Kas ühe päästerõngaga ikka päästab kultuuri?

REET VARBLANE

„Kateedri“ suure näituse sees on kahel noorel kunstnikul, Noore Ehte fondi 2015. aasta laureaatidel Sofia Hallikul ja Darja Popolitoval oma väljapanek. Nad mõlemad on pärit Ida-Virumaalt: Hallik Narvast, Popolitova Sillamäelt.

Kuidas iseloomustate Narvat? Kas see on Eesti või Vene linn või hoopis midagi isemoodi, eraldiseisvat?

Sofia Hallik: Kasvasin saja meetri kaugusel Kreenholmi manufaktuurist ja võtsin seda linna loomulikuna, just sellisena, nagu ikka võetakse oma kodulinna, kõigi väärtuste ja puudustega. Narva on rahulik linn, isegi liiga rahulik.

Veel kümme aastat tagasi oleksin Narva südameks nimetanud Pimeaeda bastionide ja raekojaga. Nüüd tuleb lisada Kreenholmi rajoon, kus asub ka Narva kunstnike residentuur. Kreenholm ei hämmasta mitte ainult arhitektuuri ja suurusega, Kreenholmi ajaloolised kihistused on andnud talle erilise värvingu – grandioosse tumepunase. See on piiri värv, kuigi see piir ei jookse venelaste ja eestlaste vahelt.

Darja Popolitova: Narva on avantüristlik ja industriaalromantika linn. Piisavalt provotseeriv, et olla valmis Tallinna alistama. Narva on nagu nooruke unistaja, kelle sihiks on midagi suurt ja uhket. Narva ning selle venekeelne elanikkond on üha enam praegusaegne hübriid.

Mida teha, et Narva toimiks kunstilinnana?

Hallik: Kultuurikriis, mis peegeldub nii Narva kunstnikes kui ka pealekasvavas põlvkonnas, on jõudmas oma apogeeni. Peamine mure on see, et Narva ainukest galeriid ähvardab juba üle aasta sulgemine. Oma viimase Narvas käigu ajal nägin, et paljud sealsed kunstnikud olid nagu pea kaotanud, Narva kunstiresidentuur on aga eranditult olnud pealinna näituste tarvis. Võimalik, et koostöö Narva kunstigaleriiga soodustaks linnas kultuuri arengut.

Popolitova: 1990ndatel alguse saanud kunstipäevad olid algusaegadel lausa fantastilised. Narva omandas siis kunstilinna ilme, seda Narva kunstigalerii tollase juhataja Karin Taidre tegevuse tõttu. Kunstipäevadest võttis osa kunstnikke üle Ida-Virumaa, tekkis ühtsustunne. Narvale on ka praegu vaja värsket verd, eelkõige entusiastlikku eestvedajat.

Mis on Narvas puudu, et noored kunstnikud ei taha siia tagasi tulla?

Hallik: Isegi kui Narvas oleks tööd noortele kunstnikele ja kui koolid vajaksid kunstiõpetajaid, eelistab enamik noori Narvast pärit kunstnikke elada ja töötada pealinnas või välismaal. Eks ikka sellepärast, et Tallinnas on kunstielu märgatavalt huvitavam ja kunstnikul palju suurem võimalus olla kontaktis tellijate, galeristide ja teiste kultuuriinimestega.

Popolitova: Haridusele vastav töö. See ei pea just hästi makstud töö olema. Kui tahame, et linn arenema hakkaks, tuleb luua ka selleks sobiv õhkkond.

Mida on Narva kunstiresidentuur linnale juurde andnud?

Hallik: Narva kunstipublikul on hädasti vaja väikest kultuurišokki, kuna see publik on kunstist huvitatud. Siinset vaatajat üllatasid kahemeetrised terastorud, mis ei lähe kuidagi kokku tema arusaamaga ehtekunstist. Kuid see tekitas äärmiselt suure huvi. Arvan, et Narva kunstnike residentuurist saab Narva kultuuri päästerõngas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar