Kõik maailma tulevikud ja minevikud

Megalomaania ja pretensioonikus on vastuolus alandlikkusega, millele viitab „documenta 14“ alapealkiri „Õppida Ateenalt“ – selle näituse mõte on senine unustada ja avada vaim kõigele uuele.

KAARIN KIVIRÄHK

documenta 14. Õppida Ateenalt“ Ateenas kuni 16. VII ja Kasselis kuni 17. IX. Kunstiline juht Adam Szymczyk, kuraatorid Pierre Bal-Blanc, Marina Fokidis, Hendrik Folkerts, Natasha Ginwala, Candice Hopkins, Salvatore Lacagnina, Quinn Latimer, Andrea Linnenkohl, Hila Peleg, Paul B. Preciado, Dieter Roelstraete, Erzen Shkololli, Bonaventure Soh Bejeng Ndikung, Jelena Sorokina, Monika Szewczyk, Paolo Thorsen-Nagel ja Katerina Tselou.

„documenta 14“ on kunstilise juhi Adam Szymczyki korraldusel etendus kahes vaatuses: esimene vaatus algas aprilli alguses Ateenas ja teine juuni alguses Kasselis. Iga viie aasta tagant toimuv „documenta“ on nagu üks hiigelnäitus kunagi – kaasaegse kunsti suundumuste aruanne. Mõlemas linnas leiab teoseid ligi neljakümnest kohast ning laiaulatuslik publiku- ja performance’i-programm vältab sada päeva. Alapealkiri on sel korral küll „Õppida Ateenalt“, kuid peale toimumispaiga paistab seda Ateenaga seostavat vaid mõnede kreeka kunstnike kaasamine.

Võib ju öelda, et suurnäituse mõte ongi olla foorum, kus kohtuvad ideed, teemad, trendid ja inimesed, aga kui see on tehtud nii suure raha ja tiimiga, kasvavad ka ootused. Trumpi ajal oodatakse kunstilt muidugi mingis mõttes järjest rohkem. Susanne von Falkenhausen on väitnud ajakirjas frieze „documenta 14“ näitel, et praeguste poliitiliste kriiside taustal tõstatub suurtel kunstinäitustel aina teravamalt kunsti sotsiaalsuse küsimus. Oodatakse maailmas toimuvaga otseses dialoogis kunsti, mis pakuks neile probleemidele lausa lahenduse välja. Mingis mõttes võib siin näha kunsti mõtte küsimuse alla seadmist, sest kui kunstilt oodatakse ainult poliitikat, võib ju visuaalse poole üldse ära jätta ja ainult poliitikaga tegeleda.

Heas mõttes pretensioonitu oli ka maakunsti klassiku Agnes Denesi lillepüramiid Kasseli Nordstadti pargis.

Kaarin Kivirähk

Megalomaania

„documenta 14“ vastab ootustele: see on tõesti poliitiline ja tugevaid teoseid on samuti. Siiski meenutab kõik natuke liiga palju „Kõiki maailma tulevikke“ (nii sõnastas 2015. aasta Veneetsia biennaali kuraatorinäituse Okwui Enwesor – „All the World’s Futures“). Näiteks Neue Gallerie’s, mis on üks kolmekümne viiest Kasseli näitusepaigast, ringi kõndides tekkis tunne, nagu oleksin sattunud Louvre’i või Vatikani muuseumisse – teoseid on nii tohutult palju. Ja seal on kõike tänapäeva kunstist kuni iidsete Buddha kujudeni ehk siis mitte lihtsalt kõik maailma tulevikud, vaid kõikvõimalik tulevikust ja minevikust, üldse kõik, mida me teame või teada võime. Selline tohutu megalomaania ja pretensioonikus on vastuolus alandlikkusega, millele justkui viitaks „documenta 14“ alapealkiri „Õppida Ateenalt“ – selle näituse mõte on Szymczyki sõnul just senine unustada ja avada vaim kõigele uuele, võtta omaks uus narratiiv.

Üle 160 kunstnikul on teosed pandud välja mõlemas linnas, nii Ateenas kui ka Kasselis. Ateena on linnana kahtlemata huvitavam kui väike Kassel, mis on oma ebahuvitavuses sobivam taust kunsti vaatamiseks. Kuigi Kasselis sai nalja visatud – pole ime, et tuli mõte teha näitus veidi lahedamas linnas –, on ka kahes linnas näituse korraldamine Adam Szymczyki megalomaania ilming. „documenta 14“ mõistmiseks tuleks käia näitustel mõlemas linnas, kuid kui palju on neid privilegeerituid, kes seda endale lubada saavad? Paljud valivad ikkagi pigem Kasseli kui traditsioonilisema paiga. Eesti kunstihuvilisele soovitan ikkagi Ateenat, sest seal saab ühendada meeldiva kasulikuga ja sõita näiteks pärast näituse vaatamist mõnele Kreeka saarele puhkama.

Ökofeminism

Kahtlemata rokkisid „documental“ ökofeministid Annie Sprinkels ja Beth Stephens, kes kutsusid Ateenas performance’il „Cuddling Athens“ ehk „Kallistav Ateena“ külastajad endaga voodisse kallistama, pakkudes nii naiivse lahenduse kõigile poliitilistele probleemidele. Kasselis on väljas kunstnike duo varasema loomingu ülevaade. Näiteks on nad kuulsaks saanud sellega, et on korraldanud performatiivseid pulmi, kus abielluvad Maa, Kuu või merega, samuti ka näiteks Soomes Kallavesi järvega. Sellega väljendavad nad oma suurt armastust looduse ja Maa vastu ning ühendavad seksuaalsuse mõtestamise looduskaitse teemadega. Heas mõttes pretensioonitu oli ka maakunsti klassiku Agnes Denesi lillepüramiid Kasseli Nordstadti pargis. Kõik külastajad võivad sinna lilli ja rohtu istutada, nii et sellest saab ilus taimede alla mattunud püramiid, omamoodi monument loodusele.

Mõnedele väga sümpaatsetele loodusteemalistele teostele vaatamata värvitakse „documental“ lambaid siniseks (Aboubakar Fofana „African blessing“ ehk „Aafrika õnnistamine“) ja tapetakse hiigelkoguses hülgeid (Joar Nango „European Everything“ ehk „Kõik euroopalik“). Saami kunstnik Máret Ánne Sara eksponeerib põhjapõtrade pealuudest valmistatud suurt kardinat, juhtides tähelepanu Norra seadusele, mille järgi võib tappa põtru, kuigi nood on saami kultuuri oluline osa. Vaidlustes seaduse üle ei küsita, et äkki on põtrade tapmine eetiliselt vale, mitte ainult kahe poliitilise jõu arutlusobjekt. Moemaastikul on „aeglane mood“ ja taimsed materjalid juba ammu teema, näiteks ERKI moe-show võitja Frida Jõe on öelnud intervjuus Müürilehele, et selles pole üldse midagi uut ning mõttetu on ennast selle alusel määratleda. Ka Soomes mõtlevad noored kunstnikud aina enam sellele, et nende kunst ei tekitaks liigselt jäätmeid, ja valivad võimalusel taimsed materjalid. Kummastav on näha, et maailma suurimal kunstiüritusel ekspluateeritakse endiselt loomi, kusjuures seda küsimuse alla seadmata.

Aboubakar Fofana installatsioon „Aafrika õnnistamine“ („Ka touba Farafina yé“, 2017, 56 lammast, indigovärv, inimesed) on eksponeeritud Ateena põllumajanduse ülikoolis.

Pressifoto

Musta lipu valguses

Ajakirjas Art Agenda ilmus hiljuti huvitava kreeka kuraatori ja kunstikriitiku Iliana Fokianaki ning kreeka akadeemiku, majandusteadlase ja poliitiku Yanis Varoufakise vestlus, mis võtab kreeklaste kriitika „documenta“ aadressil hästi kokku. Varoufakis leiab, et kuigi alguses tundus, et „documenta“ toob Kreeka kunstiväljale hulga raha, siis tegelikult läks nagu ikka. Paljud Kreeka erasponsorid ja avalikud kunstirahastajad andsid enamiku vahendeist, mis olid mõeldud terveks aastaks, „documentale“ või sellega seotud üritustele. Ateena linnavalitsus näiteks andis „documentale“ tasuta kasutada hoone, hotellid tube sponsoritena, Ateena kunstikooli ruumid anti tasuta „documenta“ käsutusse ja nüüd pole kunstikooli lõpetajatel kusagil näitust teha. Ateena kaasaegse kunsti muuseum (EMST) küll küsis rendiraha, aga väga vähe. Ateenas esitleti „documentat“ pressikonverentsil kui „sakslaste kingitust kreeklastele“. Selline „kingitus“ meenutab hiljutist juhtumit Eestis, kui „EV100“ kingituste programmi raames sooviti kinkida Eestile juubeliks umbes 20 hiiglaslikku mehhiko grafitikunstniku seinamaalingut Tallinna kesklinna ja küsiti selleks hiigelsummat kultuurkapitalist (seda raha otsustati siiski mitte anda).

Muidugi ei saa öelda, et „documenta“ on täiesti kreeklaste kulul elanud: kas või see, et suurüritus toob linna lisakoguse turiste, on Ateena majandusele kasulik. Kuid Fokianaki ja Varoufakis räägivad sellestki, et kunstituristidele on Ateena „documenta“ justkui XVIII sajandi kavalerituur, kui inglased ja sakslased sõitsid Itaaliasse ja Kreekasse lääne tsivilisatsiooni hälli vaatama. Nüüd tullakse mõneks ajaks kriisitsooni elama, hingatakse sisse Exarcheia anarhistlikku vaibi ja naastakse siis viisakasse Kasselisse. Mulle meeldis, et Kasseli „documental“ on Neue Gallerie’s vanema kunsti kõrval akadeemilises stiilis maal „Parthenon“, mis võtab kitšilikus kuldraamis hästi kokku kesk- ja põhjaeurooplaste pildi Ateenast kui eksootilisest paigast ja Euroopa hällist. Kuldraami tunne on mul Ateena näitusega seoses praegugi, ainult et varemete asemel on grafitiga kattunud kriisi ajal tühjaks jäänud majad ja kuld on vahetatud anarhistliku musta vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming