Kevadised hääled Kunstihoones aastal 2013

Maarja Undusk

3. aprillil, päev pärast loomeliitude pleenumi nostalgilist istungit riigikogus, avati Tallinna Kunstihoones XIII kevadnäitus, meie kunstirahva kevadpleenum. Kevadnäituse formaadi üle on palju vaieldud. Nõukogude ajast armsaks saanud sündmus on radikaalsemais ringkondades iroonilist turjaturritust tekitanud pea igal kevadel, kui kunstnike liidu algatatud ja valitud kuraatori ja teemaga näitus taas vaadata. Sedapuhku on teemaks aga, et teemat polegi, iga autor on toonud žürii ette endale meelepärase valiku, millest omakorda tehtud range, ent õiglane väljapanek on nüüd vaataja ees. Kujundaja Kaarel Eelmale pole see pähkel olnud mitte just lihtne pureda. Koore tugevuse järgi on tegemist lausa kookospähkliga. Nii suurt hulka nii erinevaid töid Kunstihoonesse ära mahutada on ülesanne, millel ideaalne lahendus puudub. Niisiis, kui kuraatorinäitustele on iseloomulik pigem võimalikult harv tööde paigutamine ja autoreile aupaklik hingamisruumi andmine, siis meie kevadnäitust iseloomustab ülim tiheliolek. Tallinna näituse üldmulje on esteetiline. Töid on seinast seina ja põrandast laeni, aga igaühel neist on oma kindel koht ja naabrus. Malle Leisi kaks rohelist kevadist maali tervitavad trepist tulijat oma tuntud headuses, üles jõudes vaatab vastu tõhus seinatäis graafikat tumepunasel taustal, põrandal veiklemas Loit Jõekalda merepõhjafotod.

Suures saalis läheb olukord keerulisemaks. Vasakul areneb vestlus abstraktsetel teemadel. Alustab Urve Küttner, jätkavad Sven Saag ja Tiiu Pallo-Vaik justkui kokkumängitult maaliliselt halliseguses koloriidis, vahepeal fluorestseeruvalt Anne Parmasto, siis taas sõna sekka Küttnerilt, lõpetuseks Jaan Elkeni veripunane igaveste maasikaväljade laul, tipuks ülal vasakul jällegi Küttneri roostene ruut. Kuna maalid on küllaltki suured, on neil ka piisav jõuväli, et end iseseisvana kehtestada. Ülemist rida on küll raskem jälgida kui alumist, silmadekõrgust, sellest teatud paratamatu ebavõrdsus. Ent tööde paiknemine jõuliselt üle kogu seina lisab suurt joont. Vaielda võib näiteks selle üle, kas neli ühes ruuduformaadis Küttnerit tahtnuks olla pigem omaette koos ja moodustada ühtsemat tervikut, kui oma sissetulekuga ühekaupa aina uuesti sõna võtta.

Otsaseinas muutub teema. August Künnapu intensiivselt värviline vibutav naisfiguur on sihitud Toomas Vindi koduselt ammu tuttava kolme lamba ja triibulise postiga rohelise vaikelu kohale. Ainult kaks maali terve seina kohta.

Pööre vasakule toob meid figuuri- ja portreeteema juurde. Mitmeid enam ja vähem visandlikus laadis figuraalseid maale (Olivia Parmasto, Marie Kõljalg), Ašot Jegikjani sümpaatse vaba pintslitõmbega väiksed pildid laialipillatult teiste seas, keskel domineerimas suur Peeter Mudisti ja tema kõrval Pääsukese maal, klassikud mõlemad. Pääsukese kohal maal kolme figuuriga ümber laua, laua keskel linnuke (Angela Maasalu „Piknik”), liiga kõrgel, et linnukest hästi näha. Ilmarkruusamäelikult üleinimmõõtmeline ja väga sõbralik portree „Sõber Sova”, aga tema kõrval ilus, õrn ja tundlik väike naiseportree heleda valguslaiguga vasakul põsesarnal. Laurentiuse „Krõõp”. Meeldejääv töö.

Tuleb ju tunnistada, et klassikaline portree ei „lähe praegu peale”, ehkki on nõudlik ja psühholoogiliselt igavesti palju pakkuv žanr. Pigem otsitakse psühholoogiat millestki muust, meeleolust, koloriidist, liigutusest. Portree on sageli ilma näota. Austan Aapo Pukki kui andekat portretisti, eks tehke järele tema karakteritabamus, ent ikkagi mõjuvad ta kaks head portreed tagumise saali tagaseinas kui tulnukad eelmise sajandi viiekümnendatest. Mingi seletamatu praeguse aja vaim on neist puudu. „Krõõbis” on see olemas.

Vabaduse väljaku poolses saalis läheb mängulisemaks. Ülle Marksi roosad rõõmsad kapsad, Maria-Kristiina Ulase hampelmann ja Erki Kasemetsa tikutoosiinstallatsioon rõõmustavad kindlasti näitusele sattuvaid lapsi. Leonhard Lapini „Aeg” ja Lemming Nageli installatsioon lae all laevad ühist ruumi.

Ikka ja jälle tundub, et töid on pigem kasutatud ruumi kujunduselementidena kui käsitletud neid sõltumatute indiviididena. Nad pannakse omavahel kõnelema, neilt isiklikult luba küsimata. Ja kõik räägivad korraga ja läbisegi, igaüks omal teemal.

Installatsioonid näitusel mõjuvad värskendavalt. Mare Mikofi rohelisel kuhjatisel seisev hõbekarva põder on naljakas. Kuni nimetuse lugemiseni: „Anule”, meenub hiljuti lahkunud hea kolleeg Anu Põder, kes oleks naljast aru saanud. Küllap muigab ka Peeter Laurits, kui oma mitmemõõtmelise „Sugupuu” sugulase, Tiiu Kirsipuu persoon-installatsiooni vastasseinas ära on näinud. Aili Vahtrapuu kaks kõnelevat pudrumäge lobisevad vahetpidamata. Ühesõnaga, näituse kolmemõõtmelised tööd on üldjuhul teostatud n-ö „huumori võtmes”. Tõsist skulptuuri õieti ei ole. See on arvatavasti liiga kallis ja töömahukas, et skulptorid seda enesele kevadrõõmuks lubada saaksid.

Tagumises saalis meenutab kunstnike kevadpleenum kohati kevadist laata. Mustal taustal hulganisti väiksemaid ja keskmisi töid läbisegi. Hermes Sarapuu väike tundlik maastik on kõige selle kirevuse ja pealetükkivuse keskel ilmses stressis. Einar Vene alustab ja lõpetab, äärmuslikult ja kartmatult, nagu alati. Teised vaadaku, kuidas hakkama saavad.

Ma arvan siiski, et kunstnike liidu kevadnäitust on vaja ja seda igal kevadel, aga mingi suuna kätteandmine kunstnikele tuleks kasuks. Jõulisema terviku või terviklikuma jõu huvides ja kujundaja huvides niisamuti.

Aga Elo Liivi ja Eva Tallo end ribadeks keerutava pesumasina oleksin ma pimikust välja toonud ja pannud kesksele kohale. Ilma seletavate tarkade tekstide ja arvutilõhkumisteta, elusana, mitte virtuaalsena. End purukskeerutav tühi trummel on kevadnäitusel eksponeeritavaist mõjusaim sümbol.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming