Kes aias, kes väljas

Mary-Ann Talvistu: „Koordineeritud ja rahastatud tegevusel on laiem kandepind, Eestis on noortega tegutsemine killustatud või siis tegelikust elust liiga lahus.“

REET VARBLANE

Kunst ei ole ammu enam kindlate reeglitega esteetiline mudel. Kunst on pigem suhtlusvorm, dialoogivõimalus ühiskonnaga. Järjest enam saab (ja tuleb) kunstist rääkida kui (visuaalsest) sekkumisest. Seetõttu võiks (ja peaks) nüüdiskunst puudutama igaüht. Praegu veel ei võeta nüüdiskunsti iseenesestmõistetavusega, see on endiselt võõras territoorium, millega ei taheta (või ei julgeta) tegemist teha. Kuid nutiseadmetega üles kasvanud noortel (ja lastel) on nüüdiskunsti märgatavalt lihtsam omaks võtta kui ilukaanonit austaval vanemal põlvkonnal.

Kumu hariduskeskuses ei ole teismeeas noored vaeslapse ossa jäetud: 2015. aastal loodi Kumu noorteklubi, kus pakutakse kunsti mõistmiseks uusi vaatenurki, 13+ stuudios korraldatakse iganädalasi üritusi, noortelaagrid on mõeldud kõikidele, kes vähegi visuaalse kultuuri vastu huvi tunnevad. Medali teine pool on aga tõsiasi, et kaubanduskeskused on täis igavlevaid noori ja järjest enam tuleb rääkida vägivaldsetest noortekampadest. Kunsti noorteni toomise võimalustest räägimegi Kumu hariduskeskuse juhataja Mary-Ann TalviStuga.

Kui populaarsed on Kumu noorteüritused? Kes on need noored, kes seal käivad?

Noorteklubi liikmetele me taustauuringuid ei tee, õpime neid tundma alles koostöö käigus. Midagi ehk võib nende kohta öelda kool, kus nad käivad, aga ega ka eliitkoolid pole mureta, sest õpi- või käitumisraskustega õpilasi on igas kooliperes. Noorteklubi liikmeks saamisel ei pea noorel olema välja kujunenud kunstihuvi või soov ennast kunstistuudioga siduda, pigem toob nad kokku uudishimu ja koostegemise soov ning loomulikult võimalus uusi sõpru saada. Klubi tegutsemisaastate jooksul on siit läbi käinud moehuvilisi, kunstiharrastajaid, sportlasi, aktiviste, luuletajaid, arvutitarku jpt. Klubiliste hulgas on nii neid, kes on meid ise üles otsinud, ja neid, kellele on õpetaja soovituse andnud. Paljud tulevad ka oma sõprade kannul, kuna suust suhu reklaam toimib kõige paremini.

Kuidas viia kunst noorteni nii, et nad ei tunneks, et tegemist on järjekordse õppeainega ja neile tahetakse valmistõdesid pähe suruda? Noorteklubi liikmetele tutvustatakse Kumu näitusi ning seejärel valivad nad ise kunstnikud ja teemad, mis neile huvi pakuvad. Arutelude ja muu tegevuse käigus jõutakse teosteni, mis noori kõnetavad. Seoste leidmine võib alguses paista keerukas, aga kui esmasest hirmust on üle saadud ja ükskõiksus seljatatud, siis ideepuudust neil küll ei ole. Tegevuses saavad ideed endale vaikselt ka keha ja koos viiakse need ellu, mis omakorda kasvatab noortes ühtekuuluvustunnet. Valikute tegemine, nende põhjendamine ja oma otsuste eest seismine aitab noortel omal käel kogeda demokraatia toimimist.

Kumu noorteürituste populaarsus sõltub valitud teemast, näitusest ja ka liikmete aktiivsusest. Programmi koostamisel seotakse julgelt mitmeid kultuurivaldkondi, kesksel kohal on ka meelelahutus. Noorteürituste raames on toimunud veganpiknikke Kumu sisehoovis, avaliku ruumi arutelusid, tehnoloogiapäevi, häälekoolitusi, tantsu-performance’eid, helitöötubasid jpm.

Kumu noorteklubi raames on toimunud veganpiknikke Kumu sisehoovis, avaliku ruumi arutelusid, tehnoloogiapäevi, häälekoolitusi, tantsu-performance’eid, helitöötubasid jpm.

Karel Koplimets

Kordamineku mõõdikuks ei tasu alati seada osalejate arvu, sest väiksema seltskonnaga üritused sütitavad sageli rohkem ja pärast isikliku sideme loomist on loota, et noor inimene tuleb taas muuseumi.

Kuidas jõuda nüüdiskunsti võimaluste ja vahenditega nende noorteni, kelle vanemad ise ei tule oma eluga toime ja kes ei saa endale lubada tasulisi kursusi, laagreid jms?

Igal nädalal koos käiv noorteklubi on liikmetele tasuta, muuseum on neile tänulik, et nad vabatahtlikuna programmi kokkupanekusse panustavad. Paraku tuleb neil, kes ei ole klubi liikmed, enamasti siiski pilet osta, kuigi oleme pileti hinda alati võimalikult soodsana püüdnud hoida. Paljudes välismaa muuseumides seda muret pole, sest alaealistele on muuseumikülastus riigi eelarvest kaetud või on leitud erasektorist toetaja, kes selliste ettevõtmiste piletiraha muuseumile hüvitab. Muuseumid ise piletirahast loobuda ei saa, sest peavad omatulu teenima. Kultuuriministeeriumis peakski otsustatama, kas selline suhtumine nii väikse riigi puhul on otstarbekas. Noored ei saa olla tuluteenimise allikas, nad on väärtuslik investeering tulevikku.

Projektipõhised ettevõtmised on Kumus lubanud aeg-ajalt korraldada ka tasuta üritusi, aga et muuseumis tegeletakse mitme sihtrühmaga, siis ei jätku toetuste taotlemiseks jõudu. Head mälestused on aasta tagasi lõppenud rahvusvahelisest projektist „Muuseum kui tööriistakast“ („Museum as Toolbox“), mida toetas Loova Euroopa fond ja mille lõpus jõudsid noored ka oma kureeritud näituseprojektini.

Muuseumi hariduskeskusel puudub võimekus jõuda riskirühma kuuluvate noorteni, aga püüame olla võimalikult aktiivsed partnerite otsingutel. Teabe levitamisega aitasid noorteklubi loomisele kaasa kesklinna ja Lasnamäe noortekeskus. Hiljuti oli meie noorteklubil kohtumine OMA noortega, ühiselt külastati 1990ndate kunstinäitust „Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek]“ ning arutluse all olid tollane kehapoliitika ja marginaalsus. Oleme valmis igasuguseks koostööks, ega selles valdkonnas teisiti saagi.

Kas muu maailma kogemused on ka meieni jõudnud? Mida saab üle võtta, mille puhul tuleb arvestada meie eripära?

Kumu noorteklubi sai algatatud mujalt saadud kogemuste põhjal. Püüame ennast kursis hoida, ainult vahel harva on vaja ise jalgratast leiutama hakata, mugandusi tuleb sagedamini teha. Ühendkuningriigis on noortega tegelemine hästi korraldatud. Hiljuti jõudis neil lõpule neli aastat väldanud üleriigiline programm „Ringkäik“ („Circuit“), mida vedas Tate Gallery ja rahastas Paul Hamlyni fond. Toetussummad olid peadpööritavad ja suudeti ka palju korda saata. Programmi juhtinud Mark Miller on mulle suureks eeskujuks. Ettevõtmine näitas, et kunst mõjutab väga palju noorte enesekindlust, praktilisi oskusi, sotsiaalset ja isiklikku arengut. Projektil oli neli peamist liini: festivalid (suurepärane platvorm ka noortele kunstnikele ja muusikutele), partnerlus (tagas mitmekesisuse ja institutsionaalsed muudatused), digitaalsus (pakkus lugematuid võimalusi pärandiga tutvumiseks) ning noored algatajate ja korraldajatena.

Koordineeritud ja rahastatud tegevusel on laiem kandepind ja sellega saab kaasata rohkem inimesi. Eestis on noortega tegutsemine killustatud või siis liialt lahus tegelikust elust. Suur osa tegevusest toimub kooliseinte vahel ja seetõttu on avalik ruum pigem nende päralt, kes tunnevad end välja jäetuna, noortekampade tekkimine on seega loogiline jätk. Kui oleme andnud noorele õiguse valimistel hääletada, siis peaksime ta ka ellu kaasama, et tal oleks pinnas, kust õigeid valikuid teha.

Tõrjutud ja riskirühma kuuluvate noorte puhul on tähtis individuaalne lähenemine, see nõuab aga rohkem vahendeid. Tate Liverpool korraldab näiteks motivatsiooni kaotanud üliõpilastele kuue nädala pikkusi programme. Juhendajateks on kunstnikud, kes töötubade ja ühiste ettevõtmistega püüavad noortes taastada enesekindlust, parandada loova mõtlemise abil elukvaliteeti ja sütitada uusi ideid. Korraga lööb projektis kaasa umbes kuus noort, aga muuseumi kõrval on sellega seotud ka ülikooli ja sotsiaalabi töötajad. Üha enam nähakse kunstis depressiooni ja rahutuse maandamise vahendit. Elu ja kunsti sulandumine pakub kindlasti noortele huvi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht