Kolm Järve

Elo Järv pole kunagi näinud oma vanaisa Martin Järve, tema isa Eduard Järv hukkus, kui ta oli vaevalt kaheaastane, aga ta on elanud sisse nende pärandisse.

MAI LEVIN

Elo-Reet, Eduard ja Martin Järve näitus sarjast „Kunstnike perekonnad“ Evald Okase muuseumis kuni 9. IX.

Kunstnikuametit ei antud perekonnas põlvest põlve edasi mitte ainult Michel Sittowi ajal, vaid seda tehakse siiani, vaatamata ameti kehvematele külgedele. Need kajastuvad Tallinnas Roman Tavasti märkide ja väärismetallasjade tehases 1937. aastast töötanud Eduard Järve (1899–1941) kirjades oma abikaasale, kus ta tähendab, et ettevõtte klientidele on tähtsam väärismetalli proov ja teos kui uhkuseasi ning tegelikult ei aimatagi kunstniku tööd selle taga. Ehkki Järv ei võtnud lühtrite, liudade jms kavandamist pelgalt tüütu leivatööna ja rakenduskunsti ühingusse (RaKÜ) kuulumine ja selle näitustel esinemine pakkus talle huvi, kiskus süda vahtrapuu­klotside, puugravüüri poole, mis oli 1930. aastate keskpaigast tema meelisala.

Niisamuti pole Elo Järv (sündinud 1939. aastal), kes 1957. aastal kunstiinstituuti graafika asemel nahakunsti õppima sattus, end pärast lõpetamist 1965. aastal tarbekunstnikuna suurt tundnud, ehkki on traditsioonilisi nahkehistöö tooteid teinud ja ühtaegu kirjastuse Eesti Raamat kunstilise toimetajana töötanud. 1975. aastast on Elo Järv olnud vabakunstnik ning keskendunud nahkskulptuuride loomisele. Need on toonud talle tunnustuse: ta on kahekordne Kristjan Raua preemia laureaat ning 2011. aastal oli tarbekunsti- ja disainimuuseumis tema näitus sarjas „Klassikud“. Koos oma kuraatori Anne Tiiveliga on ta „Klassikute“ näitusel esitatud nahkskulptuuridest teinud Evald Okase muuseumi tarvis valiku. Soovitan kasutada juhust selle vaatamiseks, sest Ilmar Laabaniga võib täiesti nõustuda selles, et Elo Järve näol on tegemist ürgselt genuiinse sürrealistiga, kelle kunstil on juured kuskil sügaval Eesti looduses, selle rabades ja soodes koos virvatuledega. Selle genuiinse sürrealismi poolest sarnaneb Elo Järv Peeter Ulasega ja vahest ka Jüri Palmiga, kes teda Para 89 rühmitusse kutsus.

 

Ilmar Laabaniga võib nõustuda, et Elo Järv on ürgselt genuiinne sürrealist, kelle kunstil on juured sügaval Eesti looduses, selle rabades ja soodes koos virvatuledega.

Mari Roosvalt

Mis ühendab kolme Järve? Seda on raske tabada ja veel raskem väljendada. Põlvkonnad toimivad koos, mõjutavad üksteist, elades siiski igaüks oma maailmas. Elo Järv pole kunagi näinud oma vanaisa ja tema isa hukkus mobiliseerimisel, kui ta oli vaevalt kaheaastane, aga ta on ajapikku sügavalt sisse elanud nende pärandisse ja vaimsesse õhustikku, mis neid ümbritses. Seda sümboliseerib kunstniku „Relikviaar vanaisa Martin Järve (1853–1919) akvarellipintslile“ (2009, ETDM), mille koostisosadeks on naha, paberi ja pintsli kõrval Katre panga kivistised, liblikatiivad ja vahakärg. Martin Järv, kes asus 1872. aastal Peterburi ja õppis aastail 1886–1891 sealses kunstide edendamise seltsi koolis, kus hiljem tema poeg Eduardki, töötas pärast õpinguid elektromehaanikuna Siemensi ja Halske tehases, esitamata kuskil oma akvarelle. Neid eksponeeriti esmakordselt Reti Saksa galeriis Põlendruum Vene tänaval 1993. aastal. Oma pretensioonitu lihtsuse juures on need omamoodi peenetundelised ja neist hoovab uskumatult intensiivselt paljude eestlaste koduks olnud Peterburi tellis­kvartalite ja kubermangu soome-ugri külade hõngu. Ja fin de siècle’i rahuliku elu hõngu.

Eduard Järv opteerus 1921. aastal Eestisse. Ta kuulas Tartu ülikoolis loenguid läänemeresoome keeltest, tegi 1922. aastal Eesti Rahva Muuseumi tellimusel etnograafilisi joonistusi Võnnu kihelkonnas ja korjas ainelist vanavara (ERM), elas aastatel 1925–1937 Põltsamaal, töötades joonistusõpetajana. Tema varaseim kaanekujundus on tehtud Miina Härma laulukogumikule „Uus kevad“ (1922). Järgnes Waldemar Bonselsi rikkalikult illustreeritud lasteromaan „Mesilane Maaja“ (1923). Rein Loodus leiab oma raamatus „Eesti raamatukunsti teke ja areng“ (1982) Eduard Järve detailipeenes stilisatsioonis mir iskusstva juugendlikku mõju. Eduard Järve imetlusobjektideks olid hiljemgi Nikolai Roerich ja Akseli Gallén-Kallela. Juugendlik stilisatsioon läks 1930ndatel üle art déco’likuks, mis on tuntav joonistatud illustratsioonides Hans Christian Anderseni „Muinasjuttudele“ (I-II, 1933–1934), Juhan Jaigi seiklusjutule „Juudasoo“, Richard Rohu jutustusele „Noor elulaevnik“ (1934), millest on näiteid kõnealusel näitusel. On säilinud ka tema eeposele „Kalevipoeg“ tehtud joonistusi (1924–1925, EKM ja Elo Järve kogu), millest mõned ilmusid postkaartidena ja mõne viis ta koloreeritud linoollõikesse (näitusel „Linda“, 1935). Kui seni oli Eduard Järve raamatugraafikas domineerinud lastekirjandus, siis 1930ndate teisel poolel valitseb täiskasvanute kirjandus ja tehnikas puugravüür, mille üheks omanäolisemaks viljelejaks kujuneb Eduard Järv Hando Mugasto, Arkadi Laigo ja Ernst Kollomi kõrval. 1936. aastal andis Eesti Kirjastuse Kooperatiiv Tartus välja Albert Kivika „Nimed marmortahvlil“ tema illustratsioonidega. Eriti köitev on Järv Karl August Hindrey, August Mälgu ja Mait Metsanurga rahvusromantiliste ajalooromaanide illustreerijana. Ta on suurepärane dünaamiliste figuuririkaste lahingustseenide ja laintemöllus seilavate viikingite kujutaja. Heroilist muinasaega käsitlev žanr võeti tollal publiku poolt kaasaelamisega vastu.

Eduard Järve tähelend langes aga ajale, mis kiskus pidurdamatult kiiva. Nikolai Pätsi lugulaul „Storkatter“, mis pidi ilmuma 1940. aastal bibliofiilse raamatuna, jäi sinnapaika, Märt Laarmani tellitud kujunduses Fr. R. Kreutzwaldi muinasjutule „Põhjakonn“ tuli konn ümber teha, sest ta roomas valele poole (1941). Autoritest, kelle raamatuid Eduard Järv illustreerinud oli, aktsepteeriti sõjajärgsetel kümnenditel ühena vähestest Enn Kippelit, kelle noorsoojutustusele „Meelis“ (1941) tehtud puugravüüri tehnikas illustratsioonid olid samuti Laarmani tellitud.

Kui pöörduda tagasi Elo Järve müstilisse, natuke kõhedust tekitavasse maailma, jääb kindlasti nii mõnigi mõtisklema selle üle, kuidas on päritud ja individuaalne elukogemus transformeerunud kunstilisteks kujunditeks XX sajandi lõpupoolel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht