Kiirendatud autonoomne reaalsus

Holger Looduse soov kaasa mõelda kultuuri ja ühiskonna tulevikustsenaariumide kujundamisele ei ole eksponeeritud demonstratiivselt, vaid on tajutav ridade vahel.

ELNARA TAIDRE

Holger Loodus on tähelepanuväärneide 2010ndatel kunstiväljale astunust, kelle tegevus tekitab kiusatuse arutleda, milline on XXI sajandi alguse tõeliselt hea eesti kunstnik.

Looduse puhul võib rääkida tema põlvkonda iseloomustavatest ühisomadustest, aga ka silmapaistvatest isikupärastest erijoontest. Läbi löönud muusikuna – 1990ndatel oli ta tuntud indie-pop-bändi Dallas üks eestvedajaid, 2000ndatel keskendus Mirabilia sooloprojektile – ning õppinud muinsuskaitset, meediakunsti ja alles siis maali, võttis Holger Loodus küpsemiseks aega, tegi seda väga järjekindlalt ja tõusvas joones, mistõttu on tema looming arenenud viimasel ajal justkui kiirenduse toel. Hoogsat sisemise dünaamika kasvu on tunda iga uue näitusega – seda nii täpselt väljamõõdetud isikunäituste kui ka grupiväljapanekutesse kaaluka panustamisega.

Käies osavalt ümber kahe- ja kolmemõõtmeliste objektidega ja ruumiga tervikuna, on Loodus teinud minimaalsete vahenditega suurepäraseid lavastusi maalide sees ja väljas – nende ümber näitusekeskkonnas. Kuigi tema varasemate tööde tekstid tõid esile kunstniku hea kirjutamisoskuse, ei ole tekst leidnud edaspidi märkimisväärset kasutust. Loodus on otsustanud ennast väljendada mitteverbaalselt, tema visuaalseid ja ruumilisi teoseid ühendab sageli heli kui ekspositsiooni oluline osa. Looduse tegevusväli on, nagu ka tema paljudel põlvkonnakaaslastel, interdistsiplinaarne, kuid õnneks ei kaasne sellega interdistsiplinaarsuse võimalik kõrvalnäht – kvaliteedi hajutamine. Kunstnik ei kasuta meediume tinglikult, puhtkontseptuaalselt, vaid valdab neid põhjalikult. Seejuures on ta õppinud kasutama aina uusi vahendeid, leiutab vajaduse korral neid ise, kuid ei liialda nende kasutamisega.

Holger Looduse viimaste tööde käsitlemiseks sobivad ulme või alternatiivse ajaloo kategooriad, mille tagaplaanil kummitab (anti)utoopia. Kaader Holger Looduse videost „Teekond maailma lõppu“, 2017.

Holger Looduse läbivaid meetodeid on argipäevakogemuse müstifitseerimine: argihetki kujutab ta kummastavana, tuues esile neis peituvat metafüüsikat. Igapäevaolukordade tõstmine väikese inimese mütoloogia tasandile aitab puudutada midagi tähtsat ja olemuslikku, mis on alati meiega, kuid kipub enamasti märkamatult käest libisema. Paljudel Looduse maalidel on esitatud kontsentreeritud aegruum, igavikuliseks tardunud kogemuste kvintessents – olemine kui selline, mida eukleidilises ruumis saab tabada vaid hetke kaupa.

Eriti keskendatult mõjuvad Looduse varasemad maalid näitustelt „2150. Portreed“ (2012) ja „Dolly“ (2013). Need maalid on niivõrd varjatud tähendusi täis, et vaatamine on üpris pingeline. Tähenduslikus vaikuses kutsuvad need esile tegevuse eelaimduse ning järgneva – või hoopis eelneva – sündmuse ootus muutub pea väljakannatamatuks. Kas siin on kohane rääkida davidlynchilikkusest? Hoolimata täiuslikust eneseküllasest staatilisusest mõjuvad Looduse maalid filmiliku narratiivi kaadritena, nõudes edasiliikumist ja järgnevust. Tema viimasel isikunäitusel „Teekond maailma lõppu“ (2017) saigi üksikutest „kaadritest“ – postkaardisuurustest kompositsioonidest mutoskoobi abil „film“.

Looduse teosed ei ole ainult maalid, vaid mitmes meediumis valminud objektide ruumilised kooslused. Kunstnikukarjääri alguses oligi ta hakanud eksponeerima maale kõrvuti videotöödega. Ta ei ühenda liikuvat ja liikumatut kujutist, vaid põimib neist midagi keerulisemat. Maalist võib saada video põhiobjekt, peategelane või hakkab vaatajale tunduma, et videos aset leidev tegevus on alguse saanud hoopis kõrvalolevalt maalilt. Nende seoste ja tähenduste mõtestamise on kunstnik jätnud vaatajale. Videote kõrval on Looduse näitustel tähtis osa tehnoloogial. Seda aga autoripärases tõlgenduses – vahel arusaamatu toimega, kuid seda enam paeluvate mehhanismide ja masinate kujul.

Hüpnootilise mõju, kohati peapöörituse või hoopis pilgu teravamaks ja tundlikumaks tekitamisega on Loodus oma masinatega keskendunud visuaalse kunsti põhitingimusele – vaatamisele. Nende eelkäija, nn protomasin oli ehk varajane videoinstallatsioon „Öö peseb ära minu mälestused“ (2011), kus pea peale pööratud videopilt kummastas vaatajat tagurpidi langeva lumega. Peenem ja keerulisem oli Holger Looduse „lumemasin“ Anneli Porri kureeritud grupinäitusel „Vaikus. Pimedus. Kui me teame, mis oli, kas me teame, mis tuleb?“ (2016), kus ta oli lisanud pildikompositsioonile kas täiendava tähendusliku või emotsionaalse kihi. Installatsioon „Mägi udus“ (2016) näituselt „Urlaub“ põhineb keerleval ringil, mille mõlemal küljel on sama maastiku kujutis, üks neist negatiivis. Keerlemisest tekkis maastiku ümber udu ja optiline efekt mõjus lausa materiaalsena. „Kinomasin“ mutoskoop, millest oli eespool juttu, käivitus aga ainult kellegi käe läbi, tehes vaataja teose kaasosaliseks. Just vaatajast sõltus, kas esitamiseks tuleb kogu lugu või ainult fragment, kas seda saab jälgida algusest peale või juhuslikust kohast. Lihtsate võtete abil lõhuvad Looduse masinad harjumuspärast visuaalset taju, sundides näitusekülastajat tähelepanelikumaks ja teadlikumaks vaatajaks, avardades sel moel tema vaatamiskogemust ja visuaalset taju.

Masinad toimivad Looduse konstrueeritud maailma osana, aitavad üles ehitada sugestiivset autonoomset reaalsust. Kui tema varasemaid töid võib iseloomustada maagilise realismi kaudu, siis hilisemate tööde tarvis tunduvad sobivat ulme või alternatiivse ajaloo kategooriad, mille tagaplaanil kummitab (anti)utoopia. Puhkusereisi käsitlemine tulevikufantaasiana, kus ühtlasi lahatakse puhkuse „toimemehhanisme“, või pagulaspere loo kujutamine eepilise retkena modernsuse lõppu, on korraga absurdsed ja tõsised. Looduse intellektuaalsus – soov kaasa mõelda visuaalse kunsti, kogu kultuuri ja ühiskonna tulevikustsenaariumidele, moodsa maailma lõpu ja samal ajal modernsuse rollile – ei ole eksponeeritud demonstratiivselt. Need küsimused ja võimalikud vastused on esitatud diskreetselt, need on tajutavad-tunnetatavad ridade vahel, väljapanekute ja üksikute teoste terviklikkuses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming