Kolba kumer koljukaas

Peeter Laurits

Laurentsiuse näitus „Dead Christ said LOVE” Vaalas kuni 24. III. Laurentsiust ateistiks pidada ei ole kuidagimoodi kohane, selleks on ta loomingus liiga palju sakraalseid motiive, paroodiaid ja metafüüsilisi žeste. Pigem ketseriks. Praegune Vaala galerii näitus „Dead Christ said LOVE” („Surnud Kristus ütles ARMASTUS“) on radikaalselt ketserlik ja väga vaimukas avantüür. Mis seaks Kristuse ülestõusmise kindlamini ja minimalistlikumate vahenditega kahtluse alla kui tema kolba eksponeerimine? Tekib küsimus, mis on Laurentsiusel asja selle ajast ja arust žanriga, memento mori‘ga, mida on leierdatud keskajast kuni viktoriaanliku sajandini, kõikvõimalikud hilisemad tagasivaated veel peale selle. Kolpasid on maalinud paljud kaasaegse kaanoni meistrid Van Goghist Damien Hirstini. Lisaks ei maksa unustada akadeemilist kunstikoolitust, kus lõputute pealuuetüüdide abil omandatakse keeruliste vormide tõetruu järeleaimamise saladusi. Raske uskuda, et sellele sajandite taagaga – ja olgem ausad, üsna hambutule – pealuumetafoorikale on meil praegu veel midagi lisada.

Kõigil Vaalas eksponeeritud maalidel on portreteeritud okaskrooniga pärjatud kolpasid, mis näevad välja väga sulnid. Nad erinevad traditsioonilistest memento mori ähvardavalt jõllitavatest pealuudest, mille eesmärk oli meelde tuletada kõige kaduvust ja surma möödapääsmatust. Laurentsiuse pealuud peidavad pilku ja moraliseerivast pealetükkivusest on nad nii kaugel, kui olla saab. Nad püüavad vaatajast pigem diskreetselt eemale tõmbuda, just nagu häbeneksid midagi. Kõige enam meenutavad need lillemaale, natüürmorte kõige sõnasõnalisemas mõttes.

Midagi muud peale enesessetõmbunud pealuude nendel maalidel ei olegi. Kõik ülejäänu on laurentsiuslik kontekstimäng erinevate eksponeerimisviiside abil. Antud näitusel on ta kasutanud ta neist vähemalt kolme.

Tõmbenumber nagu ikka on hüperbarokselt ülekuhjatud pildiraamid, mis koostööst Anne Daniela Saalistega on saanud Laurentsiuse äratuntavaks firmamärgiks. Seekord on ta need kokku lõiganud hiina päritolu üledekoreeritud raamide detailidest, erinevatest kitšilikest garnituuridest ja värvinud ühtlaselt sügavmustaks. Need skulptuursed vinjetipadrikud raamistavad taskurätist väiksemaid pealuumaalinguid morbiidse aplombiga, mis valgub igas mõttes üle kõigi mõeldavate äärte. Pealuuminiatuurid on süvistatud neisse vampiiripesadesse ja kaitstud kuulikindla klaasiga nagu pühad säilmed mingis toretsevas relikviaaris. Tumedalt dekadentlikke mausoleume on näitusel kolm.

Teine kasutatud eksponeerimisviis imiteerib ikoonitraditsiooni. Kullatise asemel kasutab Laurentsius aga juudiplekki, soojustusfooliumi ja muud läikivat industriaalset sodi. Sellel näitusel on Laurentsius ainult kahel ikoonilikul maalil kasutanud oma destruktiivseid punkžeste. Sinna-tänna on pildipinnale toetatud värvise põhjaga purki, jäetud stencil‘i jälgi ja soditud midagi lisaks. Ühes kohas on pildipinnale kirjutatud „LOVE”, siis see maha tõmmatud, jälle üle kirjutatud ja uuesti maha tõmmatud. Armastab – ei armasta – armastab – ei armasta … Need blasfeemilised industriaalikoonid toovad pealuumotiivi tagasi meie argipäeva, pragmaatilise tsivilisatsiooni otsustavalt profaansesse madalstiili.

Kolmas sari on kõige minimalistlikum, aga ka silmatorkavam ja mõjusam. Need on viis suuremõõtmelist maali, kus tohutul ühtlaselt mustaks lakitud pinnal puhkab häbelikult kõrvale pöördunud pealuu. Nad on raamistatud diskreetsesse musta liistu ja justnagu ei ütlegi muud kui seda, mida nad näitavad. Siin pääseb kõige ehedamalt mõjule Laurentsiuse virtuoosne maalijameisterlikkus. Pintslitehnika filigraansuse põhjal tuleks need maalid ajas paigutada mitu sajandit tahapoole. Tänapäeval naljalt enam keegi nii ei viitsi. Aga just see töömahukas loomutruudus äratab erilise lummuse, veenab kunstniku motiivide ehtsuses ja tekitab viirastusliku ühenduse maalilt paistva maailmaga. Lakialuse musta värvi sügavus nõrgub pildipinnalt välja, vaataja silmavalgetesse ja põsekoobastesse nagu öö. Need on kõige isiklikumad, depressiivsemad ja kõige võimsamini depressiooni ületavad maalid sellel näitusel. Hümnilikud, kui kujutleda hümni, mis koosneb ühe noodi eri tämbritest. Ilusad, ülevad ja sügavad.

Laurentsius ei tööta mitte nagu loosungiga projektikunstnik, vaid nagu muusik: teema ja variatsioonid. Ühe fraasi peegeldumine teises ja sumbumine kolmandas. Ta ei teata meile midagi, vaid moodustab olukorra, kus me saame etteantud koodidega edasi mängida. Vihjeks meenutan, et „Dead Christ said LOVE”. On see nüüd noomen või imperatiiv? Igatahes ütles seda surnu, mistõttu see oleks nagu tühistatud. Aga mitte ka päris. Võib-olla hoopis ülendatud. Mulle meeldib väga, et moele vaatamata on veel kunstnikke, kes söandavad puudutada suuri ja abstraktseid teemasid, mis ulatuvad üle sotsiaalsete olmeängide.

Punktiks sellele näitusele on üks väikene, tugevasti väljakumerduvale puukettale maalitud maal. Oma kuju poolest meenutab see kumerpeeglit, mida nägin esmakordselt Arnolfinide perekonnaportreel. Seal peegeldab ta noorpaari selja tagant, kogu ruumi, kus nad poseerivad, kunstnikku, kes seda kõike maalib, ja tundub, et ka maali vaatajat. Vaala näitusesaali seinal peaks ta Laurentsiuse masenduse kolm eri avaldumisvormi omavahelisse peegeldusse laskma ja moodustama kadentsi. Aga ei moodusta. Ta paistab nii pikalt vedelenud olevat mingis värvitöökojas, et on peaaegu üleni kattunud musta aerosoolitolmuga. Suurt midagi ei paista läbi. Ainult pisut kullatist ja pealuu helendavat lage. Selle näituse peegliks on seesama asi, mis modellikski – kolba kumer koljukaas.