Kontseptuaalne tarbekunst

Kunsti ja disaini loomisviisis on palju muutunud, kuid käsitsi tehtud töö karisma on endiselt hinnas.

Urmas Lüüs, Sofia Hallik

Tarbekunsti triennaal „Rakenduskunsti Euroopa auhind“ („European Prize for Applied Arts“) ja surmateemaline näitus „Omnia vanitas“ Monsi tapamajas ja galeriis Kooma kuni 10. I 2016. Konverents „Käsitöö ja tehnoloogia, kogemus ja hinnang“ („Craft and Technology, experience and evaluation“) 24. ja 25. X.

Näitusel „Omnia Vanitas“ eksponeeritud Olivier Remani „Vanité 4“ (2014, digifoto alumiinium-plaadil) on näide efektsest esitusest ja elutervest huumorist.

Näitusel „Omnia Vanitas“ eksponeeritud Olivier Remani „Vanité 4“ (2014, digifoto alumiinium-plaadil) on näide efektsest esitusest ja elutervest huumorist.

ESA Saint-Luc de Tournai

Viimaseid nädalaid naudib kultuuripealinna nimetust Belgia linnake Mons, Brüsselist vaid vaevu seitsmekümne kilomeetri kaugusel. Seal asub ka ülemaailmse käsitööorganisatsiooni World Craft Council filiaal WCC-BF, mis on rajatud eesmärgiga toetada tarbekunsti positsiooni ühiskonnas, seista selle eest, et väiksetiraažilisel, käsitöötraditsioonidel rajaneval kunstilisel tegevusel oleks vääriline osa elukeskkonna kujundamisel. Kuigi World Craft Councili nimetus viitab käsitööle, siis craft ja käsitöö ei tähenda päriselt sama. Emotsionaalselt seostub käsitöö millegi maavillase ja hingele armsaga, meisterlikult viimistletud oskustööga. Craft’il on aga ka akadeemiline konnotatsioon.

Tarbekunst ja kontseptuaalsus. 400 soovijast pääses näitusele 78 valitut 18 Euroopa riigist. Ideaalis on triennaali näol tegu Euroopa tarbekunsti paremikuga. Seekord on triennaali huviorbiidis peamiselt keraamika-, klaasi-, ehte-, metalli- ja tekstiilikunsti. Eestist on väljas Sofia Halliku kaks portselanist kaelaehet „Intiimne peegeldus“ („Intimate Reflection“). Peapreemia pälvis Patricia Domingues, kes on ennast aasta EKA ehtekunsti erialal täiendanud.

Ka tarbekunsti saab käsitleda kontseptuaalses võtmes. Monsi triennaali kontekstis on „tarbekunst“ eksitav sõna, sest praegune tarbekunst on tarbimismentaliteedi vastu. See on pigem argiobjekti hingestamise ja vääristamise kunst. See on materjali kaudu mõtlemine. Objekti sünd on otseses seoses käsitsi tegemise loogikaga. Tundub, et märksa paslikum on asendada sõna „tarbekunst“ viimasel ajal kanda kinnitava „materjalikunstiga“.

Veel teravamalt tuli kontseptuaalsus välja näituse „Omnia vanitas“ puhul. Ladinakeelne termin omnia vanitas tähistab kunstimaastikul inimhinge ning tema loodu kaduvikulisust ja tühisust. Eestist oli näitusele kutsutud Kadri Mälk töödega „Must menhir“ („Black Menhir“) ja „Tume vaikus“ („Dark Silence“) ning Urmas Lüüs viie prossiga seeriast „Puhastamine“ („Purification“). Näitusesaalis ei valitsenud õõvastav äng ja tume masendus, vaid eluterve musta huumori ja naudinguga peenelt läbitunnetatud objektid. Näituseruum tundus pigem raamatukoguna, kus saab sirvida kunstnike visuaalseid mõtteraamatuid, kui hädaoruna, kus itketakse enese paratamatut lõppu.

Looduslik vs. tehislik? Konverentsil kõnelesid nimekad kunstnikud, kunstiteadlased ja filosoofid, teiste hulgas Belgia kunstiteadlane Vlad Ionescu ja Annie Warburton Londonist, kelle sõnumid „See kõik on poliitikast, aga ka inimlikkusest kunstis“ või „Peame pingutama selle nimel, et tõrjuda eelarvamused välja. See nõuab julgust, karmust ja ausust“ panid mõtlema. Oluline esineja oli ka Hasselti ülikooli arhitektuuri ja kunsti eriala professor David Huycke loenguga „Tõeminut“. Kunstnik Jonathan Keep ja uue tehnoloogia ekspert Bradley Quinn tõid esile tehnoloogia ambivalentse mõju rakenduskunstile, kunstile ja disainile. On neid, kes vaimsustavad masinaid ja tehnoloogiat, justkui oleks tegemist elusolenditega, aga on ka neid, kellel käsitsi tehtud töö on esiplaanil. Nende arusaamade vahe on subjektiivne ja intrigeeriv ning just seepärast vajab see teema ka praegu sügavamat vaatlust.

Looduslik ja tehislik on siiani vastandmõisted. Daniel Kula ja Elodie Ternaux on väitnud: „Looduslik toob meis esile traditsioonid ja mineviku. Tehislik paneb meid mõtlema tulevikule ja teadmatusele.“11 Me eristame looduslikke materjale tehislikest, kuid tegelikult on erinevuse kontseptuaalne piir ähmane. Kas materjal, mida harjumuspäraselt peetakse looduslikuks, nagu puit, muutub eseme, tooli juures tehislikuks? Kas naftast valmistatud plasttool erineb põhimõtteliselt puidust toolist? Nii puidust kui ka plasttooli puhul on valmistamisprotsessis osalenud inimene. Kula ja Ternaux on seda paradoksi kirjeldanud transformatsiooni astme abil: „Tehislik näilisus on rohkem iseloomustamise küsimus: transformatsiooni aste.“22 Sellisel juhul võib öelda, et plasti transformatsiooni aste kujutab endast suurimat võimalikku tehislikkust, kuna selle tootmiseks on naftat läbinisti töödeldud. Ometi on plast valdavalt orgaaniline polümeer. Niisiis võib üks ja seesama inimese loodud materjal/objekt olla nii looduslik kui ka tehislik.

Pärast Annie Warburtoni ettekannet palus sõna Marzee galerist Marie-José van den Hout. Marzee galerii on vaieldamatult üks praeguse ehtekunsti lipulaevu. Galerist juhtis tähelepanu oma kaelas olevale Dorothea Prühli käsitööna valminud kaelaehtele ning näitlikustas selle abil, et 3D-prinditud ehtel puudub hing. Kunstnik, kes töötab üksnes digitaalse materjaliga, lõikab end ära lihast ja luust materjalist, vahetust kontaktist, kui kunstniku käe läbi kandub objekti sisse karisma, kohalolu, looja enesetaju.

Digitaalne tehnoloogia. Konverentsil tuli selgelt esile skepsis digitaalse reprodutseerimise suhtes. Ei saa öelda, et see on hirm tehnoloogia ees, sest tehnoloogia ja käsitöö on käinud käsikäes aegade algusest peale. Digitaalsust ei tohi vaadelda väljaspool tehnoloogia ajalugu. Kui kakskümmend aastat tagasi oli digitehnoloogia alles loote staadiumis, siis praeguseks on see jõudnud lapsekingadesse. Digitaalne tehnoloogia pole jõudnud isegi puberteeti, kus võiks alustada mässamist oma loojate vastu. Digitaalse käsitöö vallas oleme umbes samas kohas nagu fotograafia tekkimise ajal. Ka toona kuulutati maalikunsti surma, aga tegemist oli lihtlabase tehnoloogilise filtri läbimisega. Pildistamine labastas senist arusaama kunstnikust kui maailma peegeldajast. Kuid fotograafia kui kunstižanri arenedes muutus vastuvõtja suhe pilti. Fotograafia õppis end lapselalina asemel täislausetega väljendama. Selline liikumine toimub praegu digitaalse käsitöö valdkonnas.

Tänapäeva kõrgtehnoloogiad, nagu 3D-printimine või CNC-freesimine, on vormis peaaegu saavutanud virtuaalse täiuslikkuse, seega kõrvaldatakse autor looja rollist. 3D-printimise prototüübi kasutamisega saab teost lõpmatuseni reprodutseerida. See on nagu täiuslik DNA, mida võib veatult hulganisti paljundada. Erinevalt inimesest mõtleb masin alati lõpuni ja tema seadistus on ideaalne. Seega kunstlike materjalide ja tehnoloogia kasutamine näitab virtuaalsele täiuslikkusele lähimaid omadusi.

Kunsti ja disaini loomine on tänapäeval paljuski muutunud. Seda võib tõestada lihtsa näite varal: romantismi perioodil töötati kunstnik-teos-meetodil, praegu malli järgi kunstnik-masin-teos. Üks konverentsil kõnelejatest, Vlad Ionescu on seisukohal, et masinad on meist paremad. Masinad töötavad kiiremini, on täpsemad ja nende põhieesmärk on elimineerida inimese tehtavad vead. Ionescu väitel masinad ja tehnoloogiad ei ole enam neutraalsed, kuna mõjutavad nii palju meie maailma ja elu.

1 D. Kula ja E. Ternaux, Materiology: the creatives guide to materials and technologies. Amsterdam: Frame Publishers 2014, lk 346.

2 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar