Koha- ja ajatundest

Anne Lõugas

Toompeal Rüütelkonna hoones juba pool aastat avatud eesti kunsti klassika näituse näol ei ole tegemist tavalise suve-ekspositsiooniga. See kujutab endast sissejuhatust, esitlust ja/või tulevase rahvusgalerii eesti vanema kunsti (Kumu I korruse) püsiekspositsiooni proovivarianti. Väljapanek ei ole lõplik valik, vaid kuraator Tiina Abeli visioon mõnevõrra vähendatud mahus ja praeguses ruumiolukorras. Tegemist on õnnestunud valikuga muuseumi hoidlatest, kusjuures väljapaneku rütmile  ja vaadeldavusele on andnud suure panuse kujundaja Liina Siib. Erinevalt Kumu II korruse, st II maailmasõja aegse ja järgse kunsti kontseptsioonist ei ole see väljapanek siiamaani poleemikat tekitanud. Näituse üldnimetus ?Kohatunne? (?Genius loci?) on piisavalt üldine ja visuaalse väljenduse tarvis piirav. Plusspoolel on ka dialoog viimasel ajal ilmunud eestikeelse kunstikirjandusega, kust huviline leiab taustateavet, ent lisaks visuaalsele ootaks ka suuremat tekstilist liigendust, eriti mõeldes välisturistide ja siinse vene kogukonna peale. ?Kohatunde? graafikasaal uuenes novembrikuu algul, kuna graafika eksponeerimisel on maali ja skulptuuriga võrreldes nõuded rangemad. Tavaliselt ei hoia muuseumid paberil teoseid päevavalguse käes üle nelja kuu.  Eriti range on see nõue vanade akvarellide ning joonistuste puhul.

 

Foto ja karikatuur kui

ajastu peegel

 

Eduard wiiralti Prantsusmaal joonistatud fantastilised pead, nn Antraini sari, mis viis edasi kunstniku põhiteoste, gravüüride ?Põrgu? ja ?Kabaree? loomisele, on vahetanud välja aguliteemaline graafika.

Aguliteema juhib näituse kontseptsioonis märgitud ?provintslikkuse, kolkalikkuse, positiivse enesekesksuse  ja ühise eluruumi jagamisest tingitud kogemuse? juurde. Agul on eesti olustikule äärmiselt tüüpiline, tihti varjatud ja salatud päritolumaa, vahel ka boheemliku elulaadi meeliskeskkond. Kuraatoriteksti tsiteerides: ?kunstnikud andsid olemisraskusele filosoofilise mõõtme?.

Sellel satelliitnäitusel on agulitemaatikast eesti kunstis välja nopitud üks ja üsna terav liin, mille võiks sõnastada sotsiaalse närvina. Joonistuste ja trükigraafika kaalukas partner on foto (Johannes Pääsuke) ning omaaegne päevapoliitiline, olustikuline karikatuur (Gori), mõlemale on aeg lisanud oma paatina. Sellel näitusel on agul vaataja ees kui väljapääsmatu slumm, mitte kui roheline vaikne puumajade rajoon või kui boheemlik mammonale käegalöömise tähis. Pallaslased leidsid agulist ehedat elulähedust, mida ateljees sai romantiliseks järelhollandlikuks kompositsiooniks lihvida. Erilise soojusega kujutas aguli argipäeva Andrus Johani, samuti ka tundelisem Nikolai Kummits. Lydia Mei krestomaatilisel linnuperspektiiviga agulivaatel läheneb aguli mõiste utoopilisele aedlinnale. Eduard Wiiralt suutis viltuvajunud majad ja nende tagant kumavad linnatuled varustada ekspressionismi väljendusintensiivsusega. Kui Wiiralti puhul oli tõukepinnas suurelt osalt Mai Levini monograafia, siis aguliteema puhul meenub teadjale seitsme aasta tagune Nikolai Kummitsa 100. sünniaastapäeva tähistanud näitus.

Foto ja karikatuur toovad seekord aga  esteetilise kriteeriumi kõrvale ajaloolise tõe kriteeriumi. Kunstiteos üldistab, haarates mängu konteksti, ent foto süüdistab, naerutab, võõrastab, karikatuur nõelab. Romantikast on asi kaugel, tegemist näib olevat otse süüdistamisega sotsiaalses ebaõigluses. Foto tööliste 1927. aasta 1. mai meeleavaldusest Tallinnas Kaarli puiesteel mõjub kõrvuti 1905. aasta grupifotoga  Dvigateli töölistest  teravalt, meenutades sellisel kujul lausa ajaloomuuseumi ekspositsiooni.  Miks ka mitte? Aga sel juhul võiks ajaloolist tausta väärida ka teised saalid.

Rüütelkonna hoone vapisaalis on hulgaliselt välja pandud legendaarseid teoseid, mille ümber saaks punuda ajaloo kudet. Üsna tagasihoidlikuna seisab oma originaalpostamendil imperaator Aleksander I büst, kaunis klassitsistlik marmorteos August Weizenbergilt. Teose prototüübiks oli Mai Levini arvates Peterburi õukonnas tegutsenud itaallase Paolo Triscorni skulptuur. Keisrit vaadeldes meenub ikoonile lähedane valitsejate kujutamise traditsioon. Juri Lotmani sõnul: Aleksander I oskas ja talle meeldis panna inimesi endasse armuma, kuid lähemal tutvumisel moondus armastus vihkamiseks. Napoleoni võluda tal ei õnnestunud, too ütles Aleksandri kohta: see mees on kaval kui naine, terav kui habemenuga ja ebakindel kui merevaht.  Eestile tegi keiser suure teene, tema ajal avati Tartus uuesti ülikool. Ka teised Weizenbergi teosed, ja mitte ainult tema omad,  on kõneka taustaga.

Tulles tagasi graafika väljapaneku juurde, kus Ferdi Sannamehe jalakapuust J. Kana portree mõjub siinses koosluses groteskselt nagu karikatuur, hakkavad ülejäänud saalid elitaarsena näima ning väike agulituba toimib paratamatuse vastu protesteerija ning klassiviha õhutajana.

Kokkuvõttes aga toimib kronoloogilise üles­­ehitusega väljapanekule elustavalt, kui sellesse lõikuvad teistsugusel printsiibil, kas sotsiaalkriitilise rõhuga või sündmusele, tehnikale rajatud või mis tahes muu aktsendiga ?ettekandenäitused?.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming