Kehatu liha

Peeter Talvistu

Tartu ülikooli maalieriala magistrantide näitus „L. I. H. A.” Tartu Kunstimajas  kuni 20. II.          Juba neljandat aastat järjest pääsevad Jaan Elkeni juhitud kursuse „Maal/dekonstruktsioon” raames valminud Tartu ülikooli magistrantide tööd avalikkuse ette. Kui varem on neid eksponeeritud Tallinnas Draakoni galeriis ning Tartus Y-galeriis ja Tartu Kunstimaja väikeses saalis, siis seekord on kohe-kohe koolist reaalsesse maailma astujad saanud Kunstimaja monumentaalgalerii näol enda kätte vahest  ühe parema pinna, kus projektipõhist kunsti esitleda.       

Seda, kuivõrd sobilik on see ruum selliste ettevõtmiste jaoks, sai äsja kogeda Tartu kunstnike aastalõpu näituse raames sinna rühmituse Duul installeeritud „Hommage xyй-d” vaadates. Töö populaarsusest tulenevalt jäeti see ju kolmeks lisapäevaks uhket üksindust nautima,  mistõttu oli magistrantide ülesanne seda raskem: kuidas millelegi niivõrd ruumi endale allutavale ja elamuslikule järgneda? Esmasel kogemisel keset avamise virvarri (kus näituse pealkirjast „L. I. H. A.” tulenevalt pakuti purkidesse villitud veini ja liha) jäi mulje, et tegemist on umbes sama sorti vorm-üle-sisuüritusega nagu Kumu pompoosne graafikatriennaal. Ruumi hiljem üksinda sisenedes tekkis aga tunne, et kogu see segadus mingil  kummalisel kombel siiski töötab.   

Kõige lähemale oma juurtele on jäänud Anna Hõbemägi, kelle suured alusraamita rasvamaalid katavad peaaegu kõiki seinu. Ühtepidi on see kurb, et ka hetkel, kui lubatakse kõik unustada ja nullist alustada, pole kunstnik suutnud kammitsaist vabaneda. Teistpidi aga näitavad maalide abstraktsed ja lihtsad vormid ning maaliosakonna lõpetajatele suhteliselt omane oskus kasutada tühjasid pindu, et  Hõbemägi ei soovigi seda – tema on oma meediumi valinud ning on ka täiesti lahtiste mängureeglite puhul valmis vaid vormi ja materjaliga mängima. Samas on just tema maalid need, mis ülejäänud segadust ümbritsedes kõik üheks tervikuks seovad. 

Liisi Örd, kelle säravat tulevikku näitab  kas või see, et paljud pidasid just nimelt tema maali aastalõpu näituse parimaks, on seekord toonud vaatajate ette üleelusuuruse sulatatud kilest inimfiguuri, mis loob kohe assotsiatsiooni Kuldsõduriga (või morbiidse seose Leniniga, keda venelased mausoleumist välja soovivad kupatada). Erinevalt Kristina Normanist puudub Ördil aga sotsiaalne sõnum ning suur figuur jääbki vaid suureks figuuriks. Kas kõrval rippuvat kuumaastikulist kilepinda tuleks  võtta kui nahka, mille ärakoorimisel oleme me seest kõik täpselt sellised, nagu algul välja paistsime?       

Ainukesena video teinud Karin Treufeldt astub oma kehamodifikatsioonide ja ihupilastamise teemalise liikuva mosaiigiga aga justkui  Ördi kilemehega dialoogi ning annab viimasele kriitilise kommentaari, mis tollel vajaka jäi, täites seeläbi ka rühmatöölisuse kui ühe kursuse alusprintsiibi nõudmised. Seeläbi muutub kogu komplekti mõistatamine aga veelgi keerukamaks ja tänapäeva ühiskonna kahepalgelisi väärtushinnanguid kompavamaks. Võibolla on just Treufeldtist kevadel oodata Veiko Klemmeri ja Laura Põllu mantlipärijat lõputöös edukalt video ja maali segavate magistrantide  reas.   

Vahest kõige täpsemalt ja huvitavamalt tabab kursuse ideed Margus Lokk, kes on loonud  lauajuppidest inimfiguuri ning toonud seeläbi kunstniku pintslitõmbed kolmemõõtmelisse ruumi. Kui tema tööd äsja lõppenud näitusel Y-galeriis (koos Kadri Toomiga) tõid esile hirmutava linna teema (jah, ka väike puust Tartu võib olla õudne), siis antud juhul on tegemist täiesti süütu vormiharjutusega, mis just tänu kõrgemate taotluste puudumisele mõjubki värskendavalt. Samas toob see teravalt esile näituse peamise probleemi – sel  puudub keskne kontseptsioon (peale inimkeha kujutamise) ning seetõttu jääb kõigest läbi kumama lihtsalt ühte ruumi kuhjunud juhusliku valiku mulje. 

Aga võib-olla ei peakski midagi enamat ootama? Meil on lubatud sisse astuda ateljeesse, kus noored kunstnikud parajasti midagi enda jaoks uut katsetavad, ning see ruum oma lõhnade ja helidega pakub meile võimalust nende kunstnikuks saamisele kaasa elada. Kuigi eksponeeritu jääb lõpuni lihtsalt projektiks,  katsetuseks ega mõju kordagi päris näitusena, annab see siiski aimu sellest, et kevadel maaliosakonnast lahkuv järjekordne sülem magistrante saabub meie kunstimaastikule kui sõõm puhast ja isemõtlevat õhku.      

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming