Kohtumispaika muuta ei saa

Ilja Sundelevitš

Kunstihoone galerii näituse „Venemaa – Rossia. Venemaa kuue kunstniku silmade kaudu” nime kirjaviisi puhul on ilmselt tegemist märksa tõsisema kavatsusega, kui sooviga transkribeerida naaberriigi omanimi ladina tähestikus. Eesti keele ortograafiast teame, et mõttekriipsu kasutatakse muuseas ka rinnastatud täiendite vahel, kui tegemist on vahemaadega. Näiteks  Tallinn – Moskva. Aga ka siis, kui on tegu vastandamisega: Venemaa – Rossia. Nagu ütles näituse avamisel üks projekti kuraatoritest Leonhard Lapin, on Venemaa kultuur eestlasele lähedane.

Põhjusi pole mõtet hakata üles lugema. Sõnaga „Rossia” on asjad teisiti. Mitmete eestlaste esmane reaktsioon on nn pronksiööl hõisatud loosung „Rossia, Rossia, eto vsjo naše!” ehk „Venemaa, Venemaa, see on nüüd kõik meie oma!”. Küsimus  on, kas ka projektis osalevad kunstnikud on pakutud vastuseisu „Venemaa – Rossia” omaks võtnud? Vastus on nagu alati: jah ja ei. Leonhard Lapin ning Kimmo Sarje apelleerivad poliitilisele diskursusele. Nad on seostanud meie piirkonna eelmise sajandi ajaloolised sündmused oma saatusega, nende kunstikeel on plakatlik ega jäta ruumi kahemõttelisusele.

Ka teiste kunstnike (Tatjana Bergelti, Andrei Filippovi ja Igor Ganikovski) sõnum on pigem  otseütlemine kui positiivne ebamäärasus, mis tooks endaga kaasa vaataja soovi sisu üle sügavamalt mõtiskleda. Tanja Muravskaja video aga kutsub aktiivselt asjasse süvenema. Ekraanil näeme kunstniku sensuaalset tantsu ühe vana 1930ndate fokstroti, õigemini pasodoobli järgi, mis oli Hispaania ning Argentiina üks levinumaid tantse. Tollal, Stalini julma terrori tippajal, olid tango ja pasodoobel nii lihtkodaniku kui ka nomenklatuuri lemmiktantsumuusika.  Üks neist, „Rio Rita” saadabki Tanja Muravskaja tantsu. Ka pärast Suurt isamaasõda sai „Rio Rita’st” Nõukogude Liidu filmiloomingu üks tähtsamaid muusikahitte, mida kasutati peaaegu et igas filmis, kus juttu kas elust enne sõda või sõja ajal. „Rio Rita” võib paigutada traagilise ajastu noorusnostalgiaga seotud sümbolite hulka. Seda pala on kasutatud Nõukogude Liidu mitme kultusfilmi võtmestseenides, ehk „Rio Rita” samastub paljude vaatajate jaoks nende filmidega. Need filmid on hästi meeles ka vanema ja keskmise põlvkonna eesti vaatajal, kuid neid tunneb ka noorema põlvkonna esindaja Muravskaja. Nendel filmidel on paradigmas „Venemaa – Rossia” väga kõnekad pealkirjad.

Üks filmidest on „Mesto vstretši izmenit nelzja” ehk „Kohtumispaika ei tohi muuta” ja teine „Moskva slezam ne verit” ehk „Moskva pisaraid ei usu”.  Esimese filmi pealkiri ei ole eesti keelde tõlgituna päris täpne, aga ajab asja ära. Sisuliselt õigem oleks „Kohtumispaika ei saa muuta”. Just nii nagu Tanja Muravskaja on kohtunud oma kunstiga, oma individuaalse kunstikeelega, mida ei saa muuta. Aga mitte ainult tema, vaid ka allakirjutanu ja veel teisedki nn muukeelsed eestlased või muulased või kui-taheslahterdatudvene-emakeelega ning Eestiga tugevalt seotud kunsti- või lihtinimesed (mis  pole halvustav kategooria) ei saa ja/või ei taha oma kohtumist Eestiga muuta. „Moskva pisaraid ei usu” jätab arvatavasti piisavalt palju ruumi interpreteerimiseks. Ka siis kui asi oleks piirdunud vaid „Rio Rita’ga”, oleks Muravskaja töö olnud sisukas ja haarav. Aga kuna töö on ruumiinstallatsioon, siis pakub see veel ühe tõlgendusvõimaluse. See teeb töö põnevaks. Nimelt on videoprojektsiooni ette asetatud ventilaator, mis paneb  lehvima pika läbipaistva tüllkardina. Esialgne mõte on, et puhur jahutab sümboolselt tantsijat, kelle tants lõpeb vaid on/off-nupule vajutamisel ning et kardin eristab ruumiliselt selle töö teistest objektidest, tekitades vaatajas suurema intiimsustunde.

Kaldun arvama, et intiimsuse loomisega asi ei piirdu. Ekraanil näeme vaid tantsija torsot, alakeha jääb kaadrist välja. Tantsija on noor blond naine, kelle tantsujoonis ja kehaliigutused  on teatud määral samuti tsitaat ning pakub seetõttu äratundmisrõõmu. Ainult et originaalfilmis näeme tantsiva naise täisfiguuri, kelle valge tüllikleidi saba on üles kerkinud metroost tuleva tugeva õhuvoolu tõttu. See on Marylin Monroe filmis „The Seven Year Itch” („Seitse aastat kihku”). Tanja Muravskaja ventilaator ei kergita tema kleiti ega paljasta ta keha. Kunstnik pole jätnud enda teada arvatavasti mitte ainult oma kehavõlud. Oluline on,  et ta pakub vaatajale veel ühe koosmõtlemise võimaluse, pöörates tähelepanu asjaolule, et unistuste vabrik jääb vaid ihaluseks. Kuidas tavaliselt lõpeb tütarlaste unistus ekraanile pääseda ning kuulsaks saada? Vastus on teada: „Moskva pisaraid ei usu”. Tanja Muravskaja teab, et ekraanile pääsed siis, kui oled andekas, teed kõvasti tööd ja et õnne peab olema kübeke rohkem, kui oli Marylin Monroe’l. Need, kes usuvad saatust, teavad,  et kohtumispaika muuta ei saa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming