Kontekstisisene kummitus

Maarit Murka väljendub valehäbita, põhilisi instinkte moondamata. Küllap just selle tõttu on tema tööd usutavad.

TRIINU SOIKMETS

Maarit Murka näitus „Kontekstiväline“ ArtDepoos 5. – 13. III.

„Maarit Murka haub välja järgmist näitust ArtDepoos, mis kummitab siiamaani Jahu tänaval,“ kirjutas Andri Ksenofontov paar kuud tagasi galeriituuri kokku võttes. Murka näitus „Kontekstiväline“ („Out of Context“) oli küll juba sellest ajast omakorda veel paar kuud varem välja hautud ja üles riputatud, kuid kummitamisega tuleb isegi nõustuda. ArtDepoo vaim ei ole Jahu tänavalt lahkunud, söed hingitsevad tuha all ja ehk löövad veel enne jaanipäeva avalikumalt lõkkele.

Üks kummitus kummitas noil kuudel Jahu tänaval veelgi. See oli Murka fännidele tuttav valgesse linasse mähkunud sootu muumialaadne olend, kes sarjas „Meelelahutusruum“ („Mindroom“) tavatseb kössitada tooli peal või redeli ääres ning kes lahkudes jätab endast maha paari botaseid ja tühja toa. Möödunud aasta oli kummituse perenaisele produktiivne. Peale kõnealuse sarjaga jätkamise alustas Murka vähemalt kahe uuega, ning seda austustäratava jõudluse ja viljakusega. Tema töid esitleti põhja- ja lõunanaabrite juures, nende viimane etteaste toimus just nimelt Jahu tänaval.

Hüperrealism, mida Murka viljeleb, on üks neist maalilaadidest, mis tekitab vaatajais ja kriitikuis kas imetlust või põlgust, kuid külmaks ei jäta kedagi. Ühed vaimustuvad kolmemõõtmelisest efektist, teised obsessiivsest tööst, mida selle efekti loomine nõuab, kolmandad leiavad, et see on fantaasiavaene butafooria, neljandad tunnevad, et lõhutakse nende endi fantaasiaid. Kui kunstnik maalib küüditamise aastapäevaks pildi viinapudeli tühjaks kulistamisest,* siis mõnel võib mõte sellisest näkku lajatamisest tõepoolest tabada valusat kohta. „Kas kuidagi ümber nurga ei saaks?“ Inimesed joovad, et unustada, ja unustavad, et nad jõid. Ja olgu neetud need, kes neile seda meelde tuletavad. „Minu maailmas selliseid asju ei eksisteeri!“

Maarit Murka. Helilaine 1. Õli, lõuend, 2017.

Stanislav Stepaško

Murka töötab ja väljendub valehäbita, põhilisi instinkte moondamata. Küllap just selle ja mitte hüperrealistliku stiili tõttu on tema tööd ka usutavad. Kaasa elatavad. „Uh, ma tunnen siin ära iseenda, see on nii ahistav ja vabastav ühekorraga,“ ütlevad üllatavalt paljud valgesse linasse mähkunud isendit vaadeldes. „Ja milline filigraanne tehnika,“ jätkavad nad joovastunult. Tundub, nagu oleks Murka tabanud midagi nii universaalset, et selle tabamisest ja tabamise kaudu osaks saavast taipamisest katarsiseks piisab.

Koju selliseid ohoo-efekte tekitavaid maale sagedasti siiski ei soetata. Tore on korraks ära tunda ja taibata, aga argielus eelistatakse ennast ümbritseda lillede ja liblikatega. Julgus seista päevast päeva silmitsi kuu tumedama küljega on privileeg, mille boonus on lõputu sõit joovastaval laineharjal neoonsete virmaliste helgi all. Murka „Meelelahutusruumi“ melanhoolia käib paaris „Helilaine“ („Soundwave’i“) eufooriaga ning neile järgnevad klotsid ja killud „Kontekstivälise“ sarjast on kõigest eelmäng ja puhkepaus, vaikus enne tormi, loogikavaba irratsionaalsus, mis on väljunud isegi autori kontrolli alt, rääkimata vaataja omast.

Hüperrealismi teenistusse rakendatud väsimatu käsi koos täpse ja peene joone ning varje ja üleminekuid hajutava puudripintsli pehme puudutusega loob illusiooni reaalsest käegakatsutavusest. Sürreaalne dekoratiivsus tekitab aga endasse neelavaid nihkeid. „Appi, see laine tuleb päriselt üle mu pea. Ja see stepsel selle laine sees on seal päriselt, või siis vähemalt lõuendi sees. Või seina sees. Oot-oot, see lõuend ei ole ju isegi seinaga paralleelne. Ja see redel ei ole paralleelne ei põranda ega laega. Kui põrand on viltu ja lagi on viltu, siis tegelikult vist ei saa nööri lakke riputada?“

Eelkirjeldatud tsitaadid olid näituse- ja messikülastajate vahetu suusõnalise tagasiside edasiandmised ja -arendused. Kuid ArtDepoos oli Maarit Murka palunud neil oma tõlgendused kirjalikult fikseerida ning näituse viimase lahtioleku ajal ka tutvustas neid. Mitmed neist lähenesid sõnavara ja ka stiili poolest korralikele kunstiteaduslikele ja ilukirjanduslikele lühiesseedele, kuid üks lõikas vahedama noaga.

See oli „keskkooliõpilase, sportlase ja ettevõtja“ Martini kirjapandu, sõnum indigoajastu saadikult, kes juba siia ilma sündides näeb asju algosadena, ilma et peaks teoreetikute tekstidesse kaevuma, poeetidelt viisakust õppima, teiste tundeid matkima või enda omi eirama. „Tundub nagu tema pea oleks värvipotte, redeleid ja toole täis, mille eest ta proovib ennast tõmmata valgesse kilesse peitu,“ sobrab ta halastamatult kunstniku sisemuses. „Vähemalt tal on vist mingisugune elu veel alles, sest suudab veel unistada lainetest, mis vaatavad üksteisele otsa,“ jätkab ta leebudes, rääkides oma autislikul viisil armastuse keeles.

Martini mööndust, et „pildid tekitasid huvitavaid ruumilisi efekte“ ja et „alati ei peagi mingeid aineid tegema, et imestuda millessegi“ võiks kasutada koolides meelemürkidevastase kampaania osana, tõsiselt. Keelatud vili on magus, nii et selle ohtlikkusest rääkides on otstarbekas pakkuda kõrvale võrdväärseid alternatiive. „Eriti tõi näitus minuni mõtte, et oleks aeg kodust ära kolida ja kergelt piineldes leida uus kodu,“ lõpetab kriitik oma „kergelt kurja alatooniga“, kuid siiski ilmselt parimate kavatsustega ja usutavalt, mitte teeseldult eneseiroonilise vastulajatuse.

Vanemast generatsioonist filmirežissöör Vallo kirjeldab omakorda tekkinud eksistentsiaalseid „tunnetus- ja mõttemänge“ ning leiab, et tegu pole „sünge või ühemõttelise“ näitusega, vaid „vaimuka kompositsiooniga autori siseilmast või inimeseks olemise paradoksaalsusest laiemas tähenduses“. Elutarkus ja -lõbu, otsingud ja nende otsingute ajal ausaks jäämine on osised, mille Vallo esile toob, millega Maarit Murka nõustub ning millest tegelikult ju ka Martin räägib, lihtsalt teiste ehk veidi tahumatute sõnadega. Päris elu ongi ju siiski reaalne, mitte hüperreaalne.

* Maarit Murka töö „Kes kurat tähistab 14. juunit?“ („Who the fuck celebrates on 14th June?“, 2008) ei olnud kõnealuse näituse osa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming