Kommentaar – Miks ikkagi „Noor Venus“?

PIIA AUSMAN

Väljapanekul „Noor Venus“ näidatakse Sirje Runge enda, aga ka Malle Leisi, Mari Roosvaldi, Mare Vindi, Aili Vindi, Vive Tolli, Evi Tihemetsa, Tiiu Pallo-Vaigu ja Naima Neidre nüüdseks rariteetseid töid.

Eesti naiskunst on ülimalt rikas, mitmekesine, see nimejada võiks jätkuda. Ega nende kunstnike tollase, 1960ndate ja 1970ndate loominguga priisata ole. Kunsti suhtuti siis teisiti, töid kingiti, see oli tollal veel noorte autorite elu ja looming, millel ei olnud nähtavat lõppu, et mõelda tööde kappi kogumisele. Palju kunsti liikus kusagile Nõukogude Liidu avarustesse ja elu läks edasi. Kunst ja raha kokku ei käinud, looming oli boheemluse ilming, tore oli iseenda ja teiste samasuguste seltsis. Kõik olid omal moel erinevad, ent ka sarnased. Otsingud surutise situatsioonis on igas kunstiruumis väga huvitavad. Peidetud sõnum visuaali osiste vahel, kus pealtnäha valitseb rahu ja ei ole midagi kahtlast, ent ometi teavad tegijad ja mõistavad asjasse pühendatud intriigi suurust ja sügavust.

Näituse „Vana Venus. Noor Venus“ dialoog kannab endas oma aega ja mälestusi, ent ka sõnumit sellest, milline on ühiskonnas intellektuaalse ja loomingulise naise panus. Saada osa kergest muigest, mis algas 1960ndatel ja on praegugi elutarga, peenetundelise ning viljakana meie keskel, on suur privileeg.