Kohalolek Raja galeriis

Annika Toots

Mari-Leen Kiipli, Kulla Laasi, Aap Tepperi, Mari Volensi ja Kristina Õlleki näitus „Inimene saab pöörata ennast ringis, pöörates end nii, kuhu ise tahab” („Man can turn in a circle and in doing so turn towards any point at will”) 14. I EKA Raja galeriis.

14. I õhtul oli kunstihuvilistel võimalik Raja galeriis osa saada noorte kunstnike ruumimängudest. EKA fotograafia magistriõppe tudengid Mari-Leen Kiipli, Kulla Laas, Aap Tepper, Mari Volens ja Kristina Õllek hõivasid üheks õhtuks galerii ning muutsid selle omamoodi ruumi- ja tajunihestuste labürindiks. Tegemist oli tudengite kolmanda ühisnäitusega, eelmisel aastal osalesid nad näitustel „Aknast ei näinud muud kui taanduvat halli” Katarsise projektiruumis ja „Pöördumised” Hobusepea galeriis. Seekordne ühe õhtu näitus oli eelmiste mõtteline jätk.
Nii näituse sisu kui ka vorm olid väga esteetilised ning teosed põhinesid tugeval teoreetilisel baasil. Mitmed kunstnikud jätkasid juba eelmistel ühisnäitustel alustatud uurimisteemadega ja näitus tervikuna toimis kui mitmekülgne tajumehhanismide analüüs. Mari Volensi teos „Siseneda / Mitte siseneda” („Entering / Not Entering”), mis põhines väikesel žestil, sekkus kõige tugevamalt külastajate ruumitunnetusse, kombates kohati isegi taluvuse piire. Liikumisandur sütitas kirka valgusallika külastajate pea kohal iga kord, kui galerii eest möödus inimene või liiklusvahend. Süttiv ja kustuv valgus muutus jäljeks liikumisest, mis toimus väljaspool galeriid, ja ühendas seeläbi välise ruumi sisemise ruumiga.
Ruumitaju käsitles ka Kristina Õlleki teos „Vaade #1” („View #1”), mille teoreetilised juured on sügaval Maurice Merleau-Ponty tunnetusteoorias. Õlleki kohaspetsiifiline ruumiinstallatsioon, kuhu sai siseneda ükshaaval, sundis külastajat tuginema vaid oma kuulmis- ja kompimismeelele. Paralleel tekkis Korea paviljoniga Veneetsia biennaalil, kus külastaja pidi enne pimedasse ruumi astumist andma allkirja kinnitamaks, et ei kannata epilepsia ega klaustrofoobia all. Õlleki installatsioonile andis lisamõõtme kõrvaklappides võimendatud heli, mida tekitas ruumis liikuv inimene ise ning mis suunas tajuma ruumi mitte seda kuuldes ja kombates, silmadega.
Kulla Laas ja Aap Tepper analüüsisid oma teostes fotode kahemõõtmelise ruumi ja reaalse ruumi suhet ning osutasid lõhele selle vahel, mida me näeme või tunneme ning mida on pildipinnal kujutatud. Kulla Laasi teose „Koht, mida otsisin” („The Place I was Looking To Find”) puhul kohtus publik kõigepealt ühe seinal rippuva väikeseformaadilise interjöörifotoga – jäädvustatud ruumiga – ja seejärel kadreeringu piirjoonte järgi välja lõigatud reaalse ruumiga, mis näis keset tühja galeriid asetatuna kohatu ja eksinud. Aap Tepper aga oli „varastanud” ühe kaadri Raja galerii ette jäävast metsast, toonud selle galeriiruumi ja markeerinud ruumi galerii aknal valgete raamidega. Oma teosega analüüsis ta koha tähendust ja selle seost nostalgiaga: kunstniku sõnul illustreerib teos „Mehhanism” („Mechanism”) visuaalse keele abil nostalgia mehhanisme.
Mari-Leen Kiipli jätkas foto ja video vahepealse oleku uurimist: tegemist on videoga, mis mõjub kui foto, sest seal ei tundu midagi toimuvat. Oleme harjunud videotest saama informatsiooni 24 kaadrit sekundis, kuid Mari-Leen Kiipli on selle informatsiooni viinud miinimumini. Pikemal vaatlusel selgub, et selles pealtnäha staatilises ruumis siiski toimub midagi ning sellele viitab ka videot saatev helitaust, mis tekitab nihestuse selle vahel, mida näeme ja mida kuuleme.
Näitus oli põnev ja esitas väljakutse ettekujutusele, kuidas kunsti peaks kogema. Oluline roll oli just külastajal, kellele kohalolu galeriiruumis otseselt tajutavaks sai. Teadlikkus oma kohalolust muutis aga omakorda kunsti kogemise viisi. Kunstnikel õnnestus installatsioonidega osutada kunsti ühele olulisemale omadusele: võimele tuua esile need igapäevaelu keerulised mehhanismid mida me enamasti ei taju. Kohalolek Raja galeriis andis võimaluse vaadata ruumi uue pilguga ja tajuda ümbritsevat harjumuspärasest teisel moel.
Noorte kunstnike senise tegevuse põhjal võib öelda, et nende loomingut iseloomustab analüütiline lähenemine ja järjepidevus. Neid huvitavad samad küsimused, millele lähenetakse isemoodi, mistõttu on ka näitused sisukad ja mitmekülgsed. Näitustel osalemise kõrval on oluliseks väljundiks ka tiheda programmiga Rundumi projektiruum, mis pandi käima just huvi tõttu omaalgatusliku praktika vastu.  Üsna lühikese aja jooksul on Okasroosikese lossi väikeses ruumis olnud märkimisväärselt palju huvitavaid näitusi, kunstnikega kohtumisi, lugemis- ja vestlusringe. See on olnud väga viljakas platvorm diskussioonide tekkele. Noorte siiras huvi kunstimaailma aspektide ja nüansside vastu on elavdanud siinset loomesfääri ja täitnud mitmeid tühimikke. Tuleb loota, et Rundumi tegevus jätkub ning kindlasti tuleks oodata noorte järgmist ühisnäitust juba käesoleva aasta aprillis.