Kontseptuaalne disain ja veebimaailm

Tanel K?

Suurimad ootused seadsin veebitemaatikale, kus näiteid, mis ei kuulu kommertsi alla, on äärmiselt raske leida ning mis pidavat kava järgi olema üks põhiteemasid. Siit tuli ka biennaali esimene ja suurim pettumus, sest – ei tea, kas magasin mina õiged loengud maha või ei sattunud õigetesse nurgatagustesse – „digitaalsest disainist” ürituse vältel peaaegu juttu polnudki. Näitusel sai paari tööd näha, loengutel puudutati ka mõnda, rohkem ei kõssugi. Tekib küsimus, kas veebidisain on küllaltki uue nähtusena alamas seisuses kui raamatukujunduskunst? Seinal ilutseb mustvalgelt bold’is „Next?”, arutatakse disaini tuleviku üle, ümberringi vohab Internetiajastu ja e-riigistumine, ent väljapanekutele teema ei jõua. Ehk pole kontseptuaalne disain veel veebimaailma jõudnud? Sellest annavad märku kümnete online-teenuseid pakkuvate firmade portfooliod, kus eristab bensiinijaamale ja turismitalule tehtud kodulehte vaid värvivaliku järgi. Olukord on kurb. Seda kurvem on asjaolu, et see teadjamate tähelepanu ei pälvi ning on jäetud suuremas osas – heal juhul – isehakanud teismeliste photoshop’i-gurude meelevalda. Ent näituselt leidsin ka positiivseid üllatusi, millest üks oli idamaade, peamiselt Jaapani rohke esindatus. Siiamaani oli mulle sealsest disainist jäänud pilt kui tugevalt etnilisest, suuremas osas läänemaailmale mõistetamatust nähtusest. Tõsi, nende tööd olid teistsugused, ning just sellega nad silma ja meelde jäidki. Eriti võlusid jaapanlaste rohked ja värskendavad vormikatsetused trükistega, nagu näiteks ümbrise eemaldamisel muutuva kaanekujundusega raamat (Kazuya Kondo, „Possible Futures. Japanese Postwar Art and Technology” / „Võimalik tulevik. Jaapani sõjajärgne kunst ja tehnoloogia”), mis peegeldas ideaalselt sealset ultramoodsat ühiskonda. On huvitav jälgida, kuidas selgelt teistsuguse mõttelaadiga maailmas võetakse üle lääne disainivõtted ning julgetakse neid rohkelt eksperimenteerides edasi arendada, luues silmapaistvaid vormi­lahendusi. Puhas idamaine kuld oli loomulikult ka Fumio Tachibana loeng, mis demonstreeris, et kuhugi pole veel kadunud ka jaapanlaste vagadus ega sageli meile mõistetamatuks jääv sügavus.

Väga selgelt tuligi – eriti loengutel – välja disainerite koolkondadesse jagunemine riikide kaupa. Enamasti polnud tarvis raamatukaanest kaugemale vaadata, et mõista, kas tegu on kontseptuaalse hollandlase või emotsionaalse briti tööga. Ent samas eksisteeris kõrval ka hall mass: hulk teoseid, mida vähemalt mina ei osanud kuhugi liigitada. See tõstatas omajagu küsimusi. Milline on (võiks olla) eesti stiil? Kas peaksime laenama midagi nii ühelt kui teiselt ja saama selle läbi mittemidagiütleva massi osaks? Või peaksime mõne lääne stiili üheselt üle võtma, tegema head disaini ning kaotama igasuguse rahvusliku eripära? Siin meenub ööülikooli loeng, kus Peeter Linnap käsitles kohaliku rahvusliku identiteedi otsimist reklaamimaailmas: ta tõi selle näiteks sambana keset viljapõldu seisva personaalarvuti.

Tõsi ta on, vahepealset industriaalühiskonna etappi meil ju tegelikult pole või siis üritame seda ajajärku eirata ning kõik sellega seonduvat kuritegelikuks tembeldada. Samas pole ka kõik meie identiteediotsingud luhta jooksnud: positiivsete näidetena võiks tuua Brno näitustele jõudnud Mart Andersoni Humala ja Kristjan Jagomäe Enigma kirjatüübid. Antud problemaatika viitab tugevalt globaliseerumisteemale, mis viimastel aastatel – Emigre’ist loetu põhjal – disainivaldkonnas ägedalt päevakorral on olnud ning lõpuks ka Eestisse jõudnud. Lihtsaks summeerimiseks tsiteeriksin tekste kahelt posterilt, mida nägin Varssavi plakatibiennaalil: „Unification makes lack of identity” („Ühtlustamine kaotab identiteedi”) ja „Nationality is richness of diversity” („Rahvuslikkus on mitmekesisuse pant”). Selge, et põhjamaist talumajastiili pole võimalik laiendada kogu disainivaldkonnale ja et praegu eelistatakse kontseptualismi, ent samas kaotaksime ühe malli järgi tehes oma identiteedi. 

Kui minna tagasi Brnosse, siis jooksis sarnane mõttekäik peast läbi ka loengute ja nendevaheliste vestluste ajal. Nimelt, et disainimaailmas on kõik vaieldav, pole üht kindlat tõde. Zuzana Lednická, tšehhi disaineri muidu jahmatavalt kahvatus esitluses kuulsin head mõttetera: krititsism viib elitarismini. Tõsi ta on, kriitika on vajalik, eriti õppeasutuses, kirjutama õppimiseks tuleb ju esmalt õppida lugema. Ent kriitika peab olema ka konstruktiivne, muidu jätab ta ründajale tahtmatult külge elitaristliku ja üleoleva märgi.

Kuid naaseme uuesti Brnosse. Kogu ettevõtmise üldmulje jäi lõpuks positiivne ja avardas silmaringi. Hea oli jälgida, kuidas graafilise disani ja disaineri tegevusala piire on laiendatud ning kujundaja roll teose valmimisel on kasvanud kuni publitseerimiseni välja (William Drenttel, Winterhouse). Stefan Sagmeister on aga kehastunud ühiskonnaga suhtlevaks kunstnikuks, kelle erialaste vahenditega esitatud mõtteterad on küündinud välja eksistentsialismiteemadeni. Osa näituse eksponeerimine linna reklaamtahvlitel jättis kultuuriteadliku keskkonna mulje. Posteri koht ongi ju reklaamtahvlil, lambipostil või majaseinal, mitte näituseruumis. Ehk on Tallinnal siit midagi õppida?

Ja lõpetuseks. Kui EKAs järgmist graafilise disaini näitust korraldame ja raamatud sirvimiseks toolidele asetame, siis tasuks vahest siiski iga teose jaoks ka oma eraldi tool panna.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming