Kokkuvõtte asemel

Maria-Kristiina Soomre

Käesolev Sirbi eri tõukub möödunud detsembris toimunud Eesti Kunstiteadlaste Ühingu teemapäevast „Mis on hea näitus?”. Andres Kure ja Rael Arteli siin avaldatud seisukohad öeldi välja juba Kumus, teised kaks teksti on otseselt või kaudsemalt kantud ürituse teemapüstitusest ja Eesti kunstielu üle talve vähemalt leigena hoidnud diskussioonidest institutsioonides ja nende ümber. Kuigi nii kutselisi kui ka vabakutselisi näitusetegijaid tuleb meil aastaaastalt juurde ja kunstielu (mitte ainult pealinnas) on peadpööritavalt tihe, ei ole näituse kui formaadi (ega näitusetegija positsioonide paljususe) kriitiline teadvustamine meie kunstielus, eriti kriitika ja retseptsiooni positsioonilt vaadatuna, kindlasti piisavalt kodunenud. KTÜ teemapäeva eesmärk oli visandada Eestis praegu ehk kõige aktuaalsemate teemade ring näituste ümber, kusjuures ükski esineja ei olnud vankumatu eksperdi või tõekuulutaja positsioonis ning mikrofonid olid suunatud ka saali. Just (enese)kriitilisem ja poleemilisem mõte kippus aga selliselt üles ehitatud struktuurist hoolimata siiski muu jutu sisse ära kaduma. Neli Sirbi lehekülge peaaegu neli kuud hiljem meenutavad kohalviibinutele mõningaid teemapüstitusi ja tõstavad ehk ka nende jaoks, kes Kumusse ei jõudnud, näitustest kõnelemise küsimused taas üles. Formaadikriitilise lähenemise eeliseks on kõigi, ka enesestmõistetavate standardite pidev küsimuse alla seadmine ning avaram seoste loomine. Näitus on väga paljude eri jõujoonte, püüdluste ja lähenemisvõimaluste sõlmpunkt. Ära ei tohi unustada ka seda, et iga näitusetegija on autor, vabaduse ja vastutusega looja ja iga näitus avalik asi, dialoogi osa, mille vorm ei ole kunagi päris ette antud. Ei teemapäev ega siinne eri otsi hea näituse retsepti, vaid soovib pakkuda valiku testküsimusi meie igapäevasesse tööriistakasti. Mitte ainult näitusetegijad – kuraatorid, kunstnikud, kujundajad või direktorid ei pea pidevalt kriitiliselt reflekteerima oma positsiooni ja kontseptsiooni üle, vaid ka vaatajana võiksime järgmine kord näitusesaali sisenedes endalt küsida, mida me siis ikkagi näeme, kui näitust vaatame.