Kohtumine kahe Eddaga

Sädemetest Islandi ja Eesti vahel ning väikeriigi võimalustest püsida pildil.

KAARIN KIVIRÄHK

Rejkyavíki nüüdiskunsti festivali „Sequences“ ehk „Read“ kuraatorid Edda Kristin Sigurjónsdóttir ja Edda Halldórsdóttir on veendunud, et tuleb lihtsalt jätkata selle tegemist, mis meeldib ja oluline tundub, küll siis tuleb ka tunnustus.

Rejkyavíki nüüdiskunsti festivali „Sequences“ ehk „Read“ kuraatorid Edda Kristin Sigurjónsdóttir ja Edda Halldórsdóttir on veendunud, et tuleb lihtsalt jätkata selle tegemist, mis meeldib ja oluline tundub, küll siis tuleb ka tunnustus.

Kaarin Kivirähk

Vaatamata sellele, et eestlaste ühismällu on tänu poliitilis-juriidilisele võttele 1991. aasta augustis kodeeritud lõputu armastus Islandi vastu, siis mida me ikkagi selle riigi kohta tegelikult teame. Vulkaanid ja geisrid, pangakrahh, aga see vist ongi kõik. Rejkyavíki nüüdiskunsti festivali „Sequences“ ehk „Read“ kuraatorid Edda Kristin Sigurjónsdóttir ja Edda Halldórsdóttir käisid Tallinnas, et õppida tundma meie kunsti, leida festivalile osalejaid ja algatada tõsine koostöö Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega. Tänavust, VII festivali peetakse just praegu 10. kuni 19. aprillini (www. sequences.is).

Kuidas teile tundub, kas eesti kunst ja kunstnikud erinevad islandi omadest või on nad pigem sarnased?

Edda Halldórsdóttir: Ei ütleks, et erinevused on väga suured. Kõik kunstnikud, kellega oleme kohtunud, on energilised ja värsked. Oleme kohtunud Jaanus Samma, Flo Kasearu, Dénes Farkasi …

Edda Kristin Sigurjónsdóttir: … Raul Kelleri, Ene-Liis Semperi, Alissa Šnaideriga … Igal juhul on kõik kohtumised olnud väga põnevad ja lõbusad, kunstnikud on omanäolised. Näen sarnasust pigem isikute vahel, mitte niivõrd nende loomingus. Kohtumised Ene-Liis Semperi ja Sveta Grigorjevaga näitasid, et teil on väga tugev teatritraditsioon. Samuti näib mulle, et eestlasi huvitab ühine mäletamine, arhiveerimine, analüüs, uurimine. Seda on nii Samma kui ka Farkasi töödes. Flo Kasearu majamuuseum läheb ka sinna suunda.

Halldórsdóttir: Kontrast on üsna suur näiteks Helsingiga, kust me siia tulles läbi sõitsime. Mulle tundub, et Tallinna ja Helsingi kunstimaailm erinevad rohkem kui Tallinna ja Reykjavíki oma.

Sigurjónsdóttir: Olime hämmastunud, et Tallinna ja Helsingi vahel on nii vähe kunstialast koostööd. Linnad on ju nii lähestikku. Võib-olla ei ole teie vahel keemiat. Küll aga tunnen tugevaid sädemeid Islandi ja Eesti vahel. Neist saaks lausa lõkke süüdata! Inimesed on Eestis fantastilised, on tunne, et võiksime nii palju koos ära teha.

Kuulsin, et Rejkyavíki kunstielus pole üldse intriige, ometi on tegu nii väikse ühiskonnaga. Kas see on tõsi ja kuidas see võimalik saab olla? Eestis on pigem nii, et mida väiksem seltskond, seda rohkem tekib rumalaid tülisid ja skandaale.

Sigurjónsdóttir: Inimesed on Islandil üldiselt väga lahked ja aitavad üksteist hädast välja. Meie ühiskond on nii väike, et kõik kunstiga seotud inimesed ongi üks suur pere. Eestis võiks ka vabalt nii olla. Ma ei tea muidugi, kuidas see on meil õnnestunud, aga äkki on siin mingi seos loodusega? Me oleme niivõrd ookeani ja tuulte meelevallas, et peab kokku hoidma. Tugev ookeanituul lööb õhu intriigidest puhtaks. Aga võib-olla on põhjuseks see, et kunstnikud pole eriti suurte rahasummadega harjunud, pigem juhivad neid loomingulised jõud kui rahaahnus. Selles mõttes ei ole ka raha pärast rivaalitsemist. Väga palju on meil vabatahtlikkust ja omaalgatust.

Hiljuti sai Eesti vanim kunstikõrgkool kunstiakadeemia uue rektori. Temalt oodatakse üsna palju, kuna on mitmeid probleeme, millele on vaja kiiret lahendust. Milline on kunstiülikoolide olukord Islandil? Kas teie noored õpivad pigem kodumaal või minnakse samuti välismaale õppima nagu Eestis?

Sigurjónsdóttir: Islandil on üks kunstiülikool, aga see on väga noor. Kunstikool oli olemas juba varem, aga kõrgharidust hakati pakkuma alles üsna hiljuti (Islandi Kunstiakadeemia asutati aastal 1998 – K. K.). Akadeemia on iseenesest hea tasemega, kuigi alati võib ju olla veel parem ja huvitavam. Paljud kaitsevad seal bakalaureusekraadi ja lähevad siis magistrit mujale tegema. Kuid paljudel Islandi kunstiinimestel on ka ainult bakalaureusekraad, see pole nii oluline. Akadeemia pakub küll ka ise magistriõppe võimalust, aga see tuli alles üsna hiljuti ning doktoriõpet seal pole. Ka meie kunstiülikool sai hiljuti rektori, kes on tegelikult kirjandusteadlane. Eks sellist valikut ka kritiseeriti palju, kuid minu meelest on ta väga hea. Tal on väga selge nägemus, ta on andekas ning teab tegelikult kunstist üsna palju.

Eesti ja Island on mõlemad väikeriigid. Kas väikeriigi kunstnikul on üldse võimalust panustada suurde rahvusvahelisse kunstimaailma? Mida ta selleks tegema peab?

Sigurjónsdóttir: Ma arvan, et pole eriti vahet, kas oled suure või väikese riigi kunstnik, eesmärgid peaksid olema samad. Tuleb lihtsalt jätkata selle tegemist, mis meeldib ja oluline tundub. Mõnes mõttes on väikeriigi kunstnikul ka eelis. On üsna raske olla noor kunstnik hiiglaslikul kunstiväljal, sind on raskem märgata. Varjupool on ilmselt see, et väikeriigi kunstnikuna võibki jääda ainult oma konteksti. Seetõttu tuleb osata mõelda rahvusvaheliselt. See, et elad kas Tallinnas või Reykjavíkis, ei tähenda, et ei saa osaleda rahvusvahelises dialoogis, suhelda välismaalastega, käia residentuurides, esineda suurtel ülemaailmsetel näitustel jne. Tänapäeval ei ole geograafiline asukoht enam nii oluline.

Rääkige festivalist. Miks reklaamite seda kui „reaalaja“ kunstifestivali (real-time art festival)? Kas selle taga on mõni sügavam tähendus?

Halldórsdóttir: Festival toimub iga kahe aasta tagant ning fookus on ajaga seotud meediumidel nagu video, performance ja tants. Kuid tegelikult on programm üsna avatud ning päris palju on ka teiste meediumidega tegelejaid.

Sigurjónsdóttir: Kui festival 2006. aastal alustas, siis oli „reaalaeg“ moesõna, mis tuli kõigele külge pookida. Umbes nagu „post-internet“ tänapäeval.

Mis eristab kunstifestivali biennaalist või triennaalist?

Halldórsdóttir: „Sequences“ algas nagu festival, aga praegu on see tegelikult üsna biennaalilik nähtus. Alguses korraldati seda igal aastal, aga siis mõtlesime, et see võiks toimuda üle aasta: nii on festival võimsam ning seda saab kauem ette valmistada.

Sigurjónsdóttir: Festivali korraldamine on väga suur investeering, tohutult aeganõudev ja kulukas. Meile on väga oluline, et üritus on rahvusvaheline. Üks festivali peamisi eesmärke on olla üritus, kus kunstnikud saavad kohtuda, avastada uusi ideid. Samuti tahame, et Islandil oleks rahvusvahelisel kunstiväljal tähtsam roll, loomulikult jõuda ka publikuni. Kuna väikeriikide kunstiväli on üsna väike, siis saab kutsuda külla rahvusvahelisi kunstnikke ning tekitada festivaliga laiema kunstivälja, suurema ideede liikumise.

Sel aastal esineb festivalil ka kolm eesti kunstnikku: Raul Keller, Kris Lemsalu ja Ene-Liis Semper. Miks valiti just need kunstnikud?

Sigurjónsdóttir: Selline oli festivali kunstilise juhi Alfredo Cramerotti1 valik. Tegelikult oli lugu nii, et käisime aasta tagasi Tallinnas ja kohtusime Alfredoga Maria Arusoo kaudu. Alfredo Cramerotti valis kunstnikud, keda on kokku 26, enamik on islandlased, eestlaste kõrval on aga kunstnikke veel teisteltki maadelt.2

Kas festival on mõeldud pigem islandlastele või ootate ka suurel hulgas väliskülalisi?

Halldórsdóttir: Siiamaani ei ole väga palju inimesi välismaalt tulnud. Meie tahamegi seda muuta: tahame teha Islandist laheda koha, festivalist aga sündmuse, kus saab kohtuda nii islandi kunstnike kui ka rahvusvaheliste nimedega.

Sigurjónsdóttir: Meie programmis on olnud aastate jooksul palju päris tuntud kunstnikke, kes on isiklikult olnud festivalist huvitatud ja lausa oma rahaga asja toetanud. Publiku huvi nii suur ei ole. Tahame mõelda suurelt, püstitada kõrgeid eesmärke. Soovime, et „Sequences’ist“ saaks suur festival ning oluline sündmus rahvusvahelises kunstikalendris, et kohale tuleksid kollektsionäärid, kriitikud, kuraatorid üle maailma.

Festivalil on igal aastal ka üks aukunstnik (honorary artist). Sel korral olete valinud Carolee Schnee­manni. Schneemanni huvitab kehalisus, seksuaalsus, sugu. Kas valik on seotud ka sellega, et feminism ja soouuringud on praegu kunstimaailmas trendikad teemad?

Sigurjónsdóttir: Kuigi aukülaline on meil olnud kogu aeg, on ta sel aastal esimest korda mitteislandlane. Idee kutsuda Schneemann Islandile on küpsenud juba paar aastat ning muidugi meeldib meile väga tema looming. Arutasime plaani Alfredoga ning selgus, et ta on samuti tahtnud Schneemanniga juba pikka aega koostööd teha. Nii oli see mingis mõttes loomulik valik. Kas ta nüüd just ülemaailmsesse suundumusse sobitub, kuid igatahes sobib ta väga hästi meie festivali vaimuga. Nii olimegi hullupööra õnnelikud, kui ta meie pakkumise vastu võttis. Ausalt öeldes olemegi suure osa festivali puudutavatest asjadest kuidagi kõhutundega ära otsustanud. Sama on ka Tallinnaga: miski lihtsalt tundub siin nii õige.

Mida te ütlete festivali reklaamimiseks Eesti lugejatele? Miks nad peaksid ostma kohe pileti Reykjavíki ja teie festivalile tulema?

Sigurjónsdóttir: See on väga lõbus ja inspireeriv üritus. Näha saab toredat segu väga noortest kunstnikest ja vanemast põlvkonnast, kelle tööd on endiselt väga progressiivsed.

Halldórsdóttir: Saab tutvuda ka Reykjavíki linnaga, kuna festival toimub kesklinnas. Vaadata on palju, aga kõik asubki väga lähestikku. Kindlasti on see ka tore koht uute tutvuste sõlmimiseks.

Sigurjónsdóttir: Reykjavíki lähiümbrus on ju ka looduslikult väga kaunis. Nii et saab korraga tutvuda nii Islandi kuulsa looduse, supluskultuuriga kui külastada ka kunstifestivali. Ei pea olema üldse kunstientusiast, et kohale tulla. Arvan, et meie festival on lõbus ja edumeelne, aga see on ka midagi, millest väga hoolime, nii et kindlasti on hea karma garanteeritud.

1 Cramerotti kuulus teiste seas ka žüriisse, mis valis 2015. aasta Veneetsia biennaali Eesti paviljoniks välja Jaanus Samma ja Eugenio Viola näituseprojekti „NSFW. Esimehe lugu“.

2 Tänavusel festivalil esinevad Ed Atkins, Jordan Baseman, Hanna Kristín Birgistóttir, Margrét H. Blõndal, Helga Griffiths, Francesca Grilli, Staymir Õm Guõmundsson, Graham Gussin, Anne Haaning, Kolbeinn Hugi Hõskuldsson, Selma Hreggviõsdóttir, Hkla Dõgg Jónsdóttir, David Kefford, Raul Keller, Kris Lemsalu, Katarina Lõfstrõm, Ragnar Heigi Ólafsson, Beatrice Pediconi, Finnbogi Pétursson, Sally O’Reilly, Ene Liis-Semper, Margrét Helga Sesseljudóttir ja Helgi Þórsson.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming