Kommentaar – Ütle, mis värk on!

REBEKA PÕLDSAM

Rael Artel kutsus 23. II Sirbis artiklis „Mis värk on?“ arutlema kunstielu arengu üle, samalaadseid diskussioone peetakse ka rahvusvahelises kunstimeedias.1 Kuigi artikkel on olnud ühismeedias üpris menukas, pole seda eriti kommenteeritud. Kas siis polegi millegi üle arutada, sest kõik teavad niigi oma kohta, nagu öeldakse Sveta Grigorjeva lavastuses „Mässava keha orkester“ („Rebel Body Orchestra“)? Otsustajate poolel olijad ei näe vajadust vastata, sest töötavad reeglite järgi. Need, kes on alarahastatud, sest ei tegutse Tallinnas või ei kuulu õigesse vanusegruppi (25–45aastased), kõnelevad niigi seinaga. Selle seinaga, mis kilkab rõõmust, et Eesti kunst on rahvusvaheliselt järjest edukam (kuigi seda esindavad samad nimed), näituste külastatavus on tõusujoones (selle tarvis luuakse võimsaid haridusprogramme), raha on igal aastal mõni tuhat eurot rohkem (palgalõhe kasvab, aga uus kunstiindeks2 sellest ei räägi).

Mind intrigeeris Arteli tähelepanek, et kunstiasutused ei suhestu ühiskonnaprotsesside ja päevapoliitikaga. Veel aasta tagasi võis soiguda, et kunst on apoliitiline ja ühiskonnakauge, aga praegu on see möödas. Ühiskonna olukord on kõik üle politiseerinud.

KKEKi uudiskirjas ja avalike loengute programmis on joondutud selgelt võrdõiguslikkuse poliitikale. Kuid ka Tartu kunstimuuseumi püüdlikult kontekstualiseeritud naiskunstnike esiletoomine ja Tallinna kunstimuuseumi kontekstualiseerimata misogüüniliste piltide näitamine on institutsionaalne seisukohavõtt võrdõiguslikkuse küsimuses. Kui Tallinna Kunstihoone ja EKKM seavad oma eesmärgiks professionaalse produktsiooni, siis kätkeb seegi poliitilist seisukohavõttu, kui ka vaikimisi.

Seisukohavõtt on võimalik. Rohkem institutsioone peaks oma põhimõtted ja veendumused nii sõnastama, et jääks ruumi avatud aruteluks solvumisteta või tundeta, et keegi kellelegi noaga selga lööb.

Enamik kunstiinstitutsioone töötab maksurahaga. Tingimuseks on seatud, et kunst toob riigile rahvusvahelist positiivset tähelepanu. Seda saab näiteks messidel osta. Nähtavuspoliitika iseloomulikum näide on kunstnikupalga konkursi kriteeriumid, millega mõõdetakse kunstniku rahvusvahelist potentsiaali, loomingulist tippvormi ja kogemust. Eelis on seega neil, kes on juba galeriikunstnikena esinenud messidel või suurnäitustel. Veel hiljaaegu räägiti kunstimesside grotesksest õhkkonnast ja laastavast mõjust kunstnike moraalile, nüüd on see aga iga professionaalse kunstniku, galeristi, kriitiku, kuraatori, endast lugupidava kunstitöötaja töö normaalne osa. Messide korraldajad on pareerinud kriitika mainekate vestlusringide, performance’i-programmide ja eritingimustel prekaarsema kunsti eksponeerimisega (seda ei saa küll müüa, aga selle olemasolu säilitab autonoomsuse hõngu).

Professionaalsus pole pahe, aga nagu Artel välja toob, on selle kompromissi hind radikaalsuse ja siiruse eiramine. Igal juhul tekiks aga meie kultuuri­ruumi eriline väärtustloov moment, kui alustuseks kasvõi ainult kunstiinstitutsioonid võtaksid ühiskonna suhtes selged seisukohad ning avaksid sellega kriitilise diskussiooni kultuuri rolli üle.

1 Jullian Steinhauer, Museums have a duty to be political. 20. III 2018, https://www.theartnewspaper.com/comment/museums-have-a-duty-to-be-political

2 Kärt Kelder, 5. IV 2018, https://kultuur.err.ee/694114/kunstiindeks-kummutab-vaited-et-eesti-kunstiturg-on-vaike-ja-teosed-kallid

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht