Katkestus on kestvuse osa

Mary-Ann Talvistu

Maarja Nurga näitus „Katkestus” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 3. II. Maarja Nurga näitus avati just siis, kui siinsesse halli aega hakkasid tekkima esimesed praod. Päikesekiired on aga veel väledad kaduma. See hall, mis meid aasta lõpupoole kimbutab, annab aga aega mõtiskluseks. Pikalt halli silmitsedes võib selles tajuda varjundite lõputut variatsiooni. Nii ei sarnane ka ükski grafiidiga tõmmatud kriipsudest, mis katavad tihedalt Maarja Nurga joonistuste pinda, oma toonilt teisega, olgu need teinud liigutus nii mehaaniline kui tahes. Küllap see ebaühtlus lisabki rütmi ja toob pinevust esmapilgu monotoonsusse. Siit koorub ka eristamatu massi ja ainulaadsuse seos: need võivad üksteist võimendada või siis sootuks lämmatada. Tekib paralleel hiina kunstniku Ai Weiwei palju kõneainet pakkunud teosega, mille käsitsi valmistatud portselanist päevalilleseemned tootsid töölised Hiinas Jing­dezheni linnas. Eesmärgiks oli osaliselt katta nendega Tate Moderni Turbine Halli põrand nii, nagu Maarja Nurga töödel katavad pliiatsijooned pildiruumi. Kui kriipsud annavad tunnistust sellest, kuhu on akumuleerunud kadunud aeg, mis ühtlasi toob esile tegevuse kestvuse, siis iga pealtnäha samasugune, kuid siiski kordumatu seeme oli Ai Weiwei installatsiooni sügavama sotsiaalse ja poliitilise tähenduse osa. Ku galerii suures saalis eksponeeritud tööde puhul on igati püütud elimineerida kunstiteostele vaikimisi esitatava erakordsuse, ainulaadsuse nõuet. Grafiidiga tehtud joonistused on omakorda trükitud kangale, mis justkui lubaks neid taastoota ad infinitum. Ulatuslikkus ongi see, mis teeb halli kohalolu niivõrd tajutavaks ja rusuvaks, seda nii kõnealusel näitusel kui südatalvisel ajal meie laiuskraadil. Just eilse ja tänase eristamatus ning aimatav homne, millele viitab poeet Gustavo Adolfo Bécquer – hall taevas, lõputu silmapiir. Maarja Nurga strateegiliseks nükkeks võib samuti pidada sellesarnast küllastust. Teatav pinge on õhus selles obsessiivses korduses: näha (ainult) halli.

Järgmises ruumis võib võtta istet televiisori ees, mil justkui puuduks signaal ja mille ekraanil on näha vaid hallisäbrulist virvendust. Tõeline katkestus, kui meenutada, kuidas kunagi sai antenniga ümber pildikummuti võimeldud, et ikka seda heitlikku signaali tabada. Nendel momentidel muutus õhkkond toas närviliseks, kuna häiritud sai ülekanne, mis seni oli suutnud haarata ja hoida vaataja tähelepanu. Näitusesaalis mõjub virvendus pigem uinutavalt või hoopistükkis hüpnotiseerivalt: hall rahutu joonemeri paneb silmad tarduma. Vastasseina videos, kus rand on mattunud lumme ja hülgehall katab nii taevalaotust kui merepinda, on samuti suudetud tabada teatud staatilisust. See kulminatsioon pakub vaatajale kergelt humoristliku noodi hallis võtmes. Kukkumine, mille järel keha lõtvub ja jääb lebama lumele. Limiit on täis, emotsionaalse taluvuse piir ületatud, silme ees lõputu hallus … Rammestus. See peadpööritav tunne kõige seiskumisest üheksainsaks momendiks ja pilk, mis viivuks kõikeunustavalt taevasse põrnitseb.

Kõnealuse näituse puhul tahangi esile tõsta tervikliku lahenduse, kuna kõik tööd hakkavad lõpuks üksteist kõnetama ja saavutavad hästi toimiva koosluse, mis äratab vaatajas tuttavaid emotsioone ja paneb edasi mõtisklema. Ei saa ka mainimata jätta, kui tabavalt hästi haakus Maarja Nurga tööde väljapanekuga Anna Hõbemäe näitus „Maastikud” Tallinna Linnagaleriis (suleti 27. I). Hõbemäe pakkus joovastavat  ja jõulist värvielamust, mis mõjus oma ebamaisuses siiski lähedasena. Nende näituste omavaheline sünergia andis kokku ühe võimsa laengu. Mõlemad noored kunstnikud on tuule tiibadesse saanud muuseas Tartu ülikooli maalikunsti osakonnas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming