Kes vajab igerikku kultuurielu?

Neli küsimust kujuteldavale kultuuriministrile ...

PEETER LAURITS

Peeter Laurits. La Scala. Progressi kevad. Digitrükk.

Peeter Laurits. La Scala. Progressi kevad. Digitrükk.

„Kultuur 2020“ kohta mul küsimusi ei ole. See dokument vormistati töö­plaanina, kuhu võetigi sisse vaid need punktid, mis oli kavas kindlasti ellu viia. Paljud probleemid selles dokumendis kajastamist ei leia, ehkki on kultuuri arengu seisukohalt põhimõttelise tähtsusega. Just nende probleemide kohta ongi mul mõned küsimused.

2004. aastal Euroopa Liiduga liitumisest peale on kultuurieraldised Eesti Vabariigi riigieelarvega võrreldes aasta-aastalt kahanenud. Seetõttu on kultuurielu mõistagi jäänud vaesemaks, loiumaks ja igavamaks. Euroopa Liitu astudes ei olnud kultuuriline laostumine vist eesmärgiks? Igerik kultuurielu on noorte ajude väljavoolu üks märgatavaid põhjusi. See viib ääremaastumise ja väljasuremiseni. Kui tahame riigina ja rahvusena säilida, siis eestikeelsele kultuurielule alternatiivi ei ole.

Millal peatub kultuuri rahastamise allakäik ja millal jõuab Eesti kultuuri rahastamine taas Euroopa Liiduga liitumise eelse tasemeni?

Praegu kehtiv loovisikute ja loomeliitude seadus tekitab äärmiselt ebaloomuliku olukorra, kus vabakutseline loovisik ei saa oma erialatöö põhjal loota ei vanaduspensioni ega teisi sotsiaalseid garantiisid. Tööstaaži ei arvutata loomeliidu liikmelisuse, vaid makstud sotsiaalmaksu pealt. Selleks peab vabakutseline looja vormistama ennast FIEks ehk muutuma äriühinguks. Siin peitub esimene vastuolu. Äriühingu eesmärk nimelt on toota kasumit, loometöötaja eesmärk aga on luua kultuuriväärtusi. Need ei pruugi olla kasumlikud, vähe sellest, kultuuriväärtuste seos majandusega ei pruugi üldse olla bilansiliselt väljendatav. Sellegipoolest peab ennast FIEna tuvastanud loovisik maksma sotsiaalmaksu, seejuures avansilist, sõltumata sellest, kas tal on käivet ja kas mingisugust majandustegevust üldse on aset leidnud. Sotsiaalmaksu tasumiseks tuleb leida siis kas kõrvalsissetulekuid või minna palgatööle. Mõlemal juhul lakkab ta olemast vabakutseline loov­isik – erihariduse saanud spetsialist, kes pühendab oma tööaja ametile, milles ta on meisterlikkuse saavutanud. Lõppkokkuvõttes, vabakutseline loovisik, kui ta ei lakka olemast vabakutseline loov­isik, jääb ilma sotsiaalsetest garantiidest ning on eelkõige kohustuste, mitte aga õiguste subjekt.

Kuidas on plaanis tagada sotsiaalsed garantiid vabakutselistele loov­isikutele?

Kuna Eesti Vabariigis ei ole kunstniku ega luuletaja ametikohta, siis mõnes loomevaldkonnas puudub võimalus erialatööga elatist teenida või on see äärmiselt kitsendatud. Kunstnikele näiteks ei maksta honorari isegi riiklikes muuseumides eksponeeritud tööde eest. See on vastuolus autorikaitse seadusega. See on ka ebaõiglane. Probleemi ei saa veeretada niigi alarahastatud muuseumide ja kunstihoonete kapsaaeda, selleks tuleb leida raha riiklikest vahenditest.

Millal on plaanis lõpetada autorikaitse seaduse rikkumine kujutavate kunstide valdkonnas ning leida raha eksponeeritud tööde honoreeri­miseks?

Eelmise küsimuse kaudseks lahenduseks võiks olla ka kultuurkapital, kui ta maksaks kunstnikele loometöö eest honorari. Seda aga ei tehta, sest kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital on kultuurkapitali sihtkapitalidest kõige alarahastatum ja ülerahvastatum. Raha jätkub vaid näitusekorralduse jooksvate kulude katmiseks. Paljudel puhkudel jääb kunstniku hooleks ka näitusepaiga rendi tasumine. See on pehmelt öeldes absurdne olukord. Viime selle mõttes üle mõnda teise kultuurivaldkonda, näiteks muusikasse. Helilooja pühendab pikki kuid heliteose loomisele. Kuna ta selle eest mingit honorari ei saa, siis võib protsess venida mitme aasta pikkuseks. Lõpuks saab teos valmis. Selle ettekandmiseks on vaja kõigepealt tasuda kontserdiasutuse üür. Kindlasti on vaja korraldada salvestus, seegi on kulukas lõbu. Kui on õnne, siis kultuurkapital maksab orkestrantide honorarid. Aga omaosalus peab mis tahes taotluse puhul olema vähemalt 10 protsenti. Ei kõla just jätkusuutliku kultuurikorraldusena, või kuidas?

Millal lõpeb kujutava kunsti alarahastamine ja viiakse kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital proportsiooni teenindatava loomeliidu liikmeskonna suurusega?

Kuna kunstnike võimalused oma loometööga elatist teenida on äärmiselt piiratud, kultuurkapitalist honoraride saamine on olude sunnil vaikimisi välistatud (ehkki just selleks see institutsioon on kutsutud ja seatud), siis on Eesti kunstnikud sunnitud majandama ennast muu tööga. See teeb neist pühapäevakunstnikud, amatöörid, sest tipptaseme saavutamine muu töö kõrvalt on harv erand. Paljudes loomevaldkondades, teatris ja muusikas näiteks, on probleem lahendatud suurte riiklike institutsioonide näol. Me keegi ei kujuta ette, et orkestrandid ja näitlejad esineksid õhtust õhtusse tasuta või heliloojad kirjutaksid oopereid ja sümfooniaid riiklike tellimusteta. Võrdse kohtlemise printsiipi rakendades tuleb sisse seada pikaajaliste (5 ja 10 aastat) stipendiumide süsteem, mis võimaldaks parimal osal tippvormis aktiivsetest kunstnikest pühenduda loometööle. Vajaminevad summad ei ole nii kolossaalsed, kui esmapilgul paista võib. 50 kunstnikule stipendiumi andmine ei maksa rohkem kui ühe orkestri või koori ülalpidamine, mis on meie riigile täiesti jõukohaseks osutunud.

Millal algavad kõnelused kultuuri­ministeeriumi ja kunstnike esindusorganisatsioonide vahel stipendiumide süsteemi sisse­sead­miseks?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht