Kõik on nii nagu enne, aga miski pole enam endine

Martin Rünk

Anders Härmi kuraatoriprojekt „Next to Nothing” („Eimillestki edasi”) EKK Mis kuni 22. VIII .    Anders Härmi kureeritud näitusel portreteerivad kohalikud ja välismaised kunstnikud kohtumisi eimiskiga: psühholoogiliste kuristike, kontseptuaalsete olematuste, esteetiliste tühistamistega. Vaataja ette tuuakse küsimus  eimillestki, olemise negatiivsest mõõtmest, mis võib olla asjade korrast ära pahupool või hoopis käimalükkav jõud.   

Härm on teinud oma kureerimispraktikas  teatava kõrvalepõike, võttes kapitalismikriitika ja poliitiliselt meelestatud lähenemise asemel palju subjektiivsema aluse – kunstniku autoripositsioooni. Ta on kokku pannud riskantse komplekti, kus inimliku tühisuse eksistentsiaalne muserdus on kõrvuti asetatud kontseptuaalse kunsti immateriaalsuse ideega. Kuigi autoripositsiooniks on mõlemal puhul olemasoleva pulkadeksvõtmine ja seejärel analüüsimine, peitub siin märkimisväärne vastandus:  radikaalselt nihilistlik enese tühiseks kuulutamine versus distantseeritult filosoofiline mitteolemise uurimine. Saateteksti parafraseerides võib öelda, et võib-olla ei ühenda näitusel esitatud töid miski peale oma asjaolude eitamise, olemise ja mitteolemise piiri peal balansseerimise.   

Selle näituse EKKMi pinnal korraldamine on Härmile ühtlasi tema seni peamiselt Kunstihoonepõhise praktika eitus. Kuraator esitabki näituse eksperimendina, uurib, kuidas valge kuubi esteetika reageerib industriaalse keskkonnaga. Kui hästi saab edasi anda tähendusnüansse keskkonnas, mille esteetika on üldjuhul agressiivsem kui seal esitatav kunst? Briti multitalendil ja tunnustatud Turneri auhinna omanikul Martin Creedil sellega  probleemi ei ole. Tema kahest videost ühes on kujutatud üks maratoni laadis oksendamist ning teises motoorset ja tundetut anaalvahekorda. Tugeva füsioloogilisuse kaudu näitab kunstnik psühholoogilist seisundit, mis ei ole ilmselgelt paigas. Mõlemad videod teevad piisavalt, nii et publik hakkab kahetsema huvi kunstinäituse külastamise vastu. Aga enne lahkuda jõudmist on nad kätte saanud päevase annuse iiveldust.   

Näituse üks peenemaid ülesastumisi on Laura Tootsilt, kes uurib näivuse, reaalsuse ja teadvuse seoseid tööga „Muutuse tajumine pärast millegi olulise juhtumist, kuigi asjad jäävad  samaks”. Kuid temagi ei tundu vihasesse ruumi kaduvat, vaid tõuseb esile oma erilise teadva positsiooniga. Jõudeseisundis rakulka, preservatiivi kasutanud mees, sünnimärkidest moodustuva kujundi avastamine käsivarrel – kõik on nii nagu enne, aga miski pole enam endine.   

Kõnealuse teema puhul kohustusliku Kiwa must-valge krüptika kõrval on külma kontseptuaalsuse mahedamalt teostanud Triin Tamm. See „meie oma tüdruk” on kuulamiseks seadnud audioversiooni algkontseptualistide koopiaraamatust „Xerox Book” (1968), mida raadiohääl  Tõnu Karjatse esitab nn tühjalt lehelt, teadmata alguses, millega tegu. Neid visuaalselt minimalistlikke projekte kirjeldades korrigeerib ta oma tõlgendust iga pööratava leheküljega ja annab sellega mõnusalt edasi erialase ettevalmistuseta, kuid kunsti suhtes empaatiliselt meelestatud inimese analüüsiprotsessi.   

Väga tugev on Dénes Farkasi psühhologiseeritud fotoseeria makettkodudest. Tundub võimatult vastuoluline, et valgete geomeetriliste vormideni destilleeritud miniatuursed ruumid ja mööblitükid võivad luua niivõrd filmilikult  pingestatud hetki. Neeme Külmalt on installatsioon „Alasi”, mis jääb suurepärasest löövast visuaalsest lahendusest hoolimata (meetrikõrguse paberivirna otsa on paigutatud erkpunane huulepulgapumatist alasi) oma sõnumis ebaselgeks ja küsitavaks. Ruumi tühistamisega tegeleb Tõnis Saadoja ruumispetsiifilise maali „Harjutus 2” ja Kölnis resideeruv saksa kunstnik Johanna Reich video vormis, kus autor uurib võimalusi pildipinna  sisse kadumiseks. Kaido Olelt on otse seinale teostatud maaliinstallatsioon, mida parema tõlgenduse puudumisel võib võtta non-sense-maalina, kus on kujutatud arusaamatut ja ilmselt olematut toodet. 

Ühe näituse jagu eituste ja mitteolemiste peale on huvitav mõelda, mis on selle konstruktiivne ja postiivne tulem. Puudumise kahe äärmuse ühendamine on ennast kindlasti õigustanud, kuigi tulemus on tugevalt ühes suunas kaldu. Kokkuvõtvalt jäigi mulje, nagu oleks Anders Härms EKKMis näituse teinud. Rahvusvahelise hea maitse baromeeter oli vinnas valge kuubi ja selle lakoonilise esteetikaga eesotsas. Vahelduseks oleks ehk võinud rohkem  nihilismi olla, kuigi, tõsi, Härm oli seekord vähem sotsiaalkriitiline ja rohkem keskendunud kunstnike isiklikule kosmosele ja nende lõpmatusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming