Katkeid Hanno Soansi, Anders Härmi ja Marco Laimre vestlusest

HANNO SOANS

Hanno Soans: Kui nüüd Kraftwerkist rääkida ja üritada seda tuua mitte nii konkreetselt popmuusika innovatiivsuse või mingi popfenomeni tasandile, sillates Kraftwerki kaasaegse kunstiga, siis tasub mõelda masinteadvuse teemale. Huvitaval kombel juba eespool mainitud ?I am a Robot? sai Eestis kohe väga populaarseks. Ja ühtlasi meenub ka selle koduses versioonis cover. Mina olen seda kuulnud ühe Kuldse Trio kasseti pealt, see hirmus populaarne ?Mina olen Robert?, kus kiiresti kodustati ära see nunnu, mahe, äärmiselt kliðeelik rütm ja peletati kõik masinlik ja asubjektiivne. See on minu arust omamoodi huvitav kodustamismehhanism. Marco Laimre: Peaksime vaatama tegelikult natuke ajalukku ja siis näeme põhimõtteliselt seda, et masininimese ja robotroonilise, uue inimese kultus algab kusagilt aastast 1916. See oli utopistkommunistide uue inimese tootmise teadlikult kultiveeritud ideoloogia, mille algne suur kaasosa on inim-masina leiutamine ja arendamine. Kahtlemata Nõukogude Liidu algaastatel oli see ametliku ideoloogia osa, kuid loomulikult kui utopistlik, lükati see kõrvale. Tahan öelda, et masininimese kontseptsioon nõukogude ideoloogias säilis, selline ülepakutud industriaalsus.

Anders Härm: Pakun, et masina ja inimese sümbioosi idee või siis elutu mehhanismi elluäratamine on võrdlemisi vana kultuuriline kontseptsioon. Masin-inimene on sellest üks edasiarendus, sest see on kultuuri üks fundamentaalseid ihasid.

M. L.: Ma olen sinuga täiesti nõus, aga põhimõtteline vahe on siin selles, et sellest sai üks ametliku ideoloogia tugevaid osasid.

A. H.: Ja-jaa. No aga see algab tõenäoliselt XVI sajandil kõikvõimalike iseliikuva masina ideedega seoses. Alates Leonardo da Vincist.

M. L.: Mis siis hoogustus barokis kõikvõimalike robotroonilistele aparaatidele sarnanevate nähtustega, mille nimi küll polnud toona mänguasjad, vaid need olid ikka veel päris asjad.

H. S.: Aga üks asi, mis on Kraftwerki puhul oluline sellise image?ina, mille nad kasutusele võtsid ? mul on tunne, et seda tajuti ohtliku, kummastava ja võõristavana ?, on see, et kõik need tõelisteks kultuurikliðeedeks muutunud mehhaanilise inimese kujundid ? võtame me siis Fritz Langi filmi ?Metropolis? või Capeki ?RORi?, kogu selle esteetika, mis 1920ndail ja 30ndail kehastas mingisugust kõrgelennulist ja roosat tulevikku, mille nimel võis oleviku mängu panna ? olid ilmselgelt selleks hetkeks, kui Kraftwerk selle image´i tarvitusele võttis, muutunud õõvastavaks, hirmutavaks, millekski, mida sõjajärgse Lääne tarbimisühiskond soovis ajaloo kolikambrisse lükata…

M. L.: Me peaksime siiski väga tugevalt vahet tegema… Sõna ?robot? tuleb slaavi keeltest ja tema algjuured võivad olla kuskil seal sõnas ?rab? ehk siis ?ori?, sõnas ?rabotat? ehk siis ?tööd tegema? ? niisiis, mis selle roboti sõnaga kaasas käib, on kujutlus kellestki või millestki, kes teeb tööd kellegi eest. Aga selline negatiivne tähendus tuleb sisse siiski alles 1950ndatel ja tuleb see otse Hollywoodist, seoses kommunistlike paranoiadega. Euroopas oli olemas tõepoolest enne sõda teatav zombie-kultuur. Me teame neid õudusfilmide algusajast, kus figureerisid mitteinimesed, kuid need pole päris samad asjad, need pole tehnoloogilised leiutised, pole robotid. Nad võisid Frankensteini leiutistena olla mingid biomehhanismid, kuid need pole robotid ja siin tuleb selget vahet teha, et need on natuke erinevad asjad.

A. H.: Kraftwerkil on minu arust puhtalt formaalne sarnasus, mille nad ära tajusid, et vene keeles robot või rabotnik on tööline. Et rabotnik kui töötegija on halvustava tähendusega ja viitab orjale. Kuna neil see laul juba oli olemas, tegid nad sellest ka mingi venekeelse versiooni.

M. L.: Kui keelest rääkida, siis Ameerika koduabilise nimetus, läbi Heinleini, oli siiski Waldo. Need olid Waldod, kes tegid töö ära.

H. S.: Katsusin leida eesti kunstist mingeid näiteid masinteadvusest ja esimene asi, mis mulle meenus, on klassika, Leonhard Lapini ?Naine kui masin?. Ma hakkasin mõtlema, et mis Kraftwerki puhul on kõige olulisem: nad samastavad ennast, nad ütlevad ?jaa, mina olen masin?. Nad jaatavad subjekti masinlikkust. Kui see on veidi radikaalsem samm, siis Lapini puhul on see masin siiski mingisugune tundmatu.

A. H.: Lapini puhul on naine kui totaalselt Teine ja naine kui naudingumasin. Sellesse seeriasse on vana avangardisti ðovinism sisse kirjutatud. Naise-masina seeria on mingis mõttes parafraas Marcel Duchamp?i ?Suurele klaasile?, mis on teoreetilisel tasandil poissmeestemasin ehk masturbatsioonimasin.

M. L.: Või siis võtame Picabia töö Ameerika tüdrukust pooleldi paljana ja siis pildi peal oli klassikaline süüteküünal sisepõlemismootorist.

A. H.: Duchamp?il on mõningatel vähem tuntud piltidel, lapskarburaatori motiiv sees.

M. L.: Lapini ?Naise kui masina? kõrvale tahaks siiski paigutada Kaarel Kurismaa kuulsa teose. Kuigi see ei haaku otseselt masina või masinlikkuse mõistega, on selles tugev popkultuurne nukuelement ometigi sees. Selle teose nimi oli… ?Mina ja põld? või midagi…

A. H.: ?Inimene põlluserval?.

M. L.: Töö on autoportreeline. Seal on hästi tugevalt sees nuku või masinväärandumise aspekt, mis on tegelikult palju lähemal kraftwerklikule attitude´ile kui Leonhardi, oleme ausad, formaalsele käsitlusele, ääretult ðovinistlikule pealegi.

H. S.: Üks asi, mis on ohtlik, kui hakata tõsimeeli targutama ja seda masina kujundit läbi XX sajandi vedama, on hakata Kraftwerkiga seoses rääkima alateadvuse kujutelma muutumisest millestki, mis oli loomalik, animaalne ja ohjeldamatu, millele ei andnud päitseid pähe panna, millekski, mis on masinlik, poststrukturalistlik iha-aparaadi kujutelm. Tõenäoliselt oleks turvalisem Kraftwerki silmas pidades otsida paralleele kollektiivse teadvuse vormina teostatud kunsti, näiteks bändi-identiteediga kaasaegse kunsti puhul seoseid staariteemaga. Lugedes ühte Kraftwerki intervjuud, kus Hütter ja Schneider ütlesid, et nende üks unistus oli ? ei, nad ei kasuta sellist sõna ?unistus? ? nende üks kujutelm oli, et Kraftwerk on raadiojaam, et ta on nagu ?saatja?, mitte grupp inimesi, kes teevad bändi, vaid mingi masinlik, ühisteadvuse katus on seal peal.

Täisversiooni ?Kraftwerki ümarlauast? leiate aadressilt www.looming.org. Koos helinäidetega on vestlus ?Kraftwerk meie peas? eetris raadio ?Ööülikoolis? Vikerraadios 22. V kl. 22.05 ning Klassikaraadios 23. V kl. 22.05. Ansambel Kraftwerk esineb 30. mail Tallinnas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming