Kes, millal ja miks on maalikunstnik?

Mitmel hiljutisel maalinäitusel mitte ainult ei arutata maalikunsti kui meediumi enda, vaid eelkõige selle vastuvõtmise üle.

REET VARBLANE

Näitus „Suur maalritöö“ Evald Okase muuseumis 3. – 31. VIII, kuraator Liisa Kaljula, kunstnikud Helmi Arrak, Merike Estna, Mihkel Ilus, Kristi Kongi, Marie Kõljalg, Laura Põld, Uku Sepsivart, Anna Škodenko ja Mart Vainre; Sirja-Liisa Eelma isikunäitus „Tühi tähi“ Vaalas 4. VIII – 3. IX ja Mikko Hintzi isikunäitus „on entre ok, on sort ok“ Temnikova ja Kasela galeriis kuni 29. X.

sirp_2016_36_0020__art_r1

Selle Vaala galerii „Tühi tähi“ näitusel eksponeeritud moodulitest koosnenud maali komponeerimisse oli kunstnik kaasanud oma abilisi.

Evald Okase muuseumi tänavuse hooaja viimane näitus oli Liisa Kaljula kureeritud maalinäitus „Suur maalritöö“. Selles muuseumis on igal hooajal ikka olnud mõni maalinäitus, seda enam et Evald Okas ise oli eelkõige maalikunstnik. Ka noorte kunstnike tööde eksponeerimine ei ole ei Okase muuseumis ega ka laiemalt Haapsalus midagi ennenägematut: iseäranis muuseumi algusaegadel, 2004. ja 2005. aastal oli järjest kaks noortenäitust – „Prepositsioon“ ja „Eraldi ja samas koos“. Ka Liisa Kaljulal ei ole see esimene kuraatoritöö selles muuseumis: 2008. aastal kureeris ta seal „Tartu poissmaali“. „Suur maalritöö“ oli huvitav ja hea väljapanek, kuid huvitavaid ja häid on seal muuseumis ikka olnud, ka sel suvel. Ometi on Liisa Kaljula kuraatoriprojektis veel midagi, miks selle juurde tagasi pöörduda ka siis, kui näitus ise on juba suletud.

Näituse avamisel kasutas kuraator metafoori, et talle meeldib taguda rauda siis, kui see on tuline ehk tegeleda millegagi, mis on parajasti aktuaalne (loe: moekas, trendikas). Kuraator oligi koondanud oma projekti kunstnikud, kellele on jäänud kitsaks „auraatiline nelinurkne formaat” ja seetõttu pidanud vajalikuks murda välja „kahepinnalisest kujutamisest”. Ehk teisiti sõnastades võiks selles „kaasaegsete kunsti aktuaalsete meediumidega sammu pidamise” kõrval eelkõige näha kunstniku enda positsiooni muutumist oma loodu suhtes. Maal ei ole talle enam akna imitatsioon, mida ta siis täidab just sellise sisuga, nagu ise heaks arvab, sest aknast väljavaatamise illusioonist on ammu üle astutud, vaid maal on tema jäetud värvijäljend, mida ta endaga kaasas kannab ja millega kogu (oma) maailma katab.

Ega ka Kaljula projekti üheksat noort maalikunstnikku saa ühe mütsi alla panna, ei ainestiku ega loomemeetodi mõttes. Ja ega just need üheksa „Suures maalritöös” osalenut ole ka Eestis ainsad maalikunstnikud, kes on auraatilisest nelinurksest formaadist välja astunud. Vahest ei ole keegi nii järjekindlalt maali endaga kaasas kandnud, nagu on seda viimasel ajal teinud Merike Estna. Sellest oli ka kuraator endale aru andnud ning Evald Okase muuseumi mitte just kõige lihtsamates ruumides igati nauditava tulemuse saavutanud.

Näituse pealkiri ning sellest tulenenud nimiteos „Suur maalritöö“ aga lisab väljapanekule veel ühe nüansi. Ellen Niidu teksti ja Edgar Valteri piltidega raamat oli Haapsalus kasvanud kuraatori üks lapsepõlve meelisraamatuid. See anti esmakordselt välja 1971. aastal, teine trükk ilmus 1985. aastal ja kolmas 2008. aastal, 2013. aastal tehti selle põhjal animafilm. Soomes jõudis „Suur maalritöö“ teleekraanile juba 1982. aastal („Ihmeel­lineen maalari“). See lausa kultuslik lasteraamat ei mõjutanud mitte ainult Kaljulat või teisi 1970ndatel ja 1980ndatel sündinud lapsi; kunstnikus, iseäranis maalikunstnikus nähti nõukogude ajal väljavalitut, kes, kui polnud võimeline maailma muutma, suutis vähemalt halli argipäeva värvi ja rõõmu tuua. See lähtepunkt annab näitusele nostalgilise varjundi ning kannab ka osalenud maalikunstnikele üle väljavalitute austava nimetuse. Kuigi Liisa Kaljula ei loonud ei noorte maalikunstnike ega ka raamatu illustraatori ümber otseselt pühaduse oreooli – Uku Sepsivardi sekkumist Edgar Valteri piltidesse kuraatori palvel võib vaadata isegi ikonoklastilise aktina –, on ta ometi visanud vaatajale sööda. Vaataja austavat suhtumist piire rikkuvasse maalikunstnikku kinnistas kuraator veelgi noorte mässajate sidumisega kõigi aegade maalikunstnike ehk siis väljavalitutega: „Võib-olla on kõigi aegade kunstnike salasoov olnud katta maailm oma kujunditega?” Ning veel üks nüanss: nii raamatu kui ka väljapaneku pealkiri ei ole ju „Suur maalitöö”, vaid „Suur maalritöö”.

Eelma intellektuaalne mõttemäng. Kui „Suur maalritöö” oli eelkõige kuraatori sofistikeeritud mõttemäng, siis Vaala galeriis samaaegselt eksponeeritud Sirja-Liisa Eelma „Tühi tähi“ mitte ainult ei manipuleerinud vaatajaga, vaid pakkus kunstniku mõttega kaasa läinule intellektuaalse elamuse.

Ligi kümme aastat „suure maalritöö” seltskonnast vanem Eelma on teinud oma kunstis läbi muundumisi, viimasel paaril aastal on ta keskendunud kujundi tähendusele, õigemini, kujunditest üleküllastunud maailmas tähenduse kui sellise haihtumisele. Ka kunstniku Draakoni galerii väljapanek 2014. aastal ja Haapsalu linnagalerii oma 2015. aastal olid ehitatud üles tähendustest tiine, ideaalse kujundi ühe võrdkuju, kuusnurga kordumisele. Need väljapanekud olid pealkirjastatud „Tühjeneva tähendusväljana”, Vaala puhul oli vaid tekstis viidatud seeria jätkumisele, väljapaneku pealkirjaga kunstnik mitte ainult ei tühistanud protsessilise mõtlemise, vaid tõmbas kriipsu peale ka tähendusrikkale kujundile. Ometi jätkas ta õlivärvi toonide käsitsi segamise ja peene pintsliga töömahuka maalimisviisiga nii maalikunsti kui ka meediumi õilistamist ja selle kaudu kujundi kui sellise jaatamist.

Vaalas sai vaatajaga manipuleerimine või tegelikult küll vaataja oma mängu kutsumine veel ühe vindi peale: väljapaneku keskne, moodulitest koosnenud must-valge teos ei olnud isegi mitte autori enda kokku pandud, vaid ta oli selle tervikmõju loomise usaldanud oma abilistele. Sellega kutsus ta ka vaatajaid mõttes mooduleid ümber paigutama, oma ideaalkuju looma.

Taju hapruse uurija. Ka Mikko Hintzi objekte võib esmapilgul maalideks pidada. Kunstniku loomisprotsess on kulgenud aga maali loomisele vastupidiselt: ta on keskendunud adekvaatse alusraami ehk värviga kaetud õhukesele lõuendile kuju andnud objekti loomisele. Tema tegevust võibki pidada objektide ehk abstraktsete skulptuuride loomiseks, seda enam et käsitsi tehtud puidust alusraamide kuju, teose vorm on tuletatud kunstnikule tähtsatest esemetest (muistsed relvad jms) ning õhuke värvilise kujutisega lõuend on pigem kaitsev kate. See ei ole küll ükskõik milline kujutis, kunstnik on püüdnud objekti vormile lisada võimalikult adekvaatse pildilise kujutise, aga on seda teinud arvutis ja kasutanud UV-trükki. Ning ometi toimivad need objektid eelkõige maalidena. Väikesemõõduliste, tagasihoidlike maalidena, justkui „mõttetud“ kirjavahemärgid suurte sõnade ja sõnakujundite vahel, milleta aga õige sõnum ei jõuaks lugejani.

Imagoloogiline maailm on pannud ka kunstnikud rohkem kui kunagi varem mõtlema kujunditega manipuleerimise hõlpsusele ja tajumise haprusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar