Keraamikal on tulevikku

Reet Varblane

Kohila keraamikasümpoosioni eestvedaja, keraamikute liidu esinaise Külli Kõivu ja EKA keraamikaosakonna juhataja Urmas Puhkaniga ajab juttu Reet Varblane. Eesti ehtekunstist kui millestki erilisest räägitakse juba üle kümne aasta; tekstiilikunst, iseäranis teadusega koostöös sündinud nn targad kangad, on ka juba mitme aasta jooksul pildil olnud; klaasikunstnikud on ennast viimase paari aasta jooksul nii Eestis kui ka väljaspool maksma pannud. Keraamika tundub kuidagi tagaplaanil olevat, kuigi keraamikute liit korraldab aastanäitusi, antakse välja oma autasu – tänavu pälvis selle Anne Türn tehniliselt perfektsete, töömahukate ja tundlike väikevormide eest – , Tallinnaski tegutseb viisteist keraamikatöökoda, kümmekond tuleb mujalt Eestist juurde, ja, mis peaasi, juba kaheteistkümnes kord oli tänavu suvel Tohisoos rahvusvaheline keraamikasümpoosion. Mis koht on keraamikal nüüdiskunstis? Urmas Puhkan: Keraamika kui kunstiala on pikka aega olnud seotud vastava haridusliku baasiga, see omakorda tööstusega. Tööstus aga koliti Euroopast Aasiasse ja seetõttu on õpetamist kokku tõmmatud. Näiteks Soomes õpetati keraamikat varem kolmes kõrgkoolis, nüüd lõpetatakse keraamika õpetamine Kuopio kunstikõrgkoolis. Meil saab keraamika kõrgharidust vaid ühes kohas, kunstiakadeemias, siin pole midagi kokku tõmmata. Külli Kõiv: See puudutab eelkõige disainilikku suundumust, kunstilise keraamika poole pealt kipuvad mured kõikjal Euroopas olema samasugused nagu meilgi: keraamilist objekti ei taheta vaadata iseseisva kunstiteosena, ikka oodatakse, et sellel oleks ka otstarve.

U. P.: Ameerikas seevastu suhtutakse tarbekunsti märksa vabamalt: pole tähtis, mis materjali kasutatakse, kunstiväärtuslikkus tuleneb ideest.

K. K.: Selles mõttes on hea näide meie kooli vilistlane, praegu USAs elav keraamik Sergei Issupov: tema tööd on kõrge kunstilise taseme tõttu kollektsionääride hulgas väga hinnatud. Tema kunst ongi skulptuur – väikesemõõduline ja savist. Iselugu on aga pika keraamikatraditsiooniga idamaadel, kus seoses teejoomiskultuuriga suhtutakse ka tarbenõusse teisiti.

U. P.: Puupõletuses valminud hästiõnnestunud teetassi võib vaadata sealse rituaali osana: tegemist ei ole enam keraamilise nõu kui tarbeesemega, seda hinnatakse võrdväärselt skulptuuri ja maaliga. See on mõistetav, sest põletusahjust võib saada vahel sajast vaid ühe ideaalse objekti. Keraamikud usaldavad viimase sõna ütlemise ahjule, leegile – loodusjõule.

Kardan, et meie elulaad ei toeta sellist meditatiivset rituaali. Kuidas meie keraamika seis on?

U. P.: Hiljutise uurimuse tulemusena võin öelda, et 80 protsenti EKA keraamikaosakonna lõpetanutest on leidnud erialase töö või jätkavad kunstiõpinguid. Keraamikul on võimalik oma oskusi rakendada mitmes suunas: saab teha oma loomingut, kunstiprojekte, täita tellimusi ning viia läbi kursusi. Näiteks keraamikakursused on saanud väga populaarseks, inimesed tahavad õppida käelist tegevust. Võib ju üleolevalt öelda, et algelise taseme tõttu pole see kunstnikule huvitav, aga me kasvatame sellega endale publikut. Paljud kursuslased on võtnud vaevaks tulla suviti Tohisoole, osaleda ise puupõletuse protsessis. Nad näevad keraamika köögipoolt, oskavad näha materjali ja selle töötlemise eripära. Nad oskavad hinnata keraamikat, aga ka teisi tarbekunstierialasid.

K. K.: Hariduslikus mõttes on kursused ääretult olulised, mõistetakse keraamika mitmekülgsust ja selles sisalduvaid võimalusi, kuid siin on ka oma varjukülg: pärast esimesi katsetusi tekib vahel petlik tunne, et see on nii lihtne. Tekivad isehakanud õpetajad, kellel on puudu professionaalne taust ja vajalikud teadmised, kuid kes hakkavad oma poolikut, sageli väära teadmist levitama.

Kes neil kursustel käivad? Mõni aeg tagasi oli asi selge: inimesed jäid pensionile, neil polnud midagi teha ja seetõttu jõudsidki rahvaülikooli kursustele.

K. K.: Seltskond on väga kirju, aga tundub, et peale n-ö kultuurihuvilise keskealise proua käib kursustel ka palju noori hästi teenivaid kontoriinimesi, kes tahavad midagi oma kätega teha.

U. P.: Oleme teinud kursusi igas vanuses ja väga erineva taustaga inimestele, lootes, et mõni neist läheb ka näitusele. Nii saame kontakti kadumaläinud vaatajaga. Vanasti oli tarbekunstinäitustel lausa piletijärjekord. Vahepeal kaotsi läinud publiku tahaks tagasi saada.

Eks tollal oli näitusi hästi vähe, üks-kaks suurt väljapanekut aastas. Tollal tähendas näitus midagi muud kui praegu: see oli heal kunstilisel tasemel ilusate asjade (objektide) kogum, mis oli üldjuhtumil professionaalsete tegijate poolt hästi kujundatud ehk siis hästi vaadeldav. Nüüd tuleb tõsisemalt võetavate kunstinäituste puhul rääkida eelkõige sõnumist, eksponeeritud objektidele (ükskõik mis meediumis need ka siis pole) on lisandunud lisa-, sümboolne väärtus: nad osutavad millelegi ühiskonnas, neis väljendub kunstniku aktiivne positsioon. Sellise kunsti vastuvõtmine nõuab vaatajalt süvenemist, sageli suuremat intellektuaalset pingutust, valmisolekut. Selles kontekstis on vaataja kasvatamine väga vajalik. Kui nüüd keraamika juurde tagasi tulla, siis plusspoole pealt tuleb välja tuua, et enamik kunstiakadeemia lõpetanutest on jäänud oma eriala juurde, tekkinud on suur hulk väikesi, aga aktiivselt tegutsevaid keraamikatöökodasid, korraldatakse selliseid suurüritusi nagu Kohila rahvusvaheline keraamikasümpoosion. Miinuspoolele jääb keraamika kui tööstuse soikuvajumine.

U. P.: Tallinna keraamikatehas on olemas, kuid otsib oma kohta tänapäeva majandusolukorras. See on ainuke koht, kus käime üliõpilastega praktikal, et nad saaksid pisutki suurtootmise maitset tunda. Keraamikute tulevikku Eestis näen ikkagi stuudiotes. Stuudiod võiksid olla erisugused: ühed tegelevad keraamika kui tarbekunstiga, teised kui skulptuuriga, kolmandad kui disainiga. Eelmisel sügisel alustasime EKAs projektiga „Toit ja nõu”. Olime väga üllatunud restoranide huvist eesti keraamikadisaini vastu. Nad on huvitatud oma, eesti, nõudest, sest teadlik klient ei oota ainult kohalikku maitsvat toitu, vaid ka kõike, mis selle juurde käib: nõud, sisekujundus jne. Usun, et siin on üks võimalus väikeettevõtete loomiseks.

K. K.: Meil peaaegu puudub väikeste keraamikatöökodade traditsioon, kus oskused antakse edasi meistrilt õpilasele – võrrelgem olukorda naabritega Skandinaaviast. Meie ainuke traditsiooniline keraamika on pärit Setumaalt, kus leidub sobivat savi.

1980ndatel, kui saime kunstiakadeemias oma erialase hariduse, olid prioriteedid teised: meie õpetus oli mitmekesine, kuid kuna väiketöökojad olid nõukogude ajal välja suretatud ja sellega koos suurem osa traditsioonilisest keraamikast, siis vana hea potikeder meie erilist tähelepanu ei pälvinud. Nüüd tulevad väikesed töökojad pisitasa tagasi, aga juba mitmekesisemalt.

Eesti kunstiakadeemias on ju varasem tarbekunsti teaduskond nimetatud ümber disainiteaduskonnaks ning selle sees on osale erialadest lisandunud disain, osa on jäänud endiselt n-ö kunstiks, näiteks klaasikunst, kuigi ka sealsete õppejõududega rääkides ei eita nad disaini, kuid räägivad sellest kui suunitlusest. Keraamika on jäänud endiselt lihtsalt keraamikaks ilma igasuguse lisatunnuseta.

U. P.: Erialaline jagunemine, traditsioonide säilitamine on kunstiakadeemia tugevus. Olen kohanud välistudengeid, kes on õppinud natuke iga tarbekunsti eriala, aga kokkuvõtteks ei tea nad mitte millestki midagi. Oleme naljatlemisi nimetanud oma keraamikaosakonda ürgmeedia osakonnaks. Konservatiivsus võib mõjuda ka väga innovatiivsena. Et suuta väljendada oma ideid keraamikas, on vaja kannatlikult omandada teadmisi materjali ja tehnikate kohta. Praegune kolmeaastane bakalaureuseõpe pole kindlasti piisav. Siinjuures ei välista ma koostööd erialade vahel.

Kui hõlbus see koostöö siiski on? Iseäranis olukorras, kui kunstiakadeemia on paisatud üle linna laiali. Kui küsida õppejõududelt, siis on nad selles suhtes üsna positiivsed, tudengid on märksa kahtlevamad, sest õppekavad on niiviisi kokku pandud, et koostöö väga hästi ei toimi.

U. P.: Praeguses olukorras on see tõesti raske, kuigi võimaluste piires soosime koostööd. Õppeprogramm on tihe ja äraelamiseks käib palju üliõpilasi ka tööl. Erasmuse tudengid on erialade vahel liikumises märksa avatumad. Näiteks üks Iisraeli üliõpilane, kes tuli EKAsse tootedisaini osakonda, tegi kaasa nii klaasierialal kui ka meil. Tänu keraamika osakonnale ja teiste tudengite abile teostas ta portselanis omapärase toidunõu Pädaste mõisale.

Üldiselt hoiame osakonnas kahte suunda: püüame anda vabamat, skulptuurilaadset õpetust ja õpetada ka disaini algtõdesid. Magistrantuuris spetsialiseerutakse vastavalt konkreetse üliõpilase ande eripärale – on see kaldu disaini või kunsti poole. Üks väga hea näide on hiljutine Üllo Karro magistritöö. Ta uuris energia salvestamise võimalusi keraamikas. Tulemuseks oli omapärane moodulsein, mis salvestab päikeseenergiat ja on ka efektne ruumielement. Magistritöö sündis koostöös tehnikaülikooliga. Oluline oli sealjuures ka kohaliku tooraine väärtustamine.

See on tänuväärt algatus. Eks see käi kõigi tarbekunstialade kohta. Võtame või klaasi: ehituses on klaas üks meelismaterjal, klaasikunstnik on aga üldjuhtumil jäänud väikevormide juurde. Keraamikas veelgi enam, kui mõelda ökomajade peale.

K. K.: Keraamikas on harusid märksa rohkem kui skulptuur ja tarbenõu. Näiteks kasutatakse keraamikat mõningate proteeside puhul, ka suisa kosmosetehnikas, kuid meie siin nii kõrgelt ei lenda.

Kui palju on meil aktiivselt tegutsevaid keraamikuid?

K. K.: Eesti keraamikute liitu kuulub 80 liiget, aktiivselt tegutseb 30 ümber. Kui mõelda kunstilise keraamika peale, siis palju tehakse väiksemaid skulpturaalseid vorme. Suuri dekoratiivseid vorme on märksa vähem; siin on tihtipeale piiriks tehnilised võimalused, näiteks põletusahju suurus.

Mis nende vormidega edasi saab? Eksponeeritakse näitusel ja siis jäävad ateljeesse seisma?

U. P.: Kui asuurkeraamika ateljee asus vanalinnas Pikal tänaval, siis leidus ostjaid, kes olid huvitatud eripärasest vabaloomingust. Isegi kõige abstraktsemad objektid osteti ära, oli vaja vaid rääkida oma ideest, tööd selgitada. Kuigi praeguses asupaigas Loewenschede tornis nii hästi ei lähe, on sellise keraamika austaja ka praegu olemas. Maailmas on keraamikakogujaid palju ja ka Eestisse satub tõelisi fänne: mõned tulevad otse ristluslaevalt meie töökotta, sest nad teavad, mida tahavad. Monumentaalset objekti on raskem müüa, kuid avalikus ruumis, näiteks pargiskulptuurina näen keraamikale suurt tulevikku. Ühe protsendi seadusega peaks originaalsetel keraamilistel elementidel leiduma oma koht ka uute avalike hoonete juures.

Pargikeraamikaks on valmisolek olemas: omavalitsused tahavad heameelega saada seda laadi skulptuure, kõik seisab vaid raha, rahastamisviisi taga. Paar suuremõõtmelist keraamilist skulptuuri seisab näiteks Sagadi mõisas, need on ilmastikule hästi vastu pidanud. 2011. aastal tegin „Ajaloo näo” projekti raames leiutaja Walter Zappi portree ajaloomuuseumi Suurgildi hoone siseõue (väliekspositsioon on avatud 2015. aastani – R. V.).

Kas sel suvel kaheteistkümnendat korda toimunud Kohila rahvusvahelise keraamikasümpoosioni kõrval saab veel mõne ürituse esile tuua?

U. P.: Oleme EKA keraamika III kursusega osalenud mitmel aastal Tallinna lillefestivalil keraamiliste skulptuuridega. Loodame, et sellest kasvab välja suurem koostöö mõne aiakujundusfirmaga. Pargiprojekt kestab terve suve, kauemgi veel: see on ahvatlev ekspositsioonipind, mida külastab tohutu hulk huvilisi. Aga ega Tohisoo sümpoosionile võrdset partnerit rahvusvahelise tähelepanu ja järjepidevuse osas ei ole.

K. K.: Rahvusvahelised keraamikasümpoosionid Tohisool said alguse erilise, anagama tüüpi ahju ehitamisest Tohisoo mõisa parki. Kui see kaksteist aastat tagasi valmis, oli see Balti- ja ka Skandinaavia maade suurim anagama-ahi ja sellele oli rakendust vaja. See Eesti ja USA keraamikute koostööprojekt sai alguse Richard Spillerist, kes on Eesti ja teiste Baltimaade kunstnike suur sõber ja aitaja. Juhtus nii, et varases nooruses kuulis ta teel laevaga Soome, et kusagil seal läheduses on okupeeritud maa – Eesti. Tollal tekkinud huvi on tänaseks üle kasvanud aastatepikkuseks koostööks. Spiller on keraamik, Ida-Carolina ülikooli emeriitprofessor. Tohisoo ahju ehitasid nad koos meie parima ahjumeistri Andres Allikuga. See oli õnnelike asjaolude kokkusattumine, kuna Kohila koolituskeskust juhatas toona uutele ideedele avatud Inna Laanmets.

Tohisoo mõis on väga hea koht: Tallinnale lähedal, aga mitte väga, saab omaette olla, keskenduda sümpoosionile. Oleme kutsunud nii tuntud tegijaid kui ka andekaid noori, et tekiks eriline õhkkond. Stuudioid tuleb jagada, aga keraamikud on üldiselt harjunud kollektiivselt töötama: suure ahju põletuse juures ei tee üksinda mitte midagi. Meil on esitlusõhtud, kuhu on kõik oodatud, selles mõttes tuleb keraamikamaailm koju kätte.

Läinud suvel oli meil näiteks kaks Jaapanis elanud ameeriklast Alex Clinthorne ja Eric Knoche – viimane on muuhulgas õppinud ka antropoloogiat ja kirjandust. Või siis näiteks Eun Kung Choi, skulptuuriprofessor Koreast. Just koos elatud aeg ja jagatud energia ning kogemused annavad uue kvaliteedi, teatud loomingulise sünergia. See on hästi huvitav fenomen.

Te olete seda sümpoosioni korraldanud kaksteist aastat. Mis on selle aja jooksul muutunud: mida olete eelmiste aastate kogemusest õppinud? Või on värskus kadunud?

K. K.: Oleme saavutanud tuntuse ja tunnustatuse keraamikamaailmas. Me ei tee erilist reklaami, aga siia tahetakse tulla tõepoolest kogu maailmast. Alustasime aga n-ö põlve otsas, organiseerimise mõttes oleme koos teise korraldaja, Aigi Oravaga palju õppinud.

Eks rahastamisega ole ikka raske, kuid nii mitmedki asutused ja ametkonnad on juba mõistnud selle sündmuse olulisust: natuke saab kultuurkapitalist, kultuuriministeeriumist, Raplamaa omavalitsuste arengufondist, USA saatkonnast ja mujalt, nõu ja jõuga on toeks Kohila vallavalitsus. Põhjus, miks ühtegi aastat mõningasele kiusatusele vaatamata pole vahele jäänud, ongi see, et tuleb olla nähtav, muidu kontaktid kaovad.

Vahel muidugi tuleb väike väsimus, seetõttu oleme mõelnud, mida ja kuidas võiks sümpoosioni vormis muuta: teha seda interdistsiplinaarsemaks, tuua juurde näiteks muusika või lisaks savile hoopis mõni muu materjal. Siiani on meil olnud reegel, et osaleda saab vaid üks kord, kuid tundub, et huvitavamate koosluste nimel oleks mõttekas seda muuta.

Kuidas on lood erasponsoritega?

K. K.: Aastate jooksul on leidunud keraamikahuvilisi, kes, jõudnud meieni näiteks kursuste kaudu, on sümpoosioni hiljem oma firma kaudu toetanud.

U. P.: Nüüd on ka vallavalitsus meid täielikult omaks võtnud: nende eelarve on pingeline, aga nad on leidnud siiski võimaluse meid igati toetada. Näiteks, kui lammutati Kohila raudteejaamahoone, siis nad aitasid meil saada puidumaterjali nii uue varikatuse tarvis kui ka ahjukütmiseks. See on loonud sooja, koduse, mõnusa õhkkonna. Vald on leidnud hea võimaluse tutvustada Kohilat meie sümpoosioni kaudu.

K. K.: See rahvusvaheline kultuuriüritus tutvustab Kohilat maailmas kõige laiemalt. Sellest saadakse uut loomingulist hingamist.

Mis oli selle aasta sümpoosioni eripära?

K. K.: Selle aasta osavõtjad olid enamasti noored, aga oma erialal juba kogenud tegijad. Kõige vanem oli eesti skulptor Ekke Väli. Mõisamaja tõttu on osavõtjate arv piiratud: saame kutsuda vaid 13 osavõtjat, mitte rohkem.

U. P.: Kõikidel noortel osavõtjatel oli küllaltki hea puupõletuskeraamika kogemus, seetõttu suutsid nad luua ka teistsuguse vaimse keskkonna, värske ja eksperimenteeriva keskkonna.

Millega ise kõige enam rahule jäite? Kas tehti mõni selline töö, mida ei oleks osanud oodata?

U. P.: Lõputseremooniaks ehitas noor ameerika kunstnik Alex Clinthorne koos meie üliõpilase Juss Heinsaluga eksperimentaalse minianagama-ahju. Selle põletamine oli tõeline vaatemäng, lausa paar tundi kestnud ilutulestik. Selles oli otsingut ja nooruslikku energiat. Mulle on ikka meeldinud kohaspetsiifilised, hetkest inspireeritud tööd.

K. K.: Tore oli ka jälgida Ekke Väli sisseelamist keraamikamaailma.

Teosed, mis on sümpoosionide jooksul valminud, on jäänud Tohisoole. Kuidas iseloomustate seda kollektsiooni?

K. K.: See on Eesti parim rahvusvahelise keraamika kogu, mis on moodustunud kaheteistkümne aasta jooksul rohkem kui 150 kunstniku töödest. Ega meil muidu tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogu kõrval rohkem arvestatavaid keraamikakogusid polegi.

U. P.: Kollektsiooni kurb külg on see, et see ei ole avalikult eksponeeritud, vaid seisab enamjaolt laos. Ainulaadne Kohila keraamikakollektsioon väärib eksponeerimist. Tohisoos on potentsiaali ja kasutamata võimalusi, vallavalitsus on huvitatud, aga kahjuks on seni ideed jäänud ainult paberile.

K. K.: Ideaalis võiks mõisa aidavaremetesse ehitada lisahoone(d), et luua aastaringselt tegutsev keraamikakeskus. Esialgu jääb see vaid unistuseks, aga, nagu öeldakse – võimatu võtab vaid veidi rohkem aega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming