Kogutud kriisid

Johannes Saar

Jaan Toomiku aktsioon “Minu munn on puhas”

1989. aastal Prahas Karli sillal. Vano Allsalu

 

 1990ndate kunst Kumus

 

Möödunud kunstikümnendist pannakse kokku juba tagasivaatenäitusi. Kumu staatus justkui kohustab musealiseerima, asetama kõike nostalgilisse ja isegi sentimentaalsesse valgusse. Kunstnik veel elab ja loob, loodab ja ootab, aga näe… muuseum räägib temast juba minevikuvormis.

Eile õhtul uues kunstimuuseumis avatud kuraatorinäitus “Kogutud kriisid. Eesti kunst 1990. aastatel” lõikab mõnuga läbi lähimineviku hittide ja noolib ainult parimat. Ning jätab hinge tunde, et kogu tollase segaduse, ummiklainetuse, valatud vere ning kibeduse kiuste sündis siiski suur hulk väärtuslikku taiet. Me adume neis teostes varasemate jäikade žanrimääratluste asemel hoopis kunstnike julgust jätta selja taha publiku ja kolleegide arvamus, triivida tundmatutes vetes ning naasta näitusesaalidesse piltidega, mis paiskasid põlvili ka kogu senise kunstimõistmise.

Vajadust uute kunstikäsitlemise meetodite järele mäletan möödunud kümnendist rohkem kui kunsti ennast. Vanema kooli kriitikuna tundsin kimbatust tõsiasja tõttu, et toonane kunst ei allunud ei kontseptuaalsele tsentraalperspektiivile ega ka mingitele kindlatele väärtushierarhiatele. Kunsti kehand pudenes nagu liiv sõrmede vahelt, eesti kunsti nimesilt kui selline muutus äärmiselt problemaatiliseks. Polnud tollastes teostes enam midagi eriliselt eestilikku ega ka äratuntavalt kunstipärast. Olid vaid inimesed Eestist, kelle tegemisi hakati järsku märkama ka välismaal. Ja seda mitte selle pärast, et nad laias kaares tuljakut vihtusid ja laulukaare all rõkkasid, vaid ajendatuna nende murest asjade pärast, mis loksutasid ka ülejäänud maailma. Üheksakümnendad tegid Eesti kaasaegse kunsti maailmas tuntuks. Küll terahaaval ja samm-sammult, aga ikkagi, uued mängijad võeti omaks, nad said võimaluse tõestada oma headust.

Paradoksaalselt kadus üheksakümnendatel Eesti näitusesaalidest oma kohalik publik. Nii kiireks ja kardinaalseks pöördeks polnud kodumaiste kunstiarmastajate laiem ring valmis, nad lihtsalt kukkusid kurvis ree pealt maha. Tasapisi on inimesed nüüdseks saali tagasi tilkunud, kuid need on juba kunagiste pudenejate nooremad võsud. Terve põlvkond kultuuriinimesi tõmbas üheksakümnendatel piiri enda ja tuleviku vahele ning jäi embama kaheksakümnendate ja veelgi varasemate kümnendite heroilist pärandit. Vanemate tegijate eemaletõmbumisest sündis tõsine verekaotus, kuid seda korvas pealetulev põlv. Aadrilaskmise tulemuseks oli tervistava noorenemiskuur, mille vajalikkus kerkib ilmselt varsti jälle päevakorda. Ehk seetõttu on üheksakümnendate kriisid ja teemad jälle luubi all.

Johannes Saar

 

Eha Komissarovi ja Hanno Soansi kureeritud näitus “Kogutud kriisid. Eesti kunst 1990. aastatel” Kumus on lahti

kuni 5. II 2007.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming