Kitsas tee katarsise suunas

Reet Varblane

KRISTIINA KAASIKU näitus „Pääs kitsale rajale“ Vabaduse galeriis 23. IV – 13. V.Kristiina Kaasik viitab näituse kaastekstis ühele oma varasemale maalile, 1979. aastal valminud tööle „Pääs kitsale rajale”, mida maalides oli püüdnud välja elada tollast ahistavat ning alandavat olukorda: liikumispiirangut oma kodumaal, keelutsoone, spetsiaalseid lubasid. See on veidi libe konks, mis viib väljapaneku või ka laiemalt Kristiina Kaasiku praeguse kunsti tõlgendamise valedele radadele. Kunstnikul on ilmselt oma põhjused ning loomingu  arengu sisemine loogika, mis on pannud ta mõtlema kolmkümmend aastat tagasi maalitud tööle.

Välis- ja sisepiirangute ja vabaduse teema on läbi aegade vaevanud paljusid loojaid või ilmselt on õigem öelda, et vaevalt ükski sügavuti minev, endasse kaevuv looja sellest problemaatikast puutumata jääb. Ja nii on vahest õigem Kristiina Kaasiku viimaste tööde mõistmisel mitte niivõrd mõelda tema 1970ndate või isegi 1980ndate alguse loomingu  peale, kuivõrd tulla 1990ndate algusesse – aega, mil poliitilised välised tõkked olid küll langenud, kuid rahvusvahelise kunstimaailma (sealhulgas ka kunstituru) ootuste koorma tõttu polnud sugugi lihtsam endale, oma otsinguile kindlaks jääda. Just tollal jõudis Krsitiina Kaasik sügavalt läbi tunnetatud maastikutõlgenduse juurde või teisiti väljendades religioosse kunsti juurde.

Tema religioossusel ei olnud  ei siis ega veel vähem ka praegu midagi pistmist ühe või teise konfessiooni atribuutika või isegi neile vastava metafoori loomisega. Tema lähenemisviisi võiks pigem võrrelda XX sajandi alguse ekspressionistide hingestatud maastikutõlgendustega – kaitsekihi loomisega tollase alles pead tõstva konsumeristliku sootsiumi kaose vastu. Ka katedraal, saksa ekspressionistide üks meelismetafoore, ning eelkõige selle vitraažakende põhjal välja kasvanud  teine metafoor paljutahuline kristall sobisid õige hästi avama Kristiina Kaasiku viieteistkümne aasta taguseid maastikuvisioone. Kristiina Kaasik on visionäär, kuid mitte selle praeguses mõttes, tema visioonid on pigem intellektuaalsed ja hingelised eneseotsingud. Ta on ka praegu üsna samal teel, kuigi on sellegi aja jooksul teinud läbi mitmed loogilised muutused, arengu. Kui 1990ndate kompositsioonid olid üles ehitatud vertikaalidele, ülespoole pürgimusele, siis nüüd on sisse tulnud horisontaalne, maaliruumi laiuti hõlmav ruumikäsitlus. Kuigi see polegi nii tähtis. Sootuks olulisem on pildipinna kihististe mõjumine mitte seestpoolt väljapoole kasvavatena, vaid vastupidi.

Kristiina Kaasiku viimase aja maalid toimivad kui kultuurikihtide ladestused, mida kunstnik on arheoloogina asunud avama, et tuua vaataja pilgu ette midagi seni varjatut, kuid mingil  põhjusel olulist. Sealjuures ei ole ta muutnud oma maalimisviisi, ei ole vahetanud pintslit skalpelli või meisli, värvi penoplasti või tsemendi vastu. Neid muutusi võib vaadata kui väljendusvahendite teisenemist, kuid eht kristiinakaasiklikult ei ole see jäänud pelgalt vormiarenduslikuks mänguks. Selles on midagi, mis viitab eluküpsusele, sisemisele selgusele, rahule ehk katarsisele. Ehk ka teatud kokkuvõttele.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming