Kes vaigistab näkineiut?

Helena Keskküla sümbolkarakter on oma põlvkonnale omaselt nõutu: kui ta annabki järele vabaduseihale, jääb tal vajaka teoks tegemise oskusest.

PILLE-RIIN JAIK

Helena Keskküla isikunäitus „Liivatera ballaad“ Pärnu Avangardi galeriis kuni 30. VIII, näituse koordinaator Rebeka Põldsam.

Näkk, näkineid, aal, sireen, merineitsi, Väike Merineitsi, Sinéad O’Connor – võib öelda, et heal lapsel mitu nime, kuid täpsem on, et levinud stereotüübil on mitu kinnistavat kehastust. Helena Keskküla uus videoteos „Liivatera ballaad“ on ilmselgelt levinud stereotüüpide vahel balansseeriv müüdi kaaperdamine, kus ei ole otseselt järgitud ei Hans Christian Anderseni „Väikest Merineitsit“ või selle Disney filmi adaptsiooni, eesti näkimütoloogiat ega ka Sinéad O’Connori „Nothing Compares 2 U“ armastuslaulu loogikat. Pigem on teoses elemente neist kõigist, mis on veel omakorda segatud kunstniku enda põlvkonna kogemusega.

Keskküla on oma lühifilmi süžees võtnud küll peamiselt snitti Hans Christian Anderseni „Väikesest Merineitsist“, kus merineitsi vahetab oma kauni hääle inimese moodi kahel jalal kõndimise vastu. Väike Merineitsi tahtis saada surematut hinge ja ta oli armunud maisesse printsi. Kui Andersen on sulatanud sireeni ja näki üheks karakteriks, siis Disney on müüti veelgi lihtsustanud: alles on jäänud vaid maa peale mineku motivatsioon, armastus printsi vastu. Nii on seda hõlpsam lastele jutustada.

Keskküla karakterit tundub motiveerivat Anderseni surematu hinge idee, kuid ta osutab stereotüüpide paljususele neid salamisi nihestades, oma seisukohta otseselt esitamata.

Kes on isiksusehäirega mitmikkarakter? Video alguses kostab onu Remuse juttude stiilis patroneeriv hääl (teksti on sisse lugenud kunstniku isa), kes tutvustab lühidalt Liivatera ja tema soove. Ta teeb seda veidi üleolevalt ja lihtsustavalt ega anna kordagi näkineiule sõna. Kunstilise metafoori valikus on tunda irooniat, aga ka flirti ideega, et kena blond tütarlaps läheb talle antud rolliga kaasa. Veidi hiljem võtab näkineid küll ohjad enda kätte: eirab munkkala (kes on tüpaažilt „otse ajateenistusest tulnud“, tugev, kena eesti poiss) vajalikkust legitiimsuse andjana ja loitsib end ise suuremate võimaluste maale, kuid täidab oma häält ära andes siiski klassikalised tingimused. Tundub, et näkineiul pole oma häält ei merelises ega maises reaalsuses. Kes siis ikkagi näkineiu vaigistab? Kas ühiskond või hoopis ta ise?

Helena Keskkülale ei ole tähtis vaataja veenmine professionaalsuses, vaid iga võimaliku vahendi – muusika, teksti, visuaalide, performatiivsete karakterite ja ka galerii kujundusega sõnumi edasiandmine.

Pille-Riin Jaik

Keskküla loodud Liivatera on isiksusehäirega mitmikkarakter, kelle peamine häire on tema soovide sobimatus ühiskonda, nagu see on olnud ka kõigil varasemate põlvkondade näkkidel. Näkineiu Liivatera maalemineku peapõhjus ei ole suure armastuse otsimine ega ka hingeline õilistumine, vaid tahe sõita autoga. Näkk ei plaani feministlikku revolutsiooni, ta ihkab isiklikku vabadust – piiranguteta vabadust, põhjustele hinnangut andmata. Miks peakski ühel näkil olema sügavtõsine põhjus? Eesti meediaruumis on taunitud Triin Heinla Muhu leiba ja Eesti putsi saatmise emotsionaalset metafoori (Berk Vaheri vastulause Heinla reisikirjale1), aga ka Maria Metsalu kunstilist žesti ennast igat viisi paljastada (Kaja Kannu soovitus saata Maria Metsalu käsitsi sokke pesema2).

Sümbolkarakter Liivatera on oma põlvkonnale omaselt nõutu: kui ta realiseeribki vabaduseiha ja proovib autot juhtida, siis ta ei oska seda teha. Kui noor naine hakkab iseseisvalt naisele kehtestatud piire katsetama, on tal oht sattuda ühiskonna silmis ebausaldusväärseks psühhootiliseks tegelaseks.

Teoses on tähtis koht Pärnu letargilistel spaadel, näkkide kohtumispaigal. Liivatera etendab üksildast näkki, kes ei ole spaas perekonnast närve puhkamas ega ka lapsi kantseldamas. Tundub, et vihmakeepi-plastrüüsse riietatud depressiivse ilmega näkineid on määratud eraldatusse. Taustaks mängib mantrana korduv spaade nostalgiline taustamuusika – Sinéad O’Connori kuulsaks lauldud „Nothing Compares 2 U“ loo paani­flöödi versioon. Video spaakeskkond on sama kunstlik, plastmassilik nagu peategelase riietus: see ei suuda pakkuda rahustavat iseenda nautimist, atmosfäär tekitab pigem hinge närivat nostalgiat. Vihmakeep toimib siiski ka keskkonda tõrjuva barjäärina, et Liivatera saaks olla see, kes ta tahab.

Mäng vaataja ootusega. Strateegia ja esteetika poolest kuulub Helena Keskküla nende video- ja performance’i-kunstnike hulka, kes on valinud oma ideede edasiandmiseks eklektilise stiili ja žanriülese käsitlusviisi. Talle ei ole tähtis vaataja veenmine professionaalsuses, vaid iga võimaliku vahendiga – muusika, teksti, visuaalide, performatiivsete karakterite ja ka galerii kujundusega – sõnumi edasiandmine. Kui ikka veel surutakse peale stereotüüpe, siis miks mitte sellega mängida? Segaste ootuste ja tõlgenduste vastu on kunstnikud hakanud looma (ja ka kehastama) segaseid ja stereotüüpe provotseerivaid karaktereid. Näitena võib tuua Berliinis tegutseva multidistsiplinaarse videokunstniku Hannah Blacki, kes juba nimevahetusega lõi endale kui tumedanahalisele kunstnikule rassi stereotüüpidega mängiva konteksti. Aga ka Casey Jane Ellissoni, kes justkui enesekaitseks ironiseerib meedias iseenda kui tähtsa kunstniku üle. Kunstist oma saanud omamoodi mäng vaataja ootustega, sellest ei tasu otsida intellektuaalset üleolekut, pigem nõrku kohti, mida kehastatud karakterite tekitatud impulsid stereotüüpide maastikul paljastavad.

Anderseni muinasjutu lõpus merineitsi hukkub, kuna ta ei suutnud täita maapealset missiooni. Tubliduse eest antakse talle võimalus: kui ta eeterliku olendina teeb kolmesaja aasta jooksul ainult head, saab ta tasuks inimhinge. Ka Keskküla karakter hukkub, kuid tema näol on irve. Loodetavasti ei tähenda see irve allaandmist ega ka nõustumist sellega, et tuleb pelgalt head teha, vaid osutab õhuliselt laveeriva sihikindla olendi transformatsioonile.

1 Berk Vaher, Paar sõna hipisaarte revolutsionäärile. – ERRi kultuuriportaal 11. V. http://www.err.ee/595154/berk-vaher-paar-sona-hipisaarte-revolutsionaarile

2 Kaja Kann, Vaikimine on kuld, teip hõbedane. – Teater. Muusika. Kino, nr 12, 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming