Kolmas Wiiralti-nimeline

MAI LEVIN

Eduard Wiiralti preemiale kandideerinute näitus rahvusraamatukogus kuni 24. IV. Kui Eduard Wiiralti galerii avamine rahvusraamatukogus 1996. aastal oli austusavaldus estampgraafika traditsiooni alustalale eesti minevikukunstis, siis galerii kinkijate Henry Radevalli ja Harry Männili toel asutatud, iga kolme aasta järel määratud Wiiralti preemiad on suunatud graafika tänapäeva ja tulevikku. Elutööpreemia ja noore graafiku preemia väljaandmisel on arvestatud esinemise kvaliteeti. On lähtutud eeldusest, et Wiiralti nime kandev preemia märgib nõudlikkust tehnilisprofessionaalse ja kunstilise taseme suhtes.

Graafikute osavõtt on olnud elav: 1988. aastal 36, 2001. aastal 32, tänavu 30. Eksponeeritud töid on vastavalt 81, 69 ja 65. Nagu arvudki näitavad, kutsus esimene näitus esile suurima elevuse. Ei saa aga öelda, et järgmised väljapanekud oleksid olnud vähem huvitavad ja konkurents nõrgem. Märtsis, Wiiralti sünnikuul, toimuvad näitused rahvusraamatukogus eelnevad septembris avatavale Tallinna rahvusvahelisele graafikatriennaalile.

Esimese Wiiralti preemia sai Vive Tolli, kes oli parasjagu eriti heas tööhoos, uuendanud 1980ndate keskpaigast tugevasti oma laadi, säilitanud aga sümbolkujundite lakoonilisuse juures söövituse peenekoelisuse ja õilsa joone, milleta teda ette ei kujuta. Tema kumendav ?Jälg? (1997) võiks sümboliseerida seda jälge, mille põletab kultuurimaastikku loomingulises palangus möödunud elu.

Noore kunstniku preemia pälvis lehtedega albumist ?Hansenid? (1998, kõrg-, sügav- ja reljeeftrükk) Urmas Viik, tolleks ajaks juba küps graafik, kellel oli seljataha jäänud jõulises värvilises kuivnõelatehnikas tööde staadium ning kes oli ümber orienteerunud foto lülitamisele tehnikakompleksi, jäädes monumentaalseks ja müütilisusele pürgivaks. Tänavusele näitusele esitas ta digitrükid ?Lill? I ja II (2003), mis on selles tehnikas antud väljapanekus parimad, ehkki dekoratiivne löövus domineerib eskpressiivsuse üle.

Wiiralti preemia näituste tipptulemuseks selles rubriigis on jäänud Ülle Marksi ja Jüri Kassi digitrükid ?Jälg? I ? III (2001), milles inimkeha sümbolväärtus oli esile toodud värskelt ja heale graafikale kohase tundlikkusega. Samal 2001. aastal sai elutööpreemia Avo Keerend, kes demonstreeris elegantselt vormi- ja värvifantaasiat geomeetrilis-abstraktses laadis ja täiuslikuks lihvitud kõrgtrükitehnikat. Keerendi nagu paljude teiste vanema ja keskmise põlvkonna graafikute käänakuterikkast loometeest puudub paljudel graafikahuvilistelgi adekvaatne pilt, sest nende loomingut on näidatud vaid ositi ja graafikaväljaandeid on vähe.

Kahtlemata ei suuda Peeter Ulase eelolev näitus Adamson-Ericu muuseumis anda ammendavat ettekujutust XX sajandi teise poole omapäraseimast andest eesti graafikas. Tema raamatugraafika näituselgi keskraamatukogus haaras ehtsalt müütiline hingus, alateadvusliku väljendamine loomupärase artistlikkusega. Kindlasti oli kõigil graafikasõpradel hea meel sellest, et just tema on tänavune elutööpreemia laureaat. Uus estambitrio ?Seepärast siis? (kuivnõel, värviline metsotinto) on seni esitatud valikuist terviklikem ning oleks võinud kanda ka tema 1998. aasta tööde pealkirja ?Organograafika?. Vohavad eluvormid meie teadvusesse jõudvas kummalises fragmentaarsuses, seletamatu elu meie ümber on teema, mis on Ulast 1960ndatest saadik paelunud, nagu paljusid kunstnikke ka uuemal ajal.

?Organograafika? kehtib suurel määral ka Virge Jõekalda hoogsa voolava joonega antud nappide, ühtaegu tundlike ja jõuliste kujundite puhul, milles kajastuvad inimese tundeelu looduslikud lainetused. Noore kunstniku preemia toonud lehtede kolmik sarjadest ?Minu aed? VI ja ?Metsik aed? I ja II (värviline kuivnõel) on mõjuv oma suurejoonelise lihtsuse ja särava punasega. Jõekalda on aastaid olnud arvestatav jõud meie graafikas, kus on nooremaidki andekaid tegijaid nagu Peeter Allik vaimukalt puänteeritud linoollõikelugudega.

Siiski kipuvad nooremad jääma vanema ja keskmise põlvkonna meistrite varju. Võib-olla peabki see nii olema, võib-olla koormab allakirjutanut liialt mälestus 1960ndatest ja 70ndatest. Igatahes kaldub näituse raskuskese Silvi Liiva lehtede minimalismi, Marje Üksise ?Mängude?, Concordia Klari floraalse stiili, Naima Neidre litode õhulise joontesasi poole. Tähelepanelikum graafika jälgija märkab uudselt visandlikku laadi ja puulõike sissetoomist Enno Ootsingu digitrükkides, Loit Jõekalda polümeergravüüris lehtedest ja frottage-tehnikas tekstiiliga kaetud lauast koosnevat sümbolistlikku installatsiooni ?Ühele poole? ja muid tehnilise ja kujundliku mõtte liikumisi.

Wiiralti preemia näitused rahvusraamatukogus on olnud suurepärane väljund graafikutele, preemia ise oluline stiimul. Tänavu, mil Eduard Wiiralti surmast möödus 50 aastat, võiksime mõelda sellele, et meie suhteliselt noor estambitraditsioon on olnud üllatavalt rikas ja väärib hoolitsevat suhtumist. Suure graafiku nimeline preemia peab edasi kestma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming