Klassikute menukus

Mai Levin

Richard Uutmaa näitus „Tuntud ja tundmatu Uutmaa” US Art Gallerys kuni 12. XII ; Richard Sagritsa näitus Rakvere Näitustemajas kuni 31. I 2011. Kuraator Teet Veispak, kujundaja Valeri Vinogradov.        Richard Uutmaa näituse vernissaažil US Art Gallerys 12. oktoobril, kunstniku 105. sünniaastapäeval, oli sadakond inimest ning, vaatamata meediahuvi puudumisele, on külastajaid olnud rohkesti siiani. Nähtavasti on levinud kumu, et näitus väärib vaatamist.  Tõepoolest, kuigi väljapanek hõlmab umbes Uutmaa teadaolevate õlimaalide kümnendiku, annab valik siiski ilmeka läbilõike tema loomejärkudest. Esitatud on niihästi muuseumihitte, mida pole eksponeeritud aastat 30 – ja kes neid tollalgi jõudis kuuajalise mälestusnäituse kestel ära vaadata –, kui ka teoseid erakogudest, mille seas on tuntud šedöövreid, nagu näiteks näituse kataloogi kaanel reprodutseeritud „Rannal” (1963),  aga ka seni tundmatuid maale, mis on kataloogis esmakordselt fikseeritud ja reprodutseeritud. Seega annab näitus panuse Uutmaa loomingu populariseerimisse, aga ka selle tundmisse ja uurimisse.       

Oma vahendeid valitsevale kunstnikule pole loodus kunagi olnud ahelaiks, vaid enda isikupära kehtestamise meediumiks oma ja ühes sellega nii või teisiti ka ajastu maailmapildi väljendamisel. Kunstniku mina osatähtsus on muidugi kasvanud individualistlikul uusajal, ent pole tähtsusetu olnud varemgi:  näiteks võib tuua kas või teadaolevate VanaEgiptuse arhitektide ja skulptorite küllalt pika loendi ning uurimusi, mis on pühendatud kunstniku isiksusele selles kultuuris. Mimeetiline alge, illusiooni taotlemine on ainult kehvadele harrastajatele olnud eesmärk ja probleem, kunstnikule on see kujundi mõistetavuse ja sugestiivsuse saavutamise vahend. Uutmaa näitusele tõmbab vaatajaid niihästi kujutamise oskus kui ka sugestiivsus,  kunstniku loodud maailm, mis on romantiline, alates varaseimast „Autoportreest” (1930) ja Pallase lõputöödest „Kalurid” ning „Rannamaastik kaluritega” (1935, kõik Tartu Kunstimuuseumi kogu) kuni hiliseima eksponeeritud rannavaateni (1972, erakogu). Uutmaa tunnetab taevast, maad, merd ja ka inimesi nende harmoonilises ühtsuses, mis teostub valguse jõul. Valgus aga muutub pidevalt ja seetõttu on Uutmaa maailma ühtsuski  muutumises. Rannapoisina teadis ta, milliseid vaatemänge korraldavad tuuled ja tormid. Stiihia hingust, selle sisemist dünaamikat isegi suhtelise rahu seisundis suutis ta tabada, nagu näitavad eelkõige 1950. aastate keskpaiku talle loorbereid toonud suureformaadilised mariinid, millest „Öisel merel” (1956) ja „Traalid püügil” (1957, mõlemad Eesti Kunstimuuseumi kogu) on näituselgi väljas. Tema suurematest piltidest on eksponeeritud  veel „Palgiparvetajad” (1943, Eesti Kunstimuuseumi kogu), mis mõjub valdavalt kalureid-randlasi või talutöid kujutavate kompositsioonide reas erandlikult. 

Uutmaal õnnestus sotsrealismi ideelis-kunstilistest nõuetest distantseeruda, välja arvatud nende kulminatsioon 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate algul, ent isegi siis sündis ideoloogiliselt täiesti neutraalseid töid. Kui see aeg möödus, loobus ta kompositsioonist peaaegu täiesti ning sukeldus maastikku ja meremaali, millel oli ennegi olnud tähtis koht  tema loomingus. Kodurandade Altja ja Eisma kõrval maalib ta ka muid paiku: Saaremaad, Lõuna-Eestit. 1950. aastate keskpaik on eesti maalis omamoodi paeluv peenekoelise realismi aeg: impressionistlikku probleemistikku käsitletakse otsekui sordiini all. Kümnendi lõpul aga võib juba täheldada impressionismi avalat come-back’i (mõelgem ka Elmar Kitsele, Aleksander Vardile, Adamson-Ericule). Nii valgusest läbi imbunud heledat koloriiti  kui lühikeste pintslitõmmete elevust saame Uutmaa näitusel nautida maalides „Õitsvad õunapuud” ja „Vaikelu Karepalt” (mõlemad 1958, erakogu). See impressionism suubus 1960. aastatel julgesse värvikusse, mida suurejooneliselt esindab panoraamne „Saaluse maastik” (1965, erakogu).       

Tollal jäid vanemate meistrite muutumised, mis kasvasid loomulikult välja nende senisest loomingust, pealetulevate põlvkondade äkilisemate uuenduspüüdluste varju. Ent kui vaadelda nende loometeed omaette, tuleb individuaalsuse raamidesse jääv, aga ka neid raame avardav areng reljeefsemalt esile. Seda demonstreerib selgemaltki Richard Sagritsa 100. sünniaastapäevale pühendatud Rakvere Näitustemaja näitus, mille keskmes on Sagrits-maalija, rõhk aga Pallase-järgsel  perioodil, st 1930. aastate teisel poolel ning uuel tõusul alates 1950. aastate keskpaigast. Uutmaaga on Sagritsal mitmeid kokkupuutepunkte: ka tema loomingus on Pallase lõpetamisest saadik olnud küllalt tähtsal, ehkki mitte nii valdaval kohal kalurielu ja meri, ka kujunes 1950. aastate keskpaigast peale tema meelisžanriks maastik, temalegi on olnud ammendamatuks motiiviallikaks kodukandi, Karepa ja Rutja loodus. Erinevalt  Uutmaast oli nii Sagritsa sõjaaegne kui ka -järgne lõiv sotsrealismile suurem, ent tema maalijatee kulges oma põhiolemuses ikkagi sotsrealismist mööda. Uutmaa tegelikkust romantiseeriv, ülendav hoiak ja vastavalt ka maalilis-koloristlike lahenduste efektsus pole Sagritsale omased, tema kunst on olnud maalähedasem, realistlikuma suunitlusega, väljendades motiivis peituvat poeesiat teisiti, ent mitte vähem nauditavas maalikeeles. Kui  Uutmaa puhul kipub raskuspunkt langema pigem varasemale loomingule, siis Sagritsal konkureerib viimane loomekümnend oma maalilises küpsuses kõvasti särtsaka noorpõlveloominguga. Kui vaataja ei tule neile näitustele maalimise kunsti pärast või selleks, et kohtuda kunstniku isikupärase maailmapildiga, siis tuleb ta mingil muul põhjusel, peaasi, et tuleb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming