Kevad ja naised

Indrek Grigor

ehk Sütevaka maalib jälle loodust

Matti Milius ja Andres Sütevaka maali “Metamorfoos” taustal. Indrek Grigor

Andres Sütevaka näitus “Une taga on pirevil maastik” Tartu kunstimuuseumis  kuni 11. VI.

 

Nii nagu Sütevaka ateljees mulksub maalide kõrval tema teine kunst – vein, nii oli ka Sütevaka näituse “Une taga on pirevil maastik” avamisel maalide kõrvale võimalik veinikunsti mekkida. Aga kuigi, või ehk just sellepärast, et Sütevaka veinikunst võtab silme eest veel kiiremini kirjuks kui maalid, keskendun siinkohal peaasjalikult maalikunstile.

Maaliekspositsioonis eristuvad silmatorkavalt vanemad ja uuemad tööd, seda ennekõike pildipinna läbitöötatuse viisilt. Kui vanemates töödes näeme suuri ühtlasi pindu, siis sel kevadel valminud tööde kompositsioon on joonepõhine, valguv, kohati suisa spiraali kistud (“Vikerkaaresild õunapuude kohal”), mis koos veelgi julgema koloriidiga kui vanematel töödel, kus näeme tihti tumedaid toone, teeb pildid märksa agressiivsemaks. Nii tunnistab autor, et Liblikmeest maalides hakkasid tal eneselgi silmad valutama, ja soovitab tööd vaadata distantsilt. Samas ei ole Sütevaka maalide puhul tegemist hullumeelse agressori üleelamistega, vaid rõõmuga kevadest pakatava looduse üle.

Kahes Raekoja platsi poolses saalis eksponeeritud värsked tööd on valminud viimasel kahel kuul ning autori sõnul inspireeritud naistest ja kevadest: “Jaanuar ja veebruar olid nii pimedad, et ateljees üldse töötada ei saanud. Aga ma olen selline mees, et kunstvalguses maalida ei oska.” Samas ekspositsioonis sekundeerivad päikesele ka päevasel ajal laevalgustid, kuivõrd “valgust võib alati natuke rohkem olla.”

Valguse intensiivsuse kõrval rõhutab Sütevaka tööde reljeefsuse tõttu ka selle langemise suunda, nii et maal saab oma tõelise ilme alles paremalt langevas külgvalguses, mis vastab Sütevaka ateljee valgusele, mida aga muuseumi ekspositsioonipind paraku vaid kahele maalile (“Metamorfoos” ja “Apelsinilõust”) pakkuda saab.

Valguse kultuse kõrval viitab maalide kevadisele loomusele nende pealkiri: “Liblikmees”, “Heinapalavik” ning eriti paraku ebaõnnestunud ja eksponeerimata jäänud nimitöö “Une taga on pirevil maastik”, mis üks-üheselt viitab talveunest ärkamisele ja puhkevale kevadele.

Abstraktse töö puhul on õnnestunud pealkirjal oluline roll interpretatsioonivõimaluse pakkujana, mis, nagu võib kindlalt väita vähemalt vastvalminud maalide puhul, väljendab tihti ka autoril luues meeles mõlkunut. Tööde pealkiri tulenevat tihti juhuslikust tagantjärele avastatud visuaalsest sarnasusest. Vanematest näiteks “Mänguhobu”, uuematest aga “Apelsinilõust”, kus troopilise vilja nimi tuleneb koloriidist, viidates sealjuures aga selgelt ka soojusele ja viljakusele ehk kevadisele meeleolule.

 

Juhuslikkus ja ruumilisus

 

Täiesti omaette näituseosa on mõnusas võlvialuses saalis esmakordselt eksponeeritud autoritehnikas väikevormid, mille tehnoloogias tulevad väga selgelt esile kaks Sütevaka loomingu olulist aspekti, mis iseloomulikud ka maalidele: juhuslikkus ja ruumilisus.

Juhusel, mille rollile sai viidatud juba tööde pealkirjastamise juures, on ka maalimise protsessis suur roll. Enne maalimist lõuendile kantav kipsreljeef ei arvesta kuigivõrd värviga, mis seda peagi katma hakkab. Nii saab kipsist meelevaldne piirav alge, mis hakkab määrama võimalusi, mida kunstnik vaatajale, kellele on primaarne ikkagi värv, pakkuda saab. Kipsreljeef on justkui puusoon, mis elab kunstnikust sõltumata, millega peab aga arvestama ja oskama seda ära kasutada.

Juhus on oluline tegur ka Sütevaka autoritehnika juures, mille algmaterjaliks on lõuendi all maas lebav autori poolt eelnevalt kriimustatud pinnaga kiletatud paber, kuhu maalimise käigus langevad juhuslikud värvitilgad, mis kohati omasoodu, kohati mööda kriimustusi valguvad ning mille kunstnik hiljem kas iseseisva väljalõikena (“Milius vaatab tulevikku”) või kollaažina (“Enne päikeste puhkemist”) vormistab.

Planeeritud juhuse kõrval torkab silma Sütevaka tööde ruumilisus. Esmalt kas või maalide suured mõõtmed, tugev reljeefsus, kollaaž kui paratamatult ruumiline tehnika. Spetsiaalpaberi töötlemise viisid nagu kriimustamine ja triikrauaga sulatamine annavad tööle selgelt ruumilise kvaliteedi. Nii et kui autor võrdleb oma väikseid töid graafikaga, siis tuleb möönda, et tegemist on pigem graafikaplaadi kui trükitud lehega. Kihvatab küsimus: millal on Sütevakalt skulptuure oodata?

Lõpetuseks võib öelda, et nii nagu Sütevaka maalide eksponeerimiseks oleks raske olnud leida paremat aega, on ilmselt võimatu leida näitust, mis pärast talumatult pikka ja külma talve tervist paremini kosutaks.