Kollaaži kood

Kaire Nurk

Mall Nukke näitus „Urban Mystic II ” („Linnamüstika”) Tartu Kunstimaja väikeses galeriis 20. X – 27. XI. Kollaažigurmaanist kunstniku Mall Nukke loomingust on säärase multivisuaali tihedusega mitte harjunud inimesel peaaegu võimatu saada ülevaadet, tuvastada põhiprintsiipe ja arengutendentse, vormilisi ja sisulisi varieerumisi. Võib-olla tuleks alustada lihtsalt kollaažide võimalikult tähelepanelikust vormilisest kirjeldamisest? Liiatigi loodan, et järeldused, mida põhjalik visuaalistuudium ühele või teisele uurijale/vaatajale pakub, ulatuvad interpretatsioonitasandile, mis läheb edasi/kõrvale autori mõeldust-tehtust. Nii saaks kunstniku looming tõmmatud kultuurilisse/vaimsesse kommunikatsiooni ja selle retseptsioon ei jääks pelgalt välise kommenteerimise ja fikseerimise tasandile? Uus, eri päritolu kollaažimaterjale ja -tehnikaid summeeriv seeria „Urban Mystic” (mh vt Andri Ksenofontovi artiklit 28. I Sirbis) oli Nukkel esmakordselt väljas selle aasta alul Hobusepea galeriis. Nende kollaažide väline sarnasus 1950. ja 1960. aastaist tuntud uusdadaliku dekollaažiga (nt Raymond Hains, Jacques Villeglé) on eksitav. See, mis oli uusdadaistidel-realistidel kasutusel realiteedi faktilise (otsese) jäätmena, varasemate infokihtide loetamatu jäänukina, on Nukkel, vastupidiselt, vormiline ja narratiivnegi ehitusmaterjal.

Ajalehetekstiline kollaažimaterjal kord rekonstrueerib metropoli (esindus)hoonete ehituskehandeid, kord lammutab need tühjalt haigutavaiks, otsekui pommitusjärgseiks varemeiks, kord loob mulje linnale justkui poseerivale modellile langevast tugevast (meedia) külgvalgusest, kord pakib kokku või katab (meedia)uduga terve majade massiivi. Oluline on, kuivõrd kunstnik on kasutanud ära / lähtunud antud kollaažimeetodi väljenduslikust potentsiaalist. Kas vormiline võte iseenesest transformeerub sisuliseks sõnumiks? Nukke „Urban Mystic” võimendab sõna otseses mõttes nägema: linn on meediast lõimitud. Suurlinnalise inimpopulatsiooni vereringe, skeleti, lihas- ja rasvkoe moodustab meedia. Linn = meedia.

Järgmised kollaaživõtted on seotud figuuri lisamisega sellele meediafoonile. Figuurid, õigemini klassikalise terminoloogia kohaselt pelgalt poolfiguursed torsod on ebaproportsionaalselt hiidsuurtena esiplaanil, otsekui oleksid nad Ameerika Vabadussamba uuskehastused. Linn-meedia võimendatud inimkolossid. Intrigeeriv, et sedakorda kasutab kunstnik üldsusele tundmatuid reaalseid lihast ja luust modelle Larissat ja Veikot, mitte meediaringluses lõputult läbi pestud ja reaalisikust irdunud megastaaride kujutisi. Autor iseloomustab saatetekstis oma tegelasi: kangelased, jumalused, ilusad, anonüümsed, tugevad, sarnased, brändistatud. Kas pidada tuntud nägudest loobumist tähelepanemist väärivaks üldisemaks suunamuutuseks kunstniku käekirjas? Võimalik, et tuntud meedianäod oleksid olnud seeria kontseptsiooni seisukohalt isegi liialt isikupärased. Staar ju ikkagi loob isikupärase algkuju, mis alles järgijate massitiraažis erilisuse kaotab. Ka logod, millega modellid on kollaažitud, on kunstniku omalooming ega evi seega tuntud / kuulsa tootemärgi pagasit. Nii on Nukke seganud tundmatu ja tuntu piire, võimendanud anonüümsust nii ühes kui teises.

Johannes Saar on KKEK kogumikus „Eesti kunstnikud 2” osutanud kollaaži seosele nihilistliku maailmapildiga. Lisaksin, et Nukke pikaajaline kollaažipraktika on avanud selle väljendusvahendi potentsiaali paljudes eri tähendustes ja tekitanud uudishimu ja lootuse, et kunstnik väsimatult jätkab ja edasi leiutab. Nii nagu seni marginaalne joonistus on kaasaegses kunstis kujunenud lõpmatult väljendusrohkeks vahendiks, nii võib üha sagedamini kohata ka hämmastavaid ja sisukaid kollaaživorme (nt Haris Epaminonda).

Lähemalt „Urban Mystic’u” inimkujutisest: vaataja käsutusse on antud vaid torsode treenitud ja kaunilt proportsioneeritud füüsis. Erinevalt näitusest „Urban Mystic I” on Tartu väljapaneku saatetekstis Nukke maininud ilu mõistet. See võiks olla veel üks karakteristik, mille kaudu püüda modelleerida Nukke loomingulist kulgu. Intrigeeriv on küsimus autori ilukontseptsioonist. Kuivõrd ja millisest eesmärgist lähtudes on see kollaažist kollaaži rändav iluideaal tõmmatud sootsiumi avarustest? Sellel ei pruugigi olla seost autori isikliku iluideaaliga! Kas Nukke looks / lähetaks meile kunagi oma tõelise ilu ideaali? Alles siis me saaksime mõõta tema praeguse ilu-kriitika määra.

Kindlasti aitaks tõlgendamisel tõhusalt kaasa Umberto Eco „Ilu ajaloo” tudeerimine. Mainin vaid ühe silmatorkava joonena asjaolu, et Nukke on suhestunud seni eelkõige iluga või ilu tarbimise / loomise kriitikaga. Inetust või komplitseeritumalt, inetuse ilu, me siiski ei leia tema loomingust. Anarhiline tekstkude Merilyni kaunil näol („Staari portree VI”, 2009), mis on ka Nukke kataloogi kaanepildiks, on kahtlemata inetustav lööve. Kunstniku jaoks on see oluline tähenduslik visuaalne kujund. See loob otsesõnumi: staar = meediatoode. Nii „teeb” Nukke teab juba mitmendat korda ilu inetuks, osundades ilu õõnsale kestale. Eco väidab, et XX sajandi ja järgneva ajastu iluideaaliloome põhineb „tolerantsusorgial, totaalsel sünkretismil ja ilu ohjeldamatul ja absoluutsel polüteismil”. Nukke seeria „Urban Mystic” esitab vastupidise, standardiseeriva mudeli, hoiatava ja kriitilise.

Andy Warhol kaasas ühel hetkel oma loomingusse sootsiumi kurja, hävingulise poole (väidetavalt küll Metropolitani muuseumi kuraatori Henry Geldzahleri virgutusel), misläbi tema seda loominguosa on võrreldud Francisco Goya „Desastres de la guerra“ sõjakoledustega. Nukke ringleb ilusas koleda varjukülje avamise sihiga. Ent huvitav siiski, kuidas Nukke käsitleks otseselt koleda fenomeni?