Kõikehõlmav arhitektoonistumine

Lapini uued arhitektoonid-templid loovad mõttelisi ruume ajaliste objektidega; tema rituaalid on markeeritud suhtelise kestvusega, kuid näivad ekstaasis tühistavat aja mõõdetavuse.

KAIRE NURK

Leonhard Lapini isikunäitus „Templid. Rituaalid“ Draakoni galeriis kuni 27. VIII.

Ilmselt pole sugugi juhuslik, et Leonhard Lapini sajanda isikunäituse nimistu esimene teos on ready-made „Aja piidlejad“ (2016), mis paikneb näituseruumis aga välisuksest kõige kaugemal, nagu altar templis.

Ilmselt pole sugugi juhuslik, et Leonhard Lapini sajanda isikunäituse nimistu esimene teos on ready-made „Aja piidlejad“ (2016), mis paikneb näituseruumis aga välisuksest kõige kaugemal, nagu altar templis.

Kaire Nurk

Leonhard Lapin on seekord asetanud vaataja vastamisi teoste nimekirjas ja ruumis paiknemise vastuoluga. Kumba valida, kas järgnevus ruumis või paberil? Lähtun enamasti nimekirja numeratsioonist, kuigi see toob kaasa kellaosutina pendeldamise ekspositsioonis. Aga võib-olla ongi oluline kehastuda kellaks?

Ajaring. Ilmselt pole sugugi juhuslik, et nr 1 on ready-made „Aja piidlejad“ (2016, enamik töid on aastast 2016 või 2015, mõned ka 2014), mis paikneb näituseruumis aga välisuksest kõige kaugemal, nagu altar templis. Seal asetsevad vastamisi arvatavalt jaapani zen-munk, käsitamatu rahulolev naeratus säramas üle näo, ja sama suur kellamehhanism. Ilmselt võib sellest lugeda välja aja ülekavaldamist või läbinägemist. Filosoofias küsitakse, kas aeg on reaalselt ülepea olemas või on see inimese viis maailma vaadata, liigendada. Ümbriskestata mehhanism paljastab ajamõõtmise banaalse mehaanika, mis vastab enam-vähem newtonlikule kahtlusvabale arusaamale aja mõõdetavusest. Zen-munk arvab ilmselgelt midagi muud kui Newton.

Kella numbrilaudu ja seiereid Lapini näitusel pole, välja arvatud ready-made’is „Tempel ajale“ (nr 2). Seal põrnitseb vana kellamehhanismi tühi puitkorpus võrkkarpi suletud suurt hulka väikseid ümaraid numbrilaudu (käekelli). Ajamõõtjate dispuut? Kahte täpselt sama aega näitavat kella on niikuinii väga raske, kui mitte võimatu leida.

„Kalatemplis“ heidab pinges spiraal ehtsa, kiskjamat tüüpi kalapea, mille silmadeks teokarbid, kõrgustesse. Järgneb „Ood rahale“, kus massiivsel kinnisel eurolaekal troonib jäär, tema esijalgade ees maas aga lebaskleb kaunis merekarp. Seda tööd võib/tuleb muidugi võtta absurdi ja irooniana, kuigi jäära hieroglüüfliku kirjatekstiga metallrahasid meenutavas krussilises kasukas ja merekarbi eurosümbollikus kontuuris on tõsimeelset vormimängu. Selle kõrval seisab „Tempel rahaga“, mis pole samuti teps mitte tempel rahale. Pardikujulist valget keraamilist nõu täidab mündilasu, millel istub pudeliavajat pea kohal keerutav ahvipärdik. Meenub Anri Sala video hukkunud ja hukkuvaist lindudest, kes on söönud sisse tsivilisatsioonijäätmeid, metall- ja plastik­vidinaid.

Lapini teoste pealkirjades on palju viiteid vähem või rohkem konkreetsele (kokkuleppelisele, bioloogilisele, astronoomilisele, poliitilisele jne) ajale: nõuka­aeg, okupatsiooni aeg, astroloogiline aeg, ööpäevaring, aastaring, eluring. Ühemõõtmeline inimaeg voolab line­aarselt: mis kunagi oli tulevik, saab ühel hetkel olevikuks ja seejärel minevikuks. Lapinil on kõik ajavormid kohal. Nr 4 ehk ready-made „Kolmainu karikas“ võibki olla pühendus kolmele ajavormile: punane laialivalguv ebamäärane plekk kui minevik, keskne karikas kui olevik, ja tühi taldrik kui tuleviku teadmatus.

Segatehnikas „Kammi Leole (nõuka kool)“ vana puitpinali kaanel kannab autobiograafiline mälu. Mullegi meenub, kuidas seitsmendas klassis tuli kooli juuksur ja pikajuukselised klassivennad saadeti sunniviisil soengut kärpima. Teoses „Eesti toit“ serveeritakse läikmetalse sealiua põhjal pollocklikus pritsimistehnikas värvisousti. Ka esimeses kahes, näituse ideed avavas töös on kasutatud liudu: zen-munk ja kellakorpused kummulikeeratud liudadel on ehk mentaalse ajafenomeni vastandus materiaalsele maailmale või ka vihje nende äraspidisele seotusele. Töös „Dirigendi kepp. Eri Klasi mälestuseks“ on teostunud lipuvardast ja sini-kollasest maalitahvlist visioon täispurjes purjekast, elu tipphetke sümbolist.

„Jaaniöö lummuse“ koidu ja eha kohtumise punast lõpmata pikal horisondil jääb mulje, justkui mahuks lühimasse öösse aasta pikim lugu. „Seatempel“ kujutab praevannis seasõrgu. Sõrg on atribuut, millega see loom jätab endast maha jälje ehk templi. Jälg aga on minevikulise ajavormi väljendus.

„Viljakuse rituaaliga“ võtab segatehnikas teoste hulk nüüd lõpuks suuna üle konkreetse aja lõplikkuse piiride, kestmisesse. Aafrika viljakusmaski kohtumine pudelikujulises kapslis taskunoaga on kui vihmavarju ja õmblusmasina kohtumine operatsioonilaual. „Ajatusse“ sealsamas kõrval on kogutud kokku kõikvõimalikud kellavedrud, vastasseina „Suveaja rituaalis“ keerutavad rohelised värvikeerised aga hammasrattaid ringi. Seal näib aeg vahel voolavat ja vahel erilisi hetki tiksuvat.

Töös „Loojang okupatsioonis“ on kammipiid muundunud trellideks, „Valhalla võti“ kannab samuti võitluse ja vastupanu jälgi. Tööde nimistu finaal on „Suveekstaas“, kus taevas ja maa on vahetanud kohad, et koondada kellavedrudest ja hammasrattaist järele jäänud killud maiseks saluudiks keset rohelust. See tuletab meelde mitmeid varasemaid Lapini graafilisi lehti ja häppeninge.

Arhitektoonistumine. Ehkki teosed on määratletud ready-made’i ja segatehnikana, rõhutatakse pressitekstis arhitektooni. See kuulus mõiste on seotud üksjagu kitsalt Malevitšiga. Lapin on oma loomingus jõudsalt tõlgendanud arhitektooni malevitšlikku sisu ja vormi. Sellel näitusel on arhitektooni kui omaaegse vaimse uuenemise (sh vabanemise-avanemise) idee saanud mitme- ja eriplaanilise rakenduse. Näituse sõnum on väärtused, mida autor peab vajalikuks pühitseda arhitektooni kui templi kujul, ehkki teoste/seadete materiaalne kuju on kaugelt midagi muud, kui oli Malevitši omaaegne konstruktivismiga haakunud arhitektuurne tehisvorm, kuna väliskuju on laenatud olmeesemetelt ja faunavormidelt. Vaevalt ongi aja arhitektooniks sobivamat materiaalset vormi kui kellamehhanism. Lapini uued arhitektoonid-templid loovad mõttelisi ruume ajaliste objektidega; tema rituaalid on markeeritud suhtelise kestvusega, kuid näivad ekstaasis lõhustavat/tühistavat aja mõõdetavuse.

Lapini arhitektooni vormi radikaalne käsitlus ajendas samas registris nägema ka teisi näitusi. Iseäranis arhitektoonistumisaltiks osutus Mihkel Ilusa ja Marten Esko kuuevaatuseline „Tupik“ – tempel kui tupik ja tupik kui tempel. Tupik, „mis tähistab midagi, mida ta võib ka mitte tähistada“ („Tupiku“ pressitekst). Nii nagu Lapini näitusel, nii jutustati ka Ilusa-Esko „Tupiku“ puhul lugusid, käidi näituse ja teoste, kaasa arvatud kuraatoriteksti formaadiga ümber eripäraselt ja omamoodi („mingid seletamatud objektid“), keskenduti mitmel viisil ajale, täpsemalt – muutumisele (nt fraas installatsiooni keskselt tekstisambalt: „Sellel on väärtus, sest see on olnud“).

Miks mitte vaadata ka Andy Warholi filme ja teleintervjuusid arhitektoonidena, eriti Sandra Jõgeva ja Marian Kivila kuraatoripingutuste resultaadina. Rääkimata kunstniku hõbedasist pilvist, mis lisavad sellele mõistele veelgi vertikaali suunal iseloomulikku dünaamikat. Arhitektooni mõjuväljas saavutab „Andy Warholi filosoofias A-st B-ni ja tagasi“ ajaline inimene õiguse oma templile. Warholi filosoofias on muide samuti peatükis „Aeg“ käsitletud aega, sh eelkõige inimealisest perspektiivist lähtudes. Warhol kui kunstimaailma ikoon, kui kreatiivne arhitektoon. Samuti ka Lapin.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar