Kirjutav kunstnik kahe tühjuse vahel

Teet Veispak

Leonhard Lapin. Dokument ja loovus. Artiklite kogumik 1997 – 2004. “Sirbi raamat”, 2005, nr 9. Antud väikemahulises kogumikus on Lapin keskendunud kolmele kontsentrile: elule, arhitektuurile ja kunstile. Kuigi, ega sellisel lahterdamisel suurt mõtet ole, sest see, mida Lapin nii oma kirjutistes otsib, on loovus,  “muusa hingeõhk”, “ inimeste ja kunsti salaala”.

Ja just see – loovus – näib Lapini arvates olevat kaasaegses kunstis suuresti kadunud, sest “erinevalt elava looduse vormidest, mida kaunid kunstid ikka ülistanud on ja mis seostub Ilu mõistega, dokumenteerivad postmoodsad kunstnikud valdavalt inetut ja inimest ahistavat, paremal juhul looja suhtes ükskõikset tehisloodust. Hästi valgustatud kunstisaalidest on neid materjale esitama mindud pimedatesse ruumidesse, justkui pöördudes Jumala maailmast Pimedusevürsti riiki”. Ja kui kunst ongi läbi aastasadade olnud dokumenteeriv, siis nüüdseks on kunstniku otsese kaemuse vahendamise üle võtnud meedia, mistõttu “on suurem jagu dokumenteeriva kunsti fakte mitte tõelisusest, vaid virtuaalsest reaalsusest”. Üks suuremaid ja laiemalt levinud illusioone on Lapini (ja muidugi mitte ainult tema) arvates see, et kaasaegne inimene usub, et ta “on saavutanud sügava isikliku vabaduse elada ja toimida oma suva järgi. Tegelikult  on tarbimisühiskonna inimene veelgi suurem ori, sest ta kulutab kogu oma elu ja energia esemetele, pühendades kogu oma aja tööle nende näiliste hüvede nimel. Loov suhe maailma asendub orjaliku usuga ümbritsevasse tehismaailma, mida meediafakte dokumenteeriv kunstnik oma teostega ka sobivalt täiendab. Loovusest ja vabadusest pole siin enam juttugi”.  Siit ei ole raske näha, et Lapin pole kriitiliselt meelestatud mitte ainult teatud suundumuste suhtes kaasaegses kunstis, vaid on sügavalt ühiskonnakriitiline tervikuna.

 

Kodanliku tarbimisühiskonna kriitik

 

Lapini kriitika nõukogude aja elu ja kunstipoliitika kohta on üldteada (kui paljudele mitte enama, siis kuldfraasiga “sitased seitsmekümnendad” ometi), nõnda et sellel ajastul pole siinkohal tarvidust pikemalt peatuda. Kuid veelgi teravama ning emotsionaalselt valusama kriitika osaliseks langeb  ka meie praegune elukorraldus: “skandaal pole mitte mina, vaid see ühiskond, mida vähegi analüüsides ei saa pidada selleks reaalsuseks, milles elada tahaks. Isegi selle maailma taotlus mõistlikkusele on väheusutav, sest siin toimuv ei allu loogikale, on pigem absurdne kui seaduspärane, on enam illusioonidele kui tõelisusele rajatud. Seda segaduste riiki valitseb meedia, keda ei huvita tegelik elu, vaid selle pealispinnal värelev skandaal”.

Kuid mis siis Lapinile meie demokraatlikus rahvusriigis konkreetselt ei meeldi? Pinnapealsel vaatlemisel võib jääda mulje, et Lapiniga on nii nagu paljude teistega, kes ise pole võimul – neile lihtsalt ei meeldi võimulolijad: “Meil on aga seltskonnast kujunenud vaid sabakuubedes ning pikkades tualettides klaase tõstvad mannekeenid, kes vahest imetlevadki oma kaaslaste trikke võimu ning seadustega.” Kuid tegelikult on Lapinil sootumaks sügavam vimm tarbimisühiskonna vastu, mille üks osa elaks justkui klantsajakirjade maailmas, ent teine sellest on “rõve, alkoholist, higist, sitahaisust ja vaesusest läbi imbunud maailm ilma kompuutri ja internetita, ilma missinduseta ning autoasjanduseta. On hoopis prügikastid, prassingud, absurdne ringiaelemine, vaesunud ja vanad inimesed, kelle probleemid sageli lõpevad seal, kus korralikul kodanlasel alles algavad” (Eesti Ekspress, 11. II 1999). Maailmavaateliselt positsioonilt on ta nimetanud ennast “pigem vasakpoolseks kui parempoolseks”, ühtlasi lähendades end rohkem viimati kirjeldatud ühiskonnagrupile  kui esimestele. Ülal tsiteeritud arvustuses iseenda luulekogule (Matti Moguči, Sind armastan, president Meri. Luulet aastaist 1995 – 1998. Tartu, Umara, 1998; selle autorluse jne küsimuste kohta vt lähemalt: Leonhard Lapin,  Avangard. Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna vabade kunstide professori Leonhard Lapini loengud 2001. aastal. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003, lk. 49 – 57) leiabki Lapin, et “kummalisel kombel puutub see lumpenite maailm meie proletaarlase seisundisse jäänud intelligentsiga enam kokku kui tolle heaolu kõrgustesse pürgiva uue ladvikuga”. 

Antud mõttearendused, kui neid vaadelda väljaspool seda luulekogu ning sellega seondunut, on kahtlemata veidi utreeritud. Suurel osal meie intelligentsist ei ole proletaarse keskkonnaga, rääkimata siis hüljatud inimestega, mingit arvestatavat kokkupuudet. Ja ega Lapinil endal olnud “luulekoguprojektile” suurt muud publikut kui kaaskunstnikud ja literaadid. Või öeldes teisiti Roland Barthes’i sõnul: “Muidugi tõstetakse ka aeg-ajalt mässsu kodanliku ideoloogia vastu. Üldjoontes kutsutakse taolisi mässe avangardiks. Kuid need jäävad sotsiaalselt piiratuks ja neid on kerge maha suruda: esiteks sellepärast, et need saavad alguse kodanluse enda hulgast, kunstnike ja intellektuaalide vähemusrühmast, kel pole muud publikut peale klassi, mida nad eitavad, ning kelle eneseväljendus sõltub ikkagi kodanluse rahast.” Teadagi on Lapin avangardist, “avangardismi isa ja laps korraga, sest avangardism oli enne mind juba sündinud. Olen läbinud avangardi kõik faasid siiamaani välja” (Postimees. Ekstra, 9. XI 1996). Kuid vaatamata järgnenud riigipoolsele autasule (Valgetähe IV klassi orden), kõrgele akadeemilisele titulatuurile ning tunnustusele, mis peaksid andma selgelt mõista, et valitsev kodanlus tolereerib kunstniku mänge (mis see kunst muud on?) ja vaatab ta ettevõtmisi heatahtliku naeratusega, ei taha Lapin ikka leppida ümberringi toimuvaga, vaid “asuks elama mujale, kas maale või mujale Euroopasse, sest siinne vaimne kliima on aeg-ajalt talumatu” (Eesti Ekspress. Areen, 18. VIII).  Ilmselt on ta ausameelne loomus selline, mida ei muudaks ka suurem tunnustus.

 

Tühjus ja ajalugu

 

Tühjus on antud kogumikus sageli esinev mõiste. Tühjusest, tühjusest ja ruumist on Lapin avaldanud mitu raamatut. Vaadeldavas kogumikus on Lapin avaldatud väikese ettekande “Tühjus ja ajalugu”. (Selle fragmentaarse variandi võib leida Lapini raamatust Tühjus. Void. Tallinn EKA, 2003, lk 59 – 61.) Lapini tekstide, eriti tema kunstiajalugu käsitlevate tööde paremaks mõistmiseks on oluline teada tema lähenemisviisi minevikule. “Nii minevik kui ka tulevik,” kirjutab Lapin, “on fiktsioonid, tühjusesse ehitatud õhulossid, mida me üritame sisustada siis ajaloo või hoopis tulevikunägemustega.” Kõike seda, mis meid täna ümbritseb, võime vaadelda või ka analüüsida ajaloolises perspektiivis: “Nii on paljudest muistsetest esemetest saanud tänaseks muuseumieksponaadid, parimal juhul isegi kunstiteosed, halvemal juhul mõnisada grammi rauda, vaske või hõbedat, kivi, klaasi või puitu. Esemete algsed tähendused on tühistunud, nii nagu arvatavalt tühistuvad ka paljud tänased esemed – autod ja videoaparaadid näiteks. (Miks mitte kunstiteosed? – T.V.) Tühistuvad ka nende esemetega seonduvad tähendused ja eluviisid, tühistuvad eesmärgid, ideoloogiad ja unelmad. Kõik tühistub, säilib vaid tühjus” (Tühjus, lk 25). Kuid siinkohal ei ole mitte niivõrd oluline tühjuse mõiste ega ka vältimatu  tühistumise protsess, kuivõrd see, mida me selle tühjusega peale hakkame, kuidas me seda täidame. Selle juures ei saa me mööda omaruumi mõistest, mille Lapin kasutusele võtab. Lapini omaruumi mõiste sisaldab lisaks “matemaatilis-pragmaatilistele ja müütilistele suhetele ka viimasega seotud arhetüüpset ruumi (unenäod, kujutelmad, ilmutused), mälestuste ruumi (dokumenteeritud kirjandus, ajalooteadus) ja virtuaalset ruumi, mis sünnib meis raamatut lugedes, muusikat kuulates, fotosid, filme ja videosid vaadates, arvutis töötades” (Tühjus ja ruum II, lk 11).  Omaruumile lisanduvate mitmete teiste struktuuride (kujund, ese jne) seas on üks olulisemaid kohti tekstil, olles keele, mõistelise meele avaldus. Tekst, nagu kirjutab Lapin, on muutunud massidele uueks reaalsuseks, mis, ei väljenda kaugeltki mitte tegelikku, vaid omaette reaalsust. Ja oluline on, et tekstidega toodetakse “ajalugu – soovide maailma –, kus mineviku sündmusi on kirjeldatud stardiplatvormina tänapäeva, kinnitamaks, et just üks või teine ideoloogia on meid minevikust toonud olevikku, kindlustades ka sihipärase liikumise tulevikku. Seega manipuleeritakse tänapäeval tekstidega nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku, andmata inimesele võimalust ise otsustada oma aja üle” (Tühjus ja ruum II, lk. 23). Kui sellised makrotasandi tekstimanipulatsioonid võivad olla analüütilisele mõistusele enamasti läbi nähtavad, siis hoopis keerulisem  on ära tabada mikrotasandil toimunut: kui raske on selgust saada memuaaridest, ühe või teise sündmuse pealtnägijate mälestustest või siis ka isiklikest kunstiajalugudest?

 

Jääda tühjuse kiuste

 

Siit selgub kaasaegse kunstniku kõige suurem mure: “kiirustava elulaadi ja kunstiloominguga kaasneb veel üks tagajärg – see on unustamine”. Lapini nägemuses elame kiirustaval ajastul, millest ei tarvitse tulevatele põlvkondadele jääda mingit jälge, sest “kiirelt loodud kunst unustatakse tulevikus hoopis”.  Kuid ometi on Lapinil selle vastu varuks ka ravim – ehkki pole päris selge, miks peaks tühjusest tulev ning tühjusesse minev inimene selle pärast muretsema? –, millele võib varasemate kogemuste tuginedes kindel olla. Et jõuda meie järeltulevate põlvkondadeni, siis “oleks juba täna kasulik mõelda, kas mitte kirjutada muusikat traditsioonilises noodikirjas, kirjandus anda välja raamatutena, film jäädvustada tselluloidiribale, maalida pilt ammu järeleproovitud õlivärvidega, raiuda skulptuur kivisse või valada pronksi ning ka hooned ehitada papi-pleki-klaasi asemel püsivatest ja traditsioonilistest materjalidest – vähemalt peaks seda osa kaunitest kunstidest salvestama ja jäädvustama vanal lihtsal moel, mida me täna paremaks ja olulisemaks peame. Sedaviisi jätame endast maha vähemalt ajaloodokumendi – kuigi kultuurisaavutusteni tuleviku silmis see ehk ei küündigi” (Lapin. Avangard, lk 11).

Nii võib pooleldi õigus olla Kaplinskil, kes kirjutas mõne aasta eest, et meie kaasaegne kunstnik ei ela päris elu, sest tema elu ja kunst on postuumne, hauatagune, mistõttu ei ole ta väärtustemaailmas kohta ka eluväärtustel. Ent väita viimast Lapini kohta on enam kui kurjast – eluväärtustele ta looming tuginebki, ja mis selles jälje jätmise soovis siis ikka nii imelikku on, kuigi vaevalt seal tühjuses keegi selle kohta aru pärib.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming