Kaunid meremiinid otse kodumaa ajaloost

Juta Kivimäe

Mati Karmin „Baby-Mine” („Miinike”) Vabaduse galeriis kuni 20. VI .Mati Karmin on taas pöördunud materjali poole, mille täiuslikult korrapärane vorm on tema skulptorikätes leidnud kõige ootamatumaid uusi funktsioone juba üle poole aastakümne. Oleme näinud miinikestadest kaminaid, lapsevankreid, akvaariume, tualette ja muid hirmkalleid eksklusiivseid majatarbeid ning muidugi uhkelt vinnas militaarseid hiigelriistu. Üks võimsamaid selliste teoste kogumeid oli eksponeeritud Soomes Retretti  koobasgaleriis 2003. aastal, viimane aga 2008. aastal vaikses Belgia väikelinnas Huys. Karmini mänge miinikestadega on püütud eesti meedias tõlgendada mitmeti, ka autori lepituseotsimisena Eesti vägivaldse minevikuga. Mati Karmin teab tõepoolest kodumaa sõjaajaloost rohkem kui mõnigi professionaalne ajaloolane. Tema viimases kataloogis on isegi üksikasjalik merekaart Põhjaranniku saarestiku miiniväljadega, mida on üle-eelmisel ja  eelmisel sajandil vajalikuks pidanud kõik Eestit okupeerinud võõrväed: sakslased, venelased …

Meremiin on Eesti lähiajaloos olnud oluline tegija, miine on pandud merre rohkesti ja praegugi on neid näiteks Naissaare kandis veel palju alles. Lõkke peal trotüülist tühjaks põletatud ja roostes, on need reastatud mõnele erakrundile kui omaniku roostetav elukindlustus. Hulk neist ongi rännanud vanametalli ostukohtadesse, mingi osa aga seisab ootust  täis Karmini linnaäärses aias. Ehk kunagi püstitatakse kusagile Eestisse monument märkimaks kodumaiste okupatsioonide vägivaldset ajalugu. Miinikestadel oleks kindlasti enam öelda kui piinlikult pudeneval klaasristil.   

Miinid on miinid

Seekord ei omanda miinikestad näitusel mingeid muid tähendusi. Miinikestad on need, mis nad on: möödunud sajandi teravmeelne insenertehniline looming, täiuslikult kaunis terasvorm, mille kunagises surmatoovas funktsioonis pole võimalik kahelda. Skulptor  on miinide armsalt ümaraid vorme värvinud, on avanud sektoreid ja lõikeid ning asetanud end ühtaegu nii mängiva lapse, vaimustunud kollektsionääri kui täiuslikku vormi valdava teoreetiku rolli. Miinide avatud pinnad, hoolikalt värvitud konstruktsioonid kestadesse lõigatud ruumis ja sfäärid on tõepoolest võrratult esteetilised. Sõjamasinate ja -riistade täiuslikud vormid on läbi ajaloo äratanud vaimustust eelkõige  meestes. Nemad on olnud ka nende riistade omanikud ja kandjad. Amatsoone on ju alati olnud vaid üksikutes kultuurides. Pistodad, mõõgad ja piigid on olnud läbi sajandite ülistatud ja massiliselt kasutusel kultuurides, kus näiteks invasiivne kirurgia, patune ja vägivaldne inimkeha sisemusse tungimine, on olnud täiesti välistatud. Hiiglasliku hävitusjõuga meremiinid ei ole muidugi võrreldavad omaaegsete lähivõitlusrelvadega, ometi  on nad niisama ilusad, täiuslikuks disainitud välisvormiga ja vaieldamatult vaadeldavad kui meheliku energiaga objektid. Kosmogooniliste müütide sõjakate meesjumaluste mäng või tants on olnud ühtaegu nii loov kui totaalselt hävitav, mõlemat poolust on käsitletud ülevais kategooriais. Inimlikus reaalajas on hävitav enamasti julm ja isiksuse suhtes juhuslik; ma ise eelistaks märksa tagasihoidlikuma disainiga rahumärki.       

Karmini veerandsada aastat

Mida Mati Karmin nüüd, pärast seda näitust, meremiinidega ette võtab, on raske oletada. Peaaegu paarkümmend aastat tagasi 1992. aastal Kunstihoones korraldatud kümme  skulptori näitusel tähistas ta „pronksiaja” sümboolset lõppu oma loomingus, kuhjates oma pronksskulptuurid hunnikusse. Sümboolne žest ei tähendanud aga sugugi skulptori õilsasse materjali kiindumise lõppu. Karmin on olnud nii 1990. aastail kui möödunud kümnendil üks kõige rohkem avalikke skulptuure loonud monumentaliste ja tema teoste materjaliks on muude innovaatiliste materjalide kõrval üsna sageli olnud ka pronks.  Mati Karmin on üle veerandsajandi olnud üks valdavamaid isiksusi eesti skulptuuris. Tema arvukas monumentaallooming katab Eesti Vabariigi avalikku ruumi nii Tartus, Tallinnas kui ka näiteks Toris ja Tahkurannas, kuhu ta lõi 2003. aastal ehk üldrahvalikult kõige mõistetavama mälestusmärgi Estonia katastroofis hukkunud lastele. Praegu on isegi kummaline mõelda, et terastorudest mälestusmärk Charles Leroux’le Pirita tee ääres valmis juba 1989.  aastal, mil Eestis sellist laadi avalikke skulptuure veel ei tehtud.

Kunstniku loomingu arusaadavust peegeldab mis tahes tasemel dialoog rahva arvamusega – avalik skulptuur ongi ju eelkõige inimestele loodud. Mitmele Karmini monumendile on antud naljakaid rahvalikke hüüdnimesid: habras kõrgele postamendile tõstetud Jaan Tõnissoni skulptuur Tartu ülikooli kohviku kõrval on saanud nimeks Rohutirts, Juri Lotmani purskkaevukuju nimetati  kohemaid tuttavlikult Torujüriks. Karminit ennast on keegi nimetanud Miini-Matiks ja Vabaduse galerii aknale ongi autor seadnud posteri omaenese merelainetest paistva palja pealaega, mille külge on kinnitatud viis roosat miinisarve. Karmin on ka hinnatud skulptuuriõppejõud ja valdab tänu omaaegsele erialasele ettevalmistusele kunstiakadeemias kaasaegse skulptori arsenali kõige ulatuslikumat diapasooni.  Teda on läbi aastakümnete huvitanud mentaalsed ekskursioonid inimkultuuri minevikku. Tema enese looming on aga eesti skulptuuri jõuliselt uuendanud, interpreteerides sedasama minevikku. Tema ekspansiivne loovus ei ole kindlasti mitte kõigile kohe vastuvõetav, ent kunagi tulevikus on tema skulptuurid ilmselt niisama enesestmõistetav klassika, nagu ka praegu näiteks Amandus Adamsoni Vabadussõja mälestusmärgid, mille kohta viimase  eluajal sadas tollaste noorte modernistide vaatepunktist põhjendatult räigeid kriitikanooli.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming