Kõik koos

Oleme teel, et maailm oleks tunnetatud ja kasutatud kui tervik ning paratamatu lokaalne eripära ei oleks muud kui lokaalne eripära, mida saab mitmeti tõlgendada ja läbi elada.

KAIDO OLE

Olen kuulnud, et paljud peavad mind kõvaks planeerijaks, kes alati teab, mida ta teeb, ning kelle elu on täiesti kontrolli all. Osalt on see isegi tõsi, kuid endalegi üllatuseks tõdesin alles üsna hiljuti, et tegelikult ei haagi ma näiteks õigupoolest üldse ühiskonna diskussiooniga, mis puudutab meie praegusi või lähituleviku küsimusi. Kõva planeerijana justnagu peaksin, sest see on ju minu elu ka. Mitte et see mulle korda ei läheks, kuid ma ei oska enamasti selliseid õigem-valem-otsuseid langetada, kuna tundub, et peaaegu kõik pakub mingis mõttes huvi ning võib natuke siksakitades ikkagi helgesse tulevikku välja viia.

Rahu väikeste vigadega. Mulle meenub sellega seoses olukord, kui otsustasin mõne aja eest uuesti rattaga sõitma hakata. Keskkooli lõpuni sõitsin rattaga väga palju, nii et vähemalt suviti oli jalgratas nii minul kui peaaegu kõigil sõpradel keha loomulik pikendus. Püsti püsisin loomulikult nüüdki, aga oma üllatuseks märkasin, et sõites maanteel, kus tuleb end tihti hoida üsna kitsal ribal asfalteeritud teeosa äärel ning püüda mitte sattuda üle selle enamasti järsu serva kruusasele teepervele või veel hullem, teisele poole tagant tulevate sõidukite ette, olin ma kitsas koridoris püsimisega ootamatult tõsises hädas. Mida püüdlikum ja hoolsam olin, mida tähelepanelikumalt oma rada jälgisin, seda hullemini kõrvale kiskus. Lõpuks sain pihta, et tuleb vaadata kaugele ette ja siis hoiad ka seda vahetut trajektoori nagu muuseas.

Vaat selline paralleel haagib päris täpselt ka minu ühiskondliku hoiakuga: väga vasakule ja väga paremale on halb, aga väikesed jõnksud kuuluvad asja juurde. Ainult et lühivaates on ju alati pelg, et ega see väike jõnks nüüd lõpliku hälbimise algust ei märgi. Tunnused nagu klapiksid ja kõik suured asjad, nii head kui halvad, algavad teadupärast alati esimesest väikesest sammust. Kohe meenub põhimõte, et kui olla täiesti leppimatu väikeste vigade puhul, siis hoitakse ära ka suured. See olevat mingitel puhkudel andnud häid tulemusi. Ise ma täisleppimatuse ideest eriti vaimustuses küll ei ole ja ka rattasõidu juures maanteel oleks kõige hullem, kui püüaksin sõita täiesti veatult ja nüpeldaksin end iga väikese vibra eest. Siis oleks sõit kohe kindlasti rikutud ning üsna pea tuleks tõenäoliselt ka mõni suurem prohmakas.

Sama olen kogenud maalijana (selles ametis peetakse mind samuti kuuldavasti väga akuraatseks ja korrektsuse mõttes tehniliselt üliosavaks). Tegelikult peitub „üliosavuse“ saladus just selles, et olen teinud rahu väikeste vigadega, lubades neid endale lakkamatult. Paradoksaalsel kombel annabki mu tolerantsus kokku korrektse tulemuse, sest vead tasakaalustavad üksteist ilusasti kusagil keskel. Usun, et sama kehtib nii ühiskonnas kui ka üksikisiku tasandil: kui teha igast eksimusest draama, siis saabki see ebaproportsionaalse jõu ja tähenduse ning viib kõik uppi. Pilk ja keskendumine võiks eelkõige püsida ikka seal, kus looklev tee kaob eemal sinava metsa vahele. Üsna kindlasti ei sõida sa siis ei kraavi ega autole ette ka lähemate meetrite jooksul ning kerge lenkstangi värelus on vaid sõidu loomulik osa, lisab inimlikkust ja on pigem tore tunne.

Kaido Ole. Kõik koos I. Õli, akrüül, lõuend, 2018.

Stanislav Stepaško

Elame ilmselgelt üsna segasel ajal, mida mina võtan ootuspärase ja teretulnud üleminekufaasina veel paremasse homsesse – antagu mulle andeks, kui oma rumaluses eksin. On jäänud mulje, et muretsetakse kangesti selguse ja suurte ideede puudumise pärast, kardetakse, et maailm pudeneb kildudeks ning neid kilde ei hoia enam miski ilus ja kindel koos. Mulle aga koidab lootus, et suures plaanis liigutakse pigem kollektiivselt mõtlemiselt ja suurtelt jaotustelt isikukesksema maailma ja väiksemate jaotuste poole. Mulle meeldib see väga. Seda maailma ei hoia üleval mitte titaanid nagu Atlas või Arvo Pärt, mitte kohustuslik kollektiivne pingutus selliste keskpika perspektiiviga ideede ümber nagu rahvus, riik või isegi keel, vaid tõesti võimalikult pihustunud maailm, kus igaüks lisab oma individuaalse panuse ühte suurde pilti.

Oleme teel, et maailm, mis iseenesest polegi ju kuigi suur, oleks lõpuks tunnetatud ja kasutatud kui tervik ning paratamatu lokaalne eripära ei oleks rohkem kui tõesti lokaalne eripära, mida saab mitmeti tõlgendada ja läbi elada. Oleks hea, kui suudaks oma planeedi inimesi võtta samamoodi nagu oma maja rahvast. Selge, et ega sealgi tarvitse kõigiga sõber olla, võib ka uksi paugutada, aga vähegi normaalne inimene oma majanaabrit ikka tapma ei tõtta. Selleks on ta natuke liiga lähedane, ükskõik kas jutumärkidega või ilma. Pelgan sellist, kuidas seda öeldagi, kohustavat kollektiivsust, lippude alla kutsuvat kollektiivsust, sest kui juba malev koos, siis pole kunagi kindel, millal pidama saadakse.

Igaüks on vältimatult oluline. Kui pisitasa kaovad ära suured jaotused ja ühiskonna hierarhiad, kui kõik jäävad lõpuks üksi, kuid selle tõttu ka tunnevad oma vältimatut olulisust, vähemalt iseoma maailma, kuid koos sellega ka kogu ülejäänud maailma mõtestajana, siis algab minu arvates see kõige parem elu ja maailm. Vahest nii umbes 1300 aasta pärast, ma pakun. Või saab rutem hakkama? Selles ma pigem kahtlen.

Kujutan ette, et olukord on samasugune nagu pärast kooli lõpetamist: kõik teed on (väidetavalt) valla ja võid teha, mida iganes tahad, aga adud ka veidrat tunnet, mida tähendab tõesti oluliste asjade üle ise otsustada. Oled korraks täiesti üksi ning senised kollektiivsed raamid või toed, nagu meie klass ja kool, minu praegused sõbrad, enam ei toimi, uusi pole aga veel tekkinud. See on justkui solidaarsus peaaegu et kõigi inimestega üldse. Eks igaüks ole midagi sellist üleminekuhetkedel tundnud – abstraktne, kuid ikkagi ka hoomatav solidaarsus kõigiga siin maakeral. Sellest võiks tegelikult alustada ja see tunne võiks sinna vundamenti ka jääda.

Üsna paradoksaalne on ka see, et ma eelistan küll mõningaid hoiakuid teistele, millegi suhtes olen vägagi kriitiline, aga kui mõtlema hakata, siis ei pea ma inimesi oma sõpradeks mitte niivõrd hoiakute ja põhimõtete tõttu, vaid pigem selle üsna seletamatu millegi põhjal, mis mõnedega lihtsalt tekitab hea klapi ja punkt. Siis saab tolereerida ka teise arusaamu ning koos vastastikku teineteise veidruste üle nalja visata. Selline vastuokslikkus tasakaalustab minu arvates maailma ja suhteid väga hästi: nii nagu harva leitakse endale päris ideaalne inimene, pole enamasti ükski kohtumine ka täiesti lootusetu, sest kui pole ka seda imelist keemiat, siis ikkagi kattub mõni hoiak.

Ainuke, mida jälestan ja ka kardan, on sõda, asjadest valesti arusaamise apoteoos. Nii nagu mõnikord räägitakse headest või vähemalt õiglastest sõdadest, nii olen ka mina aeg-ajalt mõelnud stsenaariumist „Marss ründab“ kui ühest heast ja kasulikust sõjast. Kohtumine roheliste limaste tüüpidega, kes teadupärast suhtlevad ainult peeretuste ja stepptantsu kaudu, avaks ehk meie silmad ning annaks omavaheliste erisuste mõõtmiseks veidi adekvaatsema pikkusega joonlaua.

Lõpuks on kõik ühetaoline püree. Kui alul tõin rattasõidu näite, siis lõpetuseks pakun paralleeli kokakunsti vallast. Mul on isegi kokakunsti diplom, kuigi söögitegemist ma ära ei õppinudki. Minu arvates on üsna kohane kirjeldada inimkonda kui suurt toidukatelt, mis on kunagi tulele pandud, kümned komponendid esialgu veel külmas vees hulpimas. Alguses eristuvad nad kõik väga selgelt üksteisest, vesi on klaar ning tundub, et siit ei tule söödavat toitu küll ühegi retsepti järgi, selleks on äärmused liiga erinevad. Mida aeg edasi, seda pehmemaks komponendid keevad, leem on juba hägune ning järjest hakkavad hapramad ära kaduma, lahustudes pisitasa ümbritsevas. Kõvemad ja suuremad peavad kauem vastu ning kui mitte torkida, siis lausa üllatavalt kaua, aga lõpuks moonduvad ka nemad esmalt püdelaks hautiseks, kust veel nagu mingeid kontuure vilksataks, kuid lõpuks on täiesti ühetaolise püree tekkimine ikkagi vaid aja küsimus. Kas nutta nüüd taga aega, kui kartul oli veel üks selge väike mugul paja vasakus servas, või meenutada kahetsusega suurt lihakäntsakat, see on maitse asi, kuigi ka maitse on vist kõige parem alles siis, kui kõik on lõplikult kokku keenud ning ka väike kartul on korraga igal pool olles lagunenud miljoniks väikeseks kartuliks. Toidu maitsebukett tuleb alles nüüd lõplikult välja ning ükskõik kust lusikaga võtma sattudes tajume maitsete rohkust – kõik on sulanud kokku imetabaseks tervikuks. Iga molekul annab sellesse oma tänuväärse osa, olles üksikuna ikkagi ta ise. See, et me kartulit ei näe, ei tähenda, et seda enam ei ole.

PS Kartul on loomulikult Eesti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming