Kirgastav slovaki klaas

Anne Tiivel

Näitus „Kaasaegne slovakkia klaasikunst” Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 10. IV . Kuraator Zora Petrášová, osalevad  Slavomír Bachorik, Danica Balgavá, Miloš Balgavy, František Csandal, Patrik Illo, Palo Macho, Ivica Markovičá, Tomáš Ondroušek, Viktor Oravec, Drahomír Prihel, Zuzana Rudavská, Lenka Šimonyiová, Jozef Vachálek ja Ján Zoričák.  Tänapäeva kõikehaaravas globaliseerumisprotsessis  on slovaki klaasikunst suutnud säilitada oma rahvusliku identiteedi, mis mõjub vägagi värskendavalt ajal, mil kõik näib liikuvat moe diktaadi kiiluvees. Slovakkia aladel asunud arvukate klaasitehaste ja -töökodade sajanditepikkused traditsioonid on loonud tugeva baasi kaasaegsele võimekale klaasikoolkonnale, mida iseloomustab väärikus ja sügavus ning samas ka oskus käia ajaga kaasas ning selekteerida välja oluline. Paljud slovaki klaasikunstnikud  on rahvusvahelisel areenil võitnud tunnustust ja auhindu ning nende töid on omandanud maailma kõige kuulsamad muuseumid nagu Victoria ja Alberti muuseum, Corningi klaasimuuseum, Ebeltofti klaasimuuseum jt.     

Näitus annab mitmekesise ülevaate slovaki klaasi hetkeolukorrast. Oma teoseid eksponeerivad eri põlvkondade klaasikunstnikud, alates eriala tipptegijatest kuni noorkunstnike kontseptuaalsete teosteni, mille puhul on kasutatud uusi tehnoloogilisi ja esteetilisi printsiipe.  Slovaki klaasikunstis valitsevad kaks põhisuunda: geomeetriline ja ekspressiivne-lüüriline. Jõulisemalt prevaleerib siiski geomeetriline laad. Praeguses näitusevalikus on mõlemad suunad kenasti esile toodud.       

Slovaki klaasi tugevusest ei saaks rääkida ilma põgusalt peatumata slovaki kaasaegse klaasikunsti isa Václav Cigleri (1929) panusel sealse klaasikunsti arengusse. Tema juhtimisel loodi 1965. aastal Bratislava kunstiakadeemia juurde klaasikunstikateeder, mis toimis unikaalse baasina slovaki klaasikunstnike jaoks ja võimaldas ellu viia oma unistusi, kasutades klaasi nii interjööris kui ka eksterjööris ajal,  mil klaas kui materjal oli alahinnatud ja leidis kasutamist peamiselt vaid eseme loomisel. Cigler teostas klaasikateedris eksperimente klaasi lihvimise osas, töödeldes kõrgekvaliteedilist optilist klaasi, tuues esile klaasi transparentsusest tingitud sisemised ja välised optilisgeomeetrilised efektid. Cigler pidas oluliseks kompleksset lähenemist ruumile, kus uustehislik objekt oleks täiuslikus harmoonias ümbritseva ruumiga. Tema töid iseloomustab  konstruktivistlik minimalism, ent ka süvenemine ja otsingud vaimsuse ja tõe suunas. Nii Cigleri tõekspidamised kui ka teiste mainekate õppejõudude nagu Askold Žačko ja Jurai Gavula märksa ekspressiivsem looming on inspireerinud nooremate klaasikunstnike põlvkonda. Cigleri koolkonna traditsioonide vaimus loob tähelepanuväärseid meistriteoseid Miloš Balgavy (1955). Sel näitusel väärivad esiletõstmist tema optilisest klaasist ja kristallist  skulptuursed objektid „Arhitektuur” (2001) ja „Puudutused” (2003-2009). Väliselt lihtsad geomeetrilised vormid nagu sfäär ja kuup kiirgavad endast põhjatut jõudu. Vormide sugestiivsust suurendab klaasimassi püütud valgus, mille intensiivsus aitab hoomata ajatutesse geomeetriliste vormidesse peidetud sümboolset sõnumit. Teoste mõju suurendavad ääretult kvaliteetne klaasimass, täiuslik vormi- ja proportsioonikäsitlus, intensiivne värv või kirgastav  värvitus ja perfektne teostus.         

Looduse ja universumi mitmekesisusest  inspiratsiooni ammutanud skulpturaalseid objekte loov maailmanimega Ján Zoričak (1944) elab ja töötab Prantsusmaal ja on AixenProvence’is asuva Rahvusvahelise Klaasikeskuse üks asutajatest. Kunstniku skulpturaalsed täisklaasimassist teosed on kui orgaanilise maailma üleelusuuruses detailid, mis kiirgavad intensiivsetes värvitoonides. Zoričak on suur meister täisklaasist vormide kujundamisel, näiteks võib tuua keeruka nn läätslihvimise,  millega saab mitmekesistada geomeetriliste vormide kuju. Näiteks „Eluaken” (2008) ja „Elu saladus” (1969). Sisemiste struktuuride loomisel kasutab kunstnik autoritehnikas tehnoloogiaid, mis toovad esile klaasi kui kunstilise materjali uudsed väljendusvõimalused. Ta on loonud seeria maagilise ja muinasjutulise sisemaailmaga kristallist püramidaalseid skulptuure, mille puhul oskuslikust lailihvist tulenev optika suurendab klaasi sisse peidetud  värvikate detailide mõju mitmekordselt. Selle põneva maailma teostest võimalus näha „Asteroide” (2010).   

Slovakkia klaasikunsti suundade seast tõuseb omanäolisena esile Palo Macho (1965) ja tema suurejoonelised klaasimaalid-objektid,  mil on teatav sidet minimalistlikus laadis visuaalsete kunstidega. Macho tööd ei ole pelgalt pildid, vaid pigem objektid oma sisemise mõtestatud ruumiga. Kunstnik loob abstraktseid ja lüürilisi klaasimaalinguid, kombineerides mitmeid tehnilisi võtteid. Kuumas olekus klaastahvlitele vajutatakse kipsist valmistatud reljeefsed plaadid, mis jätavad klaasimassi reljeefsed pinnad. Sellele järgneb klaasipinna maalimine nii ühelt kui ka teiselt poolt transparentsete  ja opaaksete värvidega. Klaasi mitmekordse sulatamise käigus satub maaling vahel ka reljeefse välispinna alla, mis tekitab ruumilise maali efekti. Kõigi teoste puhul on arvestatud valguse kui kaasautori mõju. Palo Macho on loonud väga suuri klaasmaale kõrgusega umbes 2,5 meetrit, aga ka väiksemaid maalitud objekte nagu „Valgusenõud” (2010), mida on võimalik näha näitusel. Neisse ümmargustesse klaastahvlitesse näivad olevat koondunud maised  ja taevased maastikud, mis üllatavad meid aina uute struktuursete, peenekoeliste ja lausa elavate värvimängudega, kui liigume nende ümber ja vaatleme neid eri nurga alt. Noorema põlvkonna kunstnikest püüab pilku Patrik Illo (1973) mitmekülgne, värskelt ja hoogsalt mõjuv looming. Patrik Illo on kunstnik, kes on tugev nii klaasist tarbenõude disainerina kui ka unikaalloomingu vallas.       

Väga omapärasel moel ja koos paraja annuse huumoriga ühendab ta praktilise tarbevormi unikaalkunstile omase puudutusega. Näiteks karahvinid „Veinisaurus” (2005) või„Capone komplekt” (2009). Tema Slovakkia klaasitehasele Rona disainitud joogiklaasid, karahvinid ja kannud on täis dünaamikat, mis on saavutatud detailide ebatraditsioonilise kujundusega, kupaosa diagonaalsete lõigetega ja isegi kõikuva  jalaosaga. Elegantsust lisavad vormidele klaasi väga puhas kirgas toon, voogav ja tundlikult proportsioneeritud siluett ning üllatavalt kõrged ja peened jalad. Autoritehnikas loodud erksavärviliste dekoratiivsete vaaside ja kausside juures on ühendatud efektne värv, põnev reljeefne struktuurimäng ja utilitaarne vorm. Kõik näitusel esitatud slovaki klaasikunsti teosed paistavad silma millegi erilise poolest ja pälvivad tähelepanu. Jäägu nende avastamise  rõõm näitusekülastajaile. Esile sai tõstetud need klaasikunstnikud, kelle looming on selle väikese ülevaate kirjapaneja meelest klaasikunsti tipptase käesoleval ajal ja mida ühendab, vaatamata erinevale materiaalsele vormile, see tabamatu miski, mis tõstab nende väljas olija kõrgemale, täites hinge kirka valgusega. Slovaki klaasikunsti ekspositsiooni põhjal võib öelda, et tegemist on maailmatasemel klaasikunstiga, millel on väärikas koht selliste  vanade ja rikkalike klaasitraditsioonidega maade nagu Rootsi, Soome, Itaalia kõrval. See näitus on meie kunstihuvilistele ja erialaspetsialistele nii kingitus kui ka õppetund.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht