Kohatunne kunstimuuseumi moodi

Maarin Ektermann, Elnara Taidre

Eesti kunsti klassika XVIII sajandist 1940. aastani Näitus Rüütelkonna hoones avatud kuni Kumu valmimiseni 2005. aastal. Kuraator TIINA ABEL.

Kunstitoimetaja Reet Varblane palus meil kirjutada, mida annab selline näitus kunstiteaduse tudengile, kes on äsja sooritanud (eesti) kunstiajaloo eksami(d). EKMi suvised klassikaekspositsioonid on kronoloogilise üles­ehituse tõttu tänuväärne ?Lühikene eesti kunsti ajalugu? piltides, kus teose ruumi paigutamine markeerib selle kuuluvust perioodi, stiili, tendentsi. Seal kohtume krestomaatiliste kunstiteostega, mida seni on saanud vaadata vaid reprodena. Muidugi leiavad mõned kohtumised aset juba ei tea kui mitmendat korda, kuid tavaliselt on näituse koostajad suutnud ikka leida vaatenurga, mille tõttu erineb väljatoodud komplekti üldmõju. Tõeliste hittide kõrvale pikitakse vähem tuntud teoseid, mis aitavad murda stereotüüpseid ettekujutusi kunstniku kindlast käekirjast, näidates ta loomingu mitmekesisust selle arenguetappide ja otsingutega.

Tänavuaastane kontseptsioon võimaldab vaatajal tajuda Eesti kohatunnet, regiooni geosotsiaalset ja kultuurilist atmosfääri (kunsti)ajaloo kaudu. Kohatunnet vaadeldakse kui identideedi väljendust, kunstniku tajutud võimaluste ja piirangute indikaatorit, enda mõtestamist ümbritseva kaudu. Paika jäädvustatakse sellisena, nagu seda tuntakse, aga ka vastupidi: loomingus kujutatakse seda, mida tahaks tunda. Eesti kunstiajaloos tundub domineerivatki viimati nimetatud tendents. Romantiline igatsus kuhugi ära, kunstimekade tõotatud värsked loomeimpulsid ja suurlinnatulede seltskondlik sära paeluvad rohkem kui kohalik kliima, kus on leida ainult laugeid künkaid ja vähest intellektuaalset gümnastikat.

 

Baltisaksa üleolek, düsseldorflaste siiras hool

 

Baltisaksa aadli õilsad portreed pakuvad elamuse eelkõige oma siiruses, ihaluses illustreerida sotsiaalset ja majanduslikku üleolekut, rõhutada glamuurse elukorralduse kontrasti talupoegade  vulgaarsete elukommetega. Teine äärmus ? idealiseerida pärismaalasi, sõbralik, kuid natuke üleolev suhtumine on näha talunaise maavillases undrukus siidiseelikut. Neid omapäraseid pastoraale oleks tahtnud näha valgustuse (humanistlikus) ühiskonnas. Selle kõrval kunstniku perekonna biidermeierlik tagasihoidlikkus hubases väikekodanlikus atmosfääris. Baltisakslaste kohatunde väljendused, armsalt naiivsed oma pretensioonikuses, sobituvad poolteist sajandit hiljem camp-esteetikasse, mis võiks pakkuda uue vaatlussuuna eesti kunstiajaloo varasemale etapile.

Tunduvalt tähelepanelikumalt on eestlaste tegemisi vaadelnud Düsseldorfi koolkonna esindajad. Argihetkede fikseeringud mahutavad nii mureliku võitluse maaga, eestluse kvintessentsi kui ka elevil talumehed kaardilaua taga (vist eestlaste populaarseim vaba aja veetmise viis tollal). Kristjan Raud ja rahvusromantism pagevad monokroomse maastiku ja koloriitsete karakteritega talupojatüüpide juurest imaginaarsesse ajalukku, heroilisesse minevikku, mis võiks toetada rahvuslikku eneseteadvuse tõusu. Kalev on juba koju jõudnud?

 

Köler kui vapiloom,

modernistid kui eskapistid

 

Johann Köleri erilist positsiooni arvestades on tema kanda jäetud eesti kunsti klassika vapilooma  roll. Mitmekülgse meistri portree-, usu- ja ?anrimaalid, näitavad tema talenti kogu mitmekülgsuses, pöördudes erinevate ühiskonnakihtide poole inspiratsiooni saamiseks. Eksponeerituna treppidel (teatav vastuolu siiski?) loob sisenejale esimesest eesti professionaalsest kunstnikust mulje, kes ei unustanud ka oma põlvnemispaika ega kohatunnet.

Eesti modernistide Konrad Mäe, Nikolai Triigi jt võitlus realismiga, värvi ja vormi abil loodud ornamendid-sümbolid, kannab oma visuaalses kõnekuses taas pagemise soovi. Liikudes rahutult lõunasse ja põhja, püüavad nad tabada hetkelist, kirjeldamatut psühholoogilist seisundit, edasi anda loodusnähtuste meeleolu. Hinges kantud mälestustest ja unistustest saab maalidel võimas üldistus, Lõuna-Eesti voored saavad Itaalia maastike dramaatilisuse ja taeva à la ?Toledo äikeses?.

Huvitav on näha Eduard Wiiralti värvilise pliiatsiga tehtud mutatsioonivisandeid. Sürrealistlikud groteskid lubavad kunstnikul oma voli kohaselt deformeerida reaalsust ning lisada sellele mitte-eksisteerivaid elemente ning tulemuseks saab luupainajalik urbanistlik ko?maar. Vastukaaluks anonüümne, steriilne linn kui igiliikur, industriaalselt pulseeriv rütm, mis tuleb siinsesse kunstipilti Eesti Kunstnikkude Rühma loomingus. Friedrich Hist, Arnold Akberg ja Märt Laarmann jõuavad kubofuturistlikes kompositsioonides peaaegu reaaleseme täieliku kaotamiseni. Wiiralti kohvikpõrgust saab nüüd moodsa elukultuuri üks sümboleid rafineeritud elegantsi väljendajana.

 

Maal aja- ja kohaspetsiifiline, skulptuur universaalne

 

Reaalsus taastab oma peaaegu kaotatud koha üsna kiiresti. Aleksander Vardi, Adamson-Ericu jt  töödes on tunda meelelist rõõmu, mis sünnib maalimisest, objekt pole seal küll kõige olulisem. Siiski sageneb tööde sotsiaalne temaatika, on tunda uusasjalikkuse hõngu, agulite ja lihtinimeste kujutamine ennetaks nagu sotsrealistliku paradigma ähvardavat lähenemist.

Niimoodi läbitaksegi kunstiajaloo spiraali üks keerd: klassitsistlikust ja akademistlikust maalist romantismi juurde, pärast modernismi pöördutakse ikka realismi juurde tagasi. Skulptuuris ei ole see nii eredalt väljendunud, sageli puudub teostel koha- ja ajaspetsiifiline iseloom, need on universaalsemad, peegeldades Euroopa klassikalist traditsiooni. Erandiks on maaliga unisoonis kõlavad EKRi tektoonid, kuid needki pole spetsiifiliselt eestimaiseid, peegeldades kubismi-futurismi rõhutatud rahvusvahelisust.

Märkida tahaks veel EKMi seekordse ekspositsiooni värsket kujundust, milles on kohati loobutud muuseumi-pühamu traditsiooniliselt valgetest seinadest. Nii Düsseldorfi koolkonna kui ka vendade Raudade saalis on tööde taustaks rohelised seinad, mis toonitavad maale või pakuvad kontrasti Kristjan Raua must-valgetele söejoonistustele. Wiiralti lehed on eriti efektsed sinisel foonil. Samas tekib kiusatus otsida taustavärvis sümboolsust: roheline keskkond võiks sümboliseerida lootustandva rahvuskoolkonna tekkimist. Sellest saabki aluse eesti kunsti kohatunne.  

 

Näitusel ?Kohatunne. Eesti kunsti klassika XVIII sajandist 1940. aastani? algab kahekuuline kunstiharidusprojekt ?Ärata talv?. Projekti autor on Anu Purre.

?Ärata talv? on kunstiharidusprojekt, millega tähistatakse kunsti aastat. Eesti kunsti klassika põhjal on loodud haridusprogrammid ?Vaadates üles?, ?Pronksist tuul ja marmorunenäod? ja ?Vähe süüa,  palju külmetada? nii lasteaedadele, algklassidele, põhikoolile kui ka gümnaasiumile.

Haridusprogrammide läbiviijad on EKA õpetajakoolituse tudengid ning TPÜ kunsti­pedagoogika tudengid. Kunstitarvetega toetab programmi AS Vunder.

Haridusprogrammidesse registreerimine ja info tel 527 9696, Eve Valvik (projekti

koordinaator) või K ? R 645 5004.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming