Klaas arhitektuuris, potentsiaal klaasis

Eesti klaasikunsti tugevus peitub kunstniku isikupärases väljendusviisis ja tehnoloogia valdamises. Klaasifirmade, arhitektide ja kunstnike koostöö aitaks realiseerida materjali ja ka loojate potentsiaali.

TIINA SARAPU

Klaasi näeb avalikus ruumis iga aastaga üha rohkem: fassaadid, ootepaviljonid, tõkked, infotahvlid, kunstiobjektid jne. Suured klaasfassaadid ja nende ühetaolisus tekitavad aga võõristust. Üha sagedamini on vaja leida võimalusi valguse filtreerimiseks, läbipaistvuse vähendamiseks, millegi varjamiseks või ka selleks, et klaasi kui ehitusmaterjali muuta mitmekesisemaks, isikupärasemaks ja tundlikumaks.

Klaas levib, aga variatiivsus on väike. Klaasikunstnike pilk arhitektuursele klaasile erineb mõistagi arhitektide omast. On ju klaas materjal, mida klaasikunstnikud tunnevad põhjalikult ja mille töötlemise võimalustele oskavad mõelda. Seepärast võiksid nad olla kaasamõtlejateks ja kaaskatsetajateks märksa sagedamini.

Olen jälginud huviga, millist klaasi (masstoonitud, peegelduv või tavaline) hoonete ja teiste objektide puhul kasutatakse. Eriti tähelepanelikuks muutun, kui klaasi on veel kuidagi töödeldud – näiteks trükitud, koolutatud või lamineeritud. Klaasi töötlemise võimalused avarduvad pidevalt, kunstnikud pakuvad eksperimenteerijatena sellesse protsessi oma osa.

Hoonete puhul on Eestis seni kõige enam kasutatud siiditrükki. Näiteks okupatsioonide muuseum, Euroopa Liidu maja, ERM ja superministeerium on hooned, mille puhul on klaasile valge opaakse värviga trükitud mustreid. Kõik need hooned jäävad meelde. Kuid trükitud klaasi kasutamine ei ole neis alati just õnnestunud. Kõige problemaatilisem on nn superministeeriumi hoone (2017, Risto Parve ja Kai Süda, Amhold AS). Valge hoone sümboliseerib autorite sõnul ausust, selgust, läbipaistvust, inspiratsioonivabadust.

Marko Mäetamm ei osanud oma artiklis veebiajakirjale Edasi põhjendada, miks see hoone tundub talle olevat „natuke nagu kehval paberil mitte kõige parema printeriga mustvalgelt välja prinditud“. Kogenud klaasikunstnik vastaks talle, et just läbipaistmatu valge (mis tundub sageli lollikindla valikuna) muudab klaasi tuimaks ja üheplaaniliseks, muudab elegantse materjali tummaks ja õhukeseks. Valge trükk rõhutab ka igasugust ebapuhtust klaasimassis, kuigi superministeeriumi puhul on kasutatud vähese rauasisaldusega peaaegu värvitut klaasi.

2006. aastal korraldatud vastupanumonumendi võistluse võitis Ivo Lille, Kuulo Vahteri ja Ain Rööpsoni projekt „Murtud müür“. Lill tegi põhjaliku eeltöö, teostamiseks oli saavutatud kokkulepe Soome firmaga. Kahjuks jõudis Vabadussõja monumendi teostamine ette ja tõi kaasa, et tellijad ei tahtnud klaasmonumendist enam midagi kuulda.

Erakogu

Hoone aknaklaasid on kaetud siiditrükitud rastriga, mis akna ülaosas tiheneb. Trükitud filtriga on püütud ühendada taustvärvitud seinapinnad aknapindadega, et saavutada väljast vaadates võimalikult valge maja. Gradiendiga üleminek on pigem maitse küsimus, kuid loodetud ruloo aseainena see võte ei toimi, vähemasti mitte lõunapoolsetel külgedel ja täispäikeses.

Olen veendunud, et nii mõnegi vea vältimiseks võinuks nii selle kui teistegi hoonete puhul enne otsustamist pidada nõu klaasikunstnikega. Isegi kui tegemist on esmapilgul lihtsate esteetiliste otsustega.

Klaasikunstnike panus. Ka avatäidete puhul on klaasikunstnikud juba traditsioo­ni­liselt märksa rohkem võimalusi kasutanud, kui seda on ehituste puhul tehtud. Isegi klassikalist tinavitraaži saab tänapäeval sulgeda klaaspaketti ja nii on selle kasutusvõimalused väga laiad. Tulevikku näen aga teistlaadsetes lahendustes.

Näiteks Rait Präätsa 2015. aasta töö Chapelle de Vaissiere’ veinimõisa era­kabelis Prantsusmaal. Selles töös on saavutatud suurepärane hoone, aknakujunduse ja selle materjalis teostamise kooskõla. Kokkusulatatud kihtide vaheline klaasimaal meenutab oma jõulise kontuuri tõttu klassikalist tinavitraaži, ent edastab ilmeksimatult praegusaegse tunde ning rõhutab sellega veelgi tuhandeaastase hoone väärtust. Tasakaal on paigas, väärtustatud on hoone, klaasist kunstiteos on kohal lugupidava ja iseseisvana.

Kai Kiudsoo-Värvi teos (2016) Tallinna Peeter-Pauli katedraalis lisab pieteeditundeliselt värvi kirikuinterjööri: lõunaakendel on soojad toonid, põhjaakendel külmad. Sulatus-press-meetodil saavutatud reljeefid ja tekstuurid on läbi tunnetatud ja kaunid. Kindlasti võiks seda tüüpi klaasilahendust kasutada märksa suuremas formaadis. Kerge optiline moonutus ja läbivaate osaline varjamine on ju see, mida sageli on vaja saavutada.

Klaasobjektide loomiseks avalikku ruumi annab uuemal ajal võimalusi ka protsendikunsti seadus. Nendel konkurssidel on klaasikunsti taustaga autoritest seni kõige edukam olnud Maret Sarapu, kes on loonud vitraaži „Õiekuma“ Laitse lasteaeda ja klaasmosaiigi „Trepp“ ERRi uudistemaja seinale, teostamist ootab objekt „Jäämägi“ valmivasse Euroopa IT-agentuuri peamajja.

Loetletud tööd on ilmekad näited sellest, kuidas aastatega kogunenud kunsti­loomingu kogemus annab kindluse minna kätte õpitud tehniliste lahendustega edasi märksa suuremas mõõtkavas.

Arhitektide, disainerite ja klaasikunstnike süvendatum koostöö võiks saada alguse väiksematest väliruumiobjektidest. Kas või bussiootepaviljonidest, kus võime sageli märgata katkikraabitud kleebiskilest tähistusi.

Oma jõududega on klaasikunstnikud välitingimustes siiski katsetanud. Näiteks EKA klaasikunsti osakonna 2013. aastal lõpetanud Sandra Allemanni magistritöö „Lihtsate väärtuste monument“ Türi kultuurikeskuse ees. Objektil on mitmevärviline triibustik, triipude vahel tekstina kohalike inimeste eluväärtused. Pean seda noore kunstniku õnnestunud katseks testida klaasitehnikaid väliruumis ja hakkamasaamist suuremate vormidega.

Saksamaal on 2010. aastast Frauenau klaasimuuseumi pargis Eeva Käsperi ja minu installatsioon „Näiline ruum“. Installatsioon koosneb kaheteistkümnest kahepoolsest peegelpaneelist, mis paiknevad ringikujuliselt. Objekt sulandub maastikku ja pakub lastele mängurõõmu ning huvilistele võimaluse suhestuda ruumiga metafüüsilisel moel – liikudes läbi peegelringi nähakse enese kordusi, kuid ringi keskele liikudes ollakse keset peegleid, leidmata siiski enda peegeldust.

Ivo Lille ja Eve Koha ühistöö „Jäämägi“, mis koosneb sulatustehnikas valmistatud detailidest, on Ivo Lille oma aias samuti kaheksa aastat meie ilmale edukalt vastu pidanud.

Õnnetu rist. Kõige suurem ja olulisem klaasist skulpturaalne objekt Eestis on Vabadussõja võidusammas (2009, autorid Rainer Sternfeld, Andri Laidre, Kadri Kiho ja Anto Savi).

Algselt kivist planeeritud objekt oleks kivis teostatuna olnud neutraalsem. Kavand otsustati teostada klaasis, et teha mälestusmärk moodsamaks. Arvutirenderdus ja väike makett võisid ju võluvad olla, aga Tšehhi firma San Souci välja pakutud „kleit“ – turvaklaasist ja akrüülist kihilised paneelid, millega on kaetud betoonehitis – seda ei ole.

Tehnoloogilisi apsakaid on klaaspaneelidega juhtunud mitmeid. Kõige kummalisemalt kõlas klaasikunstniku kõrvale väide, et klaas muutis värvi. Ilmselt muutis värvi siiski mulliline täidis klaasikihtide vahel. Pimedal ajal võib ju valgusobjekti olla tore vaadata, aga päevasel ajal on rohekashall ja räsitud ilmega monument väga nukker. Lagunemist on näha nii ristiosas kui paneelide silikoonvuukides ja kinnituste katetes. Mina olen päri arhitekt Karli Luige ettepanekuga see monument ümber kujundada. Kas just igal aastal, aga radikaalset ümberlahendamist see objekt vajab.

Kiirustades ja jõulise läbisurumise tulemusel püstitatud Vabadussõja võidusammas tõi endaga kaasa ka nii otseseid kui kaudseid kahjusid. Esiteks –jäeti teostamata Eesti reservohvitseride kogu algatatud plaan rajada välisministeeriumi ette nn vastupanumonument –mälestusmärk neile inimestele, kes võitlesid Eesti iseseisvuse eest võõrriikide okupatsioonide ajal. 2006. aastal korraldatud konkursi võitis töö „Murtud müür“, autorid on klaasikunstnik Ivo Lill ning kunstnik Kuulo Vahter ja arhitekt Ain Rööpson. Tegemist oli lehtklaasist viie meetri kõrguse monumendiga, mille kihtide vahele on trükitud väljavõtted Eesti ajaloo sündmusi määranud dokumentidest, ajastutele iseloomulikke fotosid ja plakateid. Ivo Lill tegi põhjaliku eeltöö, oli saavutatud ka kokkulepe Soome firmaga, kes objekti teostanuks. Kahjuks jõudis Vabadussõja monumendi teostamine oma rapsimisega kaasnenud fopaadega „Murtud müürist“ ette ja tõi kaasa selle, et tellijad ei tahtnud klaasmonumendist enam midagi kuulda. See on näide ande ja töö raiskamisest, mis järgnes võhiklike otsuste jõuga läbisurumisele.

Teiseks põhjustas õnnetu monument klaasi kui kunstimaterjali maine languse. Seda julgen väita kauaaegse EKA õppejõuna. Sisseastujate arv vähenes ja küsitavus klaasiosakonna vajalikkusest on õhus praeguseni. Õnnetu objekti tõttu võimendus kuvand, et klaas on eelkõige keeruline, kallis ja problemaatiline. Saame vaid ette kujutada, millise tõuke meie avaliku ruumi ja ka klaasikunsti eriala arengule oleks andnud nii kunstiliselt kui tehniliselt õnnestunud klaasmonumendi püstitamine.

Eesti klaasikunsti tugevus on isiku­pärastes kunstnikukäekirjades, tehnoloogiliselt eelkõige sulatustehnikate valdamises. Oleme suhteliselt väikeses formaadis töötades palju õppinud ja õpitu on küps kasvama oluliselt suuremaks. Klaasi­firmade, arhitektide ja kunstnike koostöö annaks rohkesti võimalusi nii klaasis kui loojates oleva potentsiaali realiseerimiseks.

Tiina Sarapu ettekande „Klaas arhitektuuris ja potentsiaal klaasis. Vaateid XXI sajandi Eesti arhitektuursele klaasile ja klaasile avalikus ruumis – õnnestumised, ebaõnnestumised ja potentsiaal“ lühendatud variant. Ette kantud 10. XI Kultuurikatlas eesti klaasikunsti 80. aastapäeva konverentsil „Klaas kunstis ja arhitektuuris“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht