Kool progressis

Kaire Nurk

Tartu Kõrgema Kunstikooli diplomitööde näitus TKK galeriis (Riia 11) kuni 31. VII .         Esmaspäevaga avati Tartu Kõrgema Kunstikooli galerii Riia mäel. Pärast kunstihariduse kahte järkjärgulist pagendamist linnakeskmest, 1946. sõjapurustuste tõttu ja korporatiivset pagendamist uue Eesti algusajal Karlova turvalisse privaatsusse, on kool selle esindusväljundi kaudu naasnud taas tsentrumisse. Järk-järgult väljasureva kaubandusaktiivsusega Riia tänava mäkke tõusev alguslõik on selle otsustava sammu järel hakanud looma  montparnasse’likke tulevikukujutlusi.

Esialgu on linna galerii tasuta viieks aastaks koolile rendile andnud. Kahtlemata on soodsas asukohas ja suurejoonelise ruumiga oma näitusepind väljakutse, mille emotsiooni ja energiat paisutav potentsiaal kannab. Esmaspäeval algas samas ka kunstikooli diplomitööde kaitsmine, mis sel aastal pole katse korras struktureeritud mitte erialade (nahk, maal, skulptuur jne) kaupa, vaid suundumuste  järgi: vabad kunstid, restaureerimine, disain, mood, uus meedia. Aluse selleks on loonud nii surve altpoolt kui vajadus ülaltpoolt. On kasvanud valdkondadevaheliste projektide hulk, ka leidub ikka ja jälle diplomande, kes rakendusliku kõrgkooli tõupuhtust eirates teevad midagi täiesti rakendamatut ehk praktiliselt kasutut.

Võimalik, et probleemi tõi teravamalt fookusesse möödunud aasta kaitsmine, kus üleriigilise rakenduskõrgkoolide parima  diplomitöö staatuse pälvis Jevgeni Zolotko materjali-, sootsiumi-, ajaloo- ja autorefleksiivne betoonne installatsioon „Retrorsum”, mis muu hulgas mängis irooniliselt praktilise kasutatavuse ideega. Hinnata tunnetuslikule suunatud ja disainiga tegelevaid projekte koos on raske, kui mitte võimatu, sest tähelepanu kaldub ikka vaimse ja sügavamale kaevuva poole, mille kõrval kahvatub välise kujunduslikkuse primaat.  Olen üldkunstiloo, seega vabakunstiloo loenguis aeg-ajalt rõhutanud, et tegelikult on disainis isikupositsioon ja kontseptuaalsus kasvavalt tähtsad, et suuta luua midagi anonüümsest dekoratiivsusest esileküündivamat. Selles mõttes pole vabakunstil ja rakenduskunstil vahet. Ka rakenduskunst ei pea sörkima tellija maitse sabas, vaid püüdma pakkuda tarbijale (igapäevast) keskkonnalikku ja olustikulist üllatust ja avastust. Suutma pakkuda midagi rohkemat, sh ka eneserefleksiooni võimalust. Miks mitte rääkida vabakunsti ja disaini sünesteesiast?

Kaitsmismaratoni avasid vabad kunstid 12 diplomandiga. (Restaureerimise alal vastavalt kolm, disainis üheksa, moes kümme ja uues meedias üheksa üliõpilast.) Koos uue meediaga (mille alla on koondatud performance, installatsioon, film ja kontseptuaalsed tööd foto ja meedia osakonna üliõpilastelt), kus ka tegelikult valdav vabakunsti suunitlus, moodustavad  loovale vaimuavaldusele suunitletud projektid pea poole lõputöödest. Tähelepanuväärne on vabade kunstide projektide pööratus sissepoole, kunsti- ja kunstniku refleksioonile. Nele Tammeaid autoportreedega „Mäng iseendaga” kompab asfaldilapse hirmu metsa ees, seda dialoogis Vaino Vahingu ja Mati Undi (ilukirjanduslike ja reaalselt  kogetud-lavastatud?) lugudega. Mets on olnud nii romantikute kui sürrealistide kirg. Kunstniku metsaminemiseks valitud kohad on üsnagi maxernstlikult vohavad ja madalikulised vegetatsioonid, kus peened võrad kaarduvad tulija üle ja sõnajalad kerkivad pea rinnuni, või siis põlislaas, kus tüvede rivistus kaob hämarasse perspektiivi. Lisaks n-ö tehniline õnnestumine, fotode mattpinna roheluse samblasusest kuni installeerimiseni galerii  keldrikorrusel kui kaudne vihje laskumisele alateadvusse. Katrin Sarapuu uurib traumaatilise sündmuse mõju fotograafi loomingule Margaret Bourke-White’i ja Lee Milleri näitel.

Tegelikult tegelevad nii Tammeaid kui Sarapuu pildistatava objekti või sündmuse mõjuga fotografeerijale, kasutades sealjuures originaalselt lavastusfotograafia põhimõtteid. Eneli Luts (samuti fotoosakond) on katsetanud läbi kahe aasta  arendada lõpliku eesmärgita tegevust, pildistades ringpanoraamset maastikuvaadet läbi nelja aastaaja, küsides sealjuures kunstnikuks muutumise/saamise teekonna ja kunsti eesmärgi järele, tajudes arengut ja kulgemist kui läbivat ja kandvat kunstis olemise seisundit. Projekti võiks järjekindlalt jätkata, radikaalsemagi praktilise mittetulemuse rõhuga. Mängu vajadus ja osadus kunstis kajastuvad mitmetes diplomitöödes, keskendub sellele Maarja Rõngas, tagataskus ei keegi muu kui Huizinga. Mängu element ei puudu skulptuuriosakonna teisegi lõpetaja Aila Kaha töös „Keevis³”, kus üksteise peale asetatud, spiraalselt lae poole kerkivad eri suuruses neli kuupi on autori poolt mõeldud ka muudes asetustes paiknema. Naisskulptorina huvitab teda omasooliste raua- ja teraselembus. Kuubi on ta sealjuures vabastanud ikonograafilistest tähendustest, kasutades seda puhtalt visuaalse  üksusena, realiseerides raske metalli ja õhulise ornamendi konflikti – ka läbi iseenda, kuid jättes viimases osas siiski pealispinna alla puurimata. Kahjuks. Sõltumatuna nn Tartu vaimu trafaretist ja skolastikast usutleb Polina Lapõševa viit persooni, püüdes nende lemmikkoha taju ka fotos fikseerida („Koha tähendused. Viis jagatud saladust”). Side genius loci’ga ilmneb intiimse ja isiklikuna, seotult suveräänsuse vajadusega.  Huvitav oleks olnud näha ka intervjueeritavate endi fotosid – oma kohast. Kaks tekstiili eriala lõpetajat on inspireerunud etnograafilisest traditsioonist. Siiri Kukk („Minu lapsepõlvekangad”) vahendab enda ja kaastudengite isiklikke (ja humoorikaid) lapsepõlvemälestusi import- ja isetehtud rõivaist, samuti museaalseid andmebaase 80ndate Eesti vabrikutekstiilidest (keskendus Maasike Maasikule). Evelyn Reemanni „Dri:mid – katse  tõlkida unistusi” küsib folkloori vaagides, kas ja millest on eestlane unistanud, ning sügavhämarsinises kollaažib ta kahe vana foto (pärit aastaist 1894 ja 1913) baasil pingile kui purdele ajavoolu kohal istuma kolm last – ja neile nende lenduvad unistused. Töö on väga tundlik, kaunis ja valus. Teoreetilisiks saatjaiks Uku Masing ja Jaan Undusk.

Vabade kunstide päev finišeerus Einike Lepiku (naha eriala!!) multimediaalse installatsiooniga  „Kunstide sünesteesia. Tasapinnalise visuaali ja muusika suhted” Genialistide klubis. Tegelasteks joon, heli, valgus, ruum, kunstiajaloost sekundeerimas teiste seas loomulikult Kandinsky ja Čiurlionis. Tulemuse täiust ja terviklikkust peab igaüks ise kujutlema. Esimene kaitsmispäev tõi välja ka rida komplikatsioone. Väga oluline on, kuidas suudetakse teoreetilist uurimuslikku osa kasutada praktilise teose huvides; mida suudetakse teooriast tähele panna, avada ja rakendusse võtta, ning rakenduse läbi tõlgendada ja omastada – aproprieerida. Või jääb teooria ja kunstiajaloo näidete kirjeldus formaalseks lisandiks, millel puudub sisuline seos (või on jäetud see seos sõnastamata) diplomandi tehtuga. Või vastupidi, on praktiline teos vaid või eelkõige illustratsioon ehk dokumentaalne tutvustus teooriale. Sellisel juhul oleks võib-olla olnud mõttekam oma tööd kaitsta disaini vallas – kui  teoreetilise idee materjalisse viidud või disainitud näitlikku kehastust.

Kahtlemata on selles osas suur roll ka juhendaja ja juhendatava koostööl, mille käigus suudetaks arendada vajalikku protsessi. Ka tundub, et kaks kuud sellises mahus diplomitöö vormistamiseks on liiglühike aeg, ja vaid vähesed suudavad selle ajaga tunnetusliku terviku kokku sünteesida. Protsess eeldab kestmist.  Ent sellele vaatamata on enamik diplomitöid tõelise Spannung’i (midagi pingest tingitud mobiliseeriva väljakutse sarnast) ja rõõmuga sooritatud. Ja vastuvoolus – konformismile. On koolgi pidevas muutumise protsessis ja loodetavasti saab galerii seda kreatiivset kulgu intensiivselt vahendama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming