Kommentaar Kaks küsimust Jaan Elkenile

R. V.

Sirja-Liisa Eelma lõpetas EKA 1996. aastal. Kas maalikunst üldse ja selle sees eesti oma on kahekümne aastaga palju muutunud ning kuidas Eelma sinna sobitub?

Jaan Elken: Näitan oma Tartu ülikooli teooriaaines „Maalimine lubatud!“ 1990ndate, eelkõige maalikunstnike liidu initsieeritud suurnäituste arhiivi­videoid. Kui neid poleks, võiks ehk tõesti spekuleerida muutumismantraga – tegelikult on vähe muutunud. Maalikunstist kui ruumikunsti ambitsiooniga meediumist 1990ndatel veel küll eriti ei räägitud. Installatsioonid (loe: installatiivne maalikunst) kui sellised vajavad vaba mõtte kõrval ka materiaalseid ressursse.

Eelma on vägagi eestilik, pigem ratsionaalselt ennast positsioneeriv looja, Eesti oludes tegutsev kunstnik loob konteksti tavaliselt ise: valitud võttestiku järjekindlus tagab tõsiseltvõetavuse.

Kontseptualismis ei pruugi näiliselt maalina sarnanev ese olla sugugi maal. Erinevalt transtsendentaalsete sugemetega minimalismist, nagu Agnes Martin, kes on üks mu lemmikuid, Tate Britainis kunagi nähtud saalitäis helevalgeid ja veel valgemaid triipmaale võttis hetkega väsimuse, andis argipäevale pühapäevatunde. Olin juba unustamas, et kunst võib rikastada selliste tunnetega. Ka Robert Rymani apoteoos valgele Liljevalchsi kunstihoones on näide ühte ja „igavat“ rida ajavast (maali)kunstist, millele kahe käega alla kirjutan.

Kas ristikheinalehest, „Tähtede sõja“ sõdurimaskist või mõnest kabalistlikust algoritmist tuletatud kuueharuline kordus erinevates pastelsetes värvides modifitseerimine kujundile ka lisatähendusi peaks andma – kvaliteetkosmeetika müügistrateegiatest tuttavad sulnid värvid on tasapinnaliselt immanentsed ja tervikmulje ikkagi veidi elutu. Näitus võib olla igavuse kui sellise ja aja kui vaieldamatult ühesuunaliselt kulgeva fenomeni dokumenteerimiseks isegi õnnestumine, mulle jääb pakutava spekter veidi üheülbaliseks. Eelma kõrval mõjuvad Mall Parise tasapinnalis-geomeetrilised arhitektoonid lausa ekspressionismina. Kuidas kirjeldada Eesti minimalismi grand lady Sirje Runge risti-rästi pintslikirjas laotusmaale – barokk ja ainult barokk!

Korduvus, tuttav situatsioon, déjà vu efekt tundub olevat praeguse kultuuriliste, kunstiajalooliste ekskursside paratamatu kaasnähtus. Liigne tuttavlikkus mitte ainult ei võta värskuse, huvitavuse, vaid kipub ka tähendust tühjendama, kujutatut dekoratiivseks muutma. Kas Sirja-Liisa Eelma puhul on mingit alust dekoratiivsusest rääkida või on see tühi kartus?

Dekoratiivsust siin küll karta ei ole vaja. Dekoratiivsusest tasub rääkida siis, kui võttestik, mida kunstnik kasutab, tühikäigul tööle hakkab. Eelma puhul on kõik, viimase pikslini, hoolika mõttetöö võttena töösse rakendatud.