Klaasikunstnikus on koos kunstnik ja disainer!

Reet Varblane

Intervjuu EKA klaasikunsti osakonna juhataja klaasikunstnik Mare Saarega      Mis laadi ja mis kaaluga on Kanazawa näitus? Mis tähendus on sellel rahvusvahelises  klaasikunsti kontekstis? See on seda laadi sündmus, mida klaasikunstnikud ootavad kolm aastat. Esiteks on see ülemaailmne. Kui üleeuroopalisi klaasikunsti näitusi võib veel leida, siis ülemaailmseid on vähe, Kanazawa on neist praegu kõige vanem, tegutsenud kümmekond aastat. Sinna tuleb päris paras hulk töid kokku: tänavu oli 470 tööd 39 maa kunstnikelt, kõige rohkem konkureerijaid (156) ja ka näitusele valituid – seekord 30 protsenti üldarvust – oli Jaapanist. Neist valitakse välja 30, neist omakorda 17 pälvivad auhinna. Kõige kõrgemad on grand prix ja kuldmedal, siis tuleb neli hõbemedalit ning seejärel ülejäänud. 2001. aastal sai Ivo Lill hõbemedali. Tal oli väga efektne töö.       

Kuidas iseloomustad tänavust näitust?

Ma pole veel näitust näinud, sõidan 1. oktoobril seda vaatama. Aga õnneks tean paljude osalejate töid juba varasemast ajast. Klaasikunstnikke huvitab endiselt optika, nagu võib näha ka kuldmedali saanud ungarlase László Lukácsi tööst. Samas on hakatud hindama selliseid töid, nagu on Kristiina Uslari ja minu töögi, mis on kaugel tehnilisest täiuslikkusest. Vana ja purunenud eseme austamine, muutuse märkamine – need asjad on ausse tõusnud. Kristiina tööde puhul on seda juba aastaid märgata, ta sai seal preemia ka 2007. aastal. Klaasikunstiobjekt ei pea olema perfektselt sile ja läbipaistev. Baltimaadesse tuli sel aastal veel üks auhindadest: Jiří Harcuba preemia läti klaasikunstnikule Inguna Auderele töö „Vanad naised” eest.       

Kas hinnatud objektide juures saab rääkida kontseptuaalsusest, sõnumist? Või on oluline pelgalt dekoratiivsus, esteetilisus?

Me võime teha ja teemegi midagi, mis on suur, ilus ja dekoratiivne, sile ja läbipaistev, mispuhul võime, aga ei pea rääkima kontseptuaalsusest. Objekt ruumis, utilitaarne objekt jne. Kui aga on tegemist millegagi, mille esteetiline ega funktsionaalne täiuslikkus ei ole eesmärk, siis on kontseptuaalsus ju peamine.       

Klaas on ju väga ambivalentne materjal – habras, purunev, ent ka nüüdisarhitektuuri meelismaterjal on klaas. Võib rääkida hiiglaslikest klaaspilvelõhkujaist. Eelmisel Veneetsia biennaalil oli küll kõrvalnäitusena väljas suur klaasikunstinäitus, millel ei esinenud sugugi professionaalsed klaasikunstnikud, vaid klaas oli oma kontseptsiooni, idee edasiandmise vahend. 

Klaasi visuaalsed ja sisulised väärtused muudavad selle materjali kunstnikule vajalikuks väljendusvahendiks. Tehnikate valdamist on vaja, kuid see pole enam peamine. Kui mõelda näiteks klaasipuhumise peale, siis kunstnikud puhuvad ise suhteliselt harva, ikka on abiks väljaõppinud meistrid. Üleeile sain e-kirja, kus seisis, et ka järgmisel biennaalil tuleb suur klaasinäitus, kuhu on valitud Euroopast 15 kunstnikku.       

Eelmisel korral oli klaasinäitus väga keskses kohas, kohe Akadeemia silla juures,  kus palju aastaid järjest oli eksponeeritud Ladina-Ameerika kunsti suurt näitust. Ka Veneetsia enda kunstnike ekspositsioon koosnes möödunud korral klaasikunstist, kuigi nende tööd jäid veidi n-ö iluasjadeks.

Veneetsia klaasi olukord pole üldse kiita: paljud Murano töökojad on suletud, paljud on ära ostnud hiinlased, kes valmistavad sealsete kavandite järgi tööd Hiinas ja toovad siis Veneetsiasse müüki autentse Veneetsia klaasi  nime all. Veel 1960ndatel oli klaasinäitus Veneetsia biennaali orgaaniline osa.       

Kas on lootust, et mõni Eesti kunstnik ka sellel näitusel väljas on?

Ei oska öelda, kuid see on osalema kutsutud kunstnike näitus. Järgmisel sügisel tuleb ka Strasbourg’is suur klaasinäitus. Need kaks on omavahel seotud, kusjuures Strasbourgi näitusele on võimalik kandideerida.       

Millised võiks veel Euroopa näitustest nimetada?

„Coburg Glaspreis” toimus viimati 2006. aastal Coburgi linnas Saksamaal. Vaatamata raskele majanduslikule olukorrale, on Saksamaal loodud uusi klaasimuuseume ja -galeriisid. 2006. aastal oli sealsel rahvusvahelisel näitusel esindatud ka kolm eestlast: Eva Käsper, Maret Sarapu ja Ivo Lill. Seal antakse välja ka spetsiaalset auhinda. Päris uus on Strasbourg’i auhind, praegu just algas selle aasta voor, auhindu on seal ainult üks. Mainekad on veel Bombay Sapphire’i ja kuni 40aastastele mõeldud Jutta Cuny-Franzi konkursid. Kristiina Uslar on mõlemal  auhindu saanud, samuti on viimasel märgitud ära ka Tiina ja Maret Sarapud.       

Kui nüüd tulla Eesti juurde, siis viimased kümme aastat on meie klaasikunst väga ambivalentses seisundis. Klaasikunstnike ühendus on hästi aktiivne. Järjest toimuvad igasugu näitused, püütakse leida uusi eksponeerimispaiku, mõeldakse välja spetsiaalseid deviise, mille alla kogunetakse, Haapsalu klaasipäevad on väga järjepidevad, juurde tuleb andekaid noori tegijaid. Samas on olukord kurvem kui  kunagi varem, sest puudub täielikult oma klaasitööstus, baas, kus midagi toota. Eks ka nõukogude korra ajal nuteti, et Eestis puudub baas, kuid Tarbeklaas tegutses ja üldse mitte nii halvasti.

Kui vaadata järjepidevust ja seost, siis 1934. aastal asutati Lorupi tehas, 1936/37. õppeaastal loodi ka Riigi Kunsttööstuskooli juurde klaasikunsti osakond, sest Lorupil oli vaja disainereid, oma tööstuskunstnikke. Kui tuli nõukogude  aeg, siis Lorupi tehase tegevus lõpetati, omanik saadeti Siberisse. Võttis kaua aega, enne kui ”mantlipärija” Tarbeklaas sai jalad alla, kuid 1960ndail olid meie klaasikunstnikud Nõukogude Liidus kõige edumeelsemad. Tarbeklaasi lõpuaastail läks tootmine liiga suureks, turgu polnud enam. Siis osteti Tarbeklaas ära, see tegutses veel Scankristalli ja Glastone’i nime all, kunstiakadeemiaga suhted säilisid, tudengid said praktikal käia, toorikuid teha.  On väidetud, et tehas pandi kinni, sest seal tehtu ei pakkunud konkurentsi, ei tehtud ilusaid asju. Kuid see polnud põhjus, see oli ikka omanike otsus.   

See on küll rumal jutt, et Eestis tehtud vormid, tarbeesemed oleksid olnud inetumad või halvemad kui Itaalia või Soome omad.

Samas tuleb meil klaasistuudioid järjest juurde. Ega see nii erandlik polegi: paljud Euroopa riigid on läinud stuudiote peale, ka näiteks Saksamaal on pandud klaasitehaseid kinni. Püsima jäävad väikeettevõtted, mis suudavad väga kiiresti orienteeruda ümber vastavalt  ostja soovidele. Suur tehas ei saa hakata tootma viit-kuut uut asja korraga. Olustvere majanduskool tahab hakata õpetama klaasimeistreid. Eestis on meil klaasimeistritest puudus, nad on kõik 60–70aastased, pealekasvu ei ole. Kui tahtagi hakata ühel päeval klaasitööstust arendama, siis pole meil oma meistreid enam kuskilt võtta. Olustvere sättis klaasitöökojad sisse Norrast saadud rahaga. Sealt hakkaksid tulema keskastme  spetsialistid, klaasimeistrid: andekamad, võimekamad võiksid tulla edasi õppima kunstiakadeemiasse, teised jätkaksid kunstnike ideede elluviimist. 

Oletame, et meil saab mõne aasta pärast – võib-olla võtab see kauem aega, aga siiski – olema oma hea ettevalmistusega meistreid, andekaid noori kunstnikke lõpetab kunstiakadeemia ju nagunii igal aastal. Kuidas neid rakendada?

Andekate noorte puudumise üle kurta ei saa. Magistrant Liisi Napp, kelle magistritöö teema  on „Linnaruum ja klaas”, tuli välja julge ideega tuua klaasobjektid, installatsioonid galeriist välja linnaruumi, Kalamaja parki. Pärast seda õnnetut saagat Vabaduse väljaku klaasristiga on see väga hea mõte osutada näituse abil, et klaas sobib igati tänapäeva linnaruumi. 

Kui ühe objektiga on n-ö puusse pandud, siis see ei tohiks ju mõjuda nii, et see materjal täiesti üle parda visatakse. Kõikvõimalikke turiste, kes avastavad Eesti, on iga aastaga järjest rohkem. Klaas, ka klaasist tarbeesemed võiksid ju olla väga ahvatlevad  ka turistide jaoks. Neid saab ka nii pakkida, et purunemist pole vaja karta. Kuidas ikka laiema publiku, ostjaskonnani jõuda?

Üks võimalus on töökojad, mille puhul publik näeb kunstnikku töötamas. Siis on väga raske vastu panna, et sealt mitte midagi kaasa ei ostaks. Olen seda enda pealgi kogenud. Üks vanemaid tegijaid, kellel on oma ostjaskond, on kindlasti Eino Mäelt, ka Peeter Rudašil on väljakujunenud klaasikoda kui turismiobjekt.  Eks vajaksime oma klaasigaleriid, eelkõige sellist, nagu need on välismaal, kus galerist tõepoolest pidevalt otsib oma kunstnike töödele ostjaid, tutvustab, propageerib, promoveerib neid. Galerii puudumine on valus küsimus.     

Mida noored, just kunstiakadeemia lõpetanud  klaasikunstnikud endaga peale hakkavad? Kas nad ikka jäävad klaasikunsti juurde?

Põlvkondade vahetus on ju normaalne asi. Kunstiakadeemias üritatakse anda kunstnikele ka mänedžeri ettevalmistust. Eks tublimad ole ka sellest kinni hakanud: mitmekesi koos organiseeritakse täiendusõpet. Eva Käsper, Maret Sarapu ja Kai Kiudsoo-Värv ajavad Klaasiklubi asja: seal käivad huvilised, kes sealse õpetamise  eest ka maksavad. Samas saab luua oma taieseid ja täita tellimusi. Sada protsenti meie kooli lõpetanutest ei hakka elama oma kunstist ega ka näitustel esinema. Ma ise olen hea näide: töötasin täiesti teisel erialal ja pärast tööd pühendusin klaasikunstile. Ajategur on ju eelkõige oma tahtmises ja peas kinni. Aega saab alati võtta. Ma mäletan, kui hakkasin uut tehnikat 2000ndate algul proovima, siis istusin akadeemia juures  kell kaheksa õhtul bussi, sõitsin Raja tänavale ateljeese, panin töö ahju ja jõudsin viimase bussiga veel koju Marja poe juurde. Eks see on paras lumepall, pikalt nii jätkates võib läbi põleda.       

Sa õpetad kunstiakadeemias 1993. aastast peale. Kas see, mida praegu noortele klaasikunstnikele õpetatakse, erineb palju sellest, kuidas õpetati 1990ndate algul?

Tegelikult tulin kooli õpetama juba 1985. aastal. Paljuski, seda nii tehnika kui ka ideoloogia, eriti juba võimaluste mõttes. Praegu on eriti oluline mõelda selle peale, miks midagi  tehakse, mida sellega öelda tahetakse. Tudengitele on vaja anda teavet kõigest, mis üle maailma klaasikunstis sünnib. On vaja, et nad saaksid osa aega õppida Eestist väljaspool mõnes teises koolis, kogeda midagi muud. Ja et ka Eestisse tuleks välistudengeid. Vajaka jääb meil eelkõige disainiharidusest. Loodan, et Eestisse tuleb klaasitööstus siiski tagasi. Selleks on vaja häid organisaatoreid, entusiaste, kes selle käima lükkaksid, kuid ka aeg peab  õige olema. Klaas on populaarne. Me pole üldse rääkinud vitraažist ja klaasi restaureerimisest. Aga me valmistame ka neil erialadel spetsialiste ette. Meie õppekava on süüdistatud, et üheaegselt ei saa koolitada kunstnikku ja disainerit, et ühes inimeses ei saa olla koos disainer ja kunstnik. Aga saab! Meil pole mõtet hakata tootma miljonilises tiraažis toodangut, seda võib teha Hiinas. Järjest enam vajatakse unikaalset, ilusat,  isiklikult puudutavat asja. Me vajame laia profiiliga klaasikunstnikku. Eks noor inimene pea ise, silmad lahti, oma võimalusi otsima, sest mitte keegi ei oska ju algul tema juurde tulla. Ja võimalustest peab julgesti kinni haarama.

Üles kirjutanud R. V.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming