Kas tõesti Leonardo da Vinci?

Orest Kormašov, Tallinna ülikooli maali ja maalitehnoloogia õppejõud

Võiks arvata, et tänapäeval, kui kõik tundub olevat põhjani uuritud ja avastatud, sorteeritud ja läbi kammitud, ei ole kohta suurtele, ajalugu muutvatele leidudele. 2008. aasta detsembri keskpaiku tegi kunstiajaloolane Nicola Barbatelli ühes LõunaItaalia väikelinna erapalees tellimustööd, kui ta silma hakkas justkui tuttav portree. Kohalik advokaat oli kutsunud Barbatelli korrastama ja hindama perekonna kunstikogu. XX sajandi algul olid kollektsiooni lisandunud tuntud itaalia perekonna Segni varad. Kunstiajaloolane, kes tundis kõiki itaalia maalikunsti võtmeteoseid, nägi leitud portrees suurt sarnasust Firenze Uffizi  galerii väidetava Leonardo da Vinci autoportreega. See ajendas teost põhjalikumalt üle vaatama ja üllatuslikult tuli mustuse alt nähtavale paremalt vasakule peegelkirjas kirjutatud ladinakeelne tekst „PINXIT MEA ”, mis tõlkes tähendab „maalitud mind” või „minu maalitud”.

Uffizi teos, kus Leonardot on kujutatud keskealise mehena, oli sajandeid olnud peamine allikas geeniuse kuvandi loomisel, sellest oli tehtud loendamatu arv koopiaid, see oli paljude gravüüride, joonistuste ja kompositsioonide eeskuju. Kui 1930ndatel avastati selle portree alt XVII sajandi maaling (naise  portree), kaotas maal oma originaalistaatuse ja võeti püsiekspositsioonist maha. Müüt Leonardo väljanägemisest aga püsib siiani ja põhineb just sellel pildil. Leonardo da Vincist on tehtud teisigi portreid, kuid need näitavad teda märgatavalt vanema mehena. Aastaid oli maal koos muu kraamiga seisnud lukustatud, kasutamata villas. Vaid mõni aeg tagasi hakkasid pärijad oma vara vastu huvi tundma, kuid nende suhe kunstikogusse oli leige, keegi arvas, et vanamees portreel on Galileo Galilei. Maal on tehtud õhukesele puittahvlile mõõtudega 60 x 44 cm; Uffizi  teos on mõõtudelt suurem. Omanik ei olnud vastu, kui Barbatelli tahtis teost igakülgselt uurida. Lähedaste sõprade vendade Gianni ja Raffaello Glinniga moodustas ta töörühma. Esmalt pöörduti teadlaste poole.

Leonardo sünnilinna Vinci muuseumi Museo Ideale direktor Vezzosi tegi ettepaneku korraldada töö leiukohas näitus, peaeksponaadiks vastavastatud maal. Näitus avati Vaglio raekojas 8. aprillil 2009. Näituseks koostas Vezzosi põhjaliku kataloogi, kus avaldati ka maailma ühe tuntuma Leonardo da Vinci uurija Carlo Pedretti kirjutis selle maali kohta.  Nende kuude jooksul, mis näituseni jäi, uuriti portreed eri meetoditega. Napoli ülikoolis tehtud keemiline ekspertiis tõestas, et suure tõenäosusega on tegemist XV sajandi lõpu või XVI sajandi alguse materjalidega. See puudutas nii paplipuust tahvlit kui ka krunti ja värvipigmente. Sulg mehe mütsil osutus hilisemaks juurdemaalinguks, ka on hiljem üle maalitud huulte piirkonda. Pealt ja alt täiesti sile ning ühtlase paksusega puittahvel on kokku pandud erilisel viisil: kahest osast kokku liimitud põhiosa on justkui raamistatud diagonaalselt tapitud otsaliistudega. Tahvli selline konstruktsioon on märkimisväärne, sest otsaliistud toimivad põõnadena, mis ei lase tahvlil deformeeruda. Sealjuures on arvestatud puidu kaardumise suunda. Samasuguse ehitusega tahvlit on kasutatud veel vaid Leonardo viimase maali „Püha Johannes” puhul. Pildipinnal ja ka tagaosal on kriimustusi, mis paljastavad puidu struktuuri ja maalingu kihistusi, mis on omakorda kõnekad teose atribueerimisel. Teost on vaid konserveeritud ja delikaatselt puhastatud, mistõttu on ta meie ees algupärasel kujul. Peale keemilise ja tehnilise uuringu otsustati portreest luua 3D-imitatsioon, et pead pöörates leida võimalik kattuvus  profiilidega teadaolevatel Leonardot kujutavatel joonistustel.

Kontrollimiseks valiti Leonardo õpilase Francesco Melzi sangviinitehnikas joonistus, mis asub Windsori kuninglikus raamatukogus. Valiti kaks suunda: klassikalise portreeskulptuuri teostas Tallinna ülikooli maali ja maalitehnoloogia õppejõud Orest Kormašov, arvutiimitatsiooni kunstiakadeemia graafilise disaini tudeng Helen Kokk. Tulemused olid üllatavad: veerandpöördes pea maalil kattub profiilis suuresti Melzi kujutatuga! Chieti-Pescara ülikooli professor Felice Festa tegi sõltumatult anatoomilise uuringu,  kasutades samuti Melzi portreed, ja jõudis samale tulemusele. Teksti „PIN XIT MEA ” grafoloogiliselt uurinud kriminalist Silvana Iuliano järeldas, et „suure tõenäosusega kuulub see Leonardo da Vincile”. Kõiki viimati nimetatud uurimistulemusi esitleti pressikonverentsil Roomas Il Genio Leonardo muuseumis Piazza del Popolol 5. juulil 2009.

Pressikonverentsil viibisid ka Eesti Itaalia suursaadik Andres Tomasberg ja konsul Anneli Sooba. Konverentsi tarbeks oli Lõuna-Itaaliast kohale toodud maal. Tuleb öelda, et maal on originaalis erakordselt mõjuv. Veenvus,  tõsiseltvõetavus ei kuulu teaduslikult tõestatavate kategooriate hulka, vaid pigem intuitsiooni ja tunnetuse valdkonda. Kahtlemata on olulised faktid, mõnikord tundub, et mida sensatsioonilisemad ja kõmulisemad, seda parem. Kuid headele kunstiteostele on omane midagi faktide- ja teadusülest – sügavus, mis seostub pigem usuga ning kuulub üldinimliku tarkuse ja tõe sfääri. Seda pilti nähes muutub kogu selle ümber toimuv äkki tähtsusetuks, isegi see, kas teos kujutab Leonardot või on tema autoportree, ei ole enam tähtis – nii sügav ja rikas on nähtu. Muidugi, nagu sellistes situatsioonides ikka, leidub palju  skeptikuid ja vastutöötajaid, nagu on neid ka Uffizi muuseumis. See on ka mõistetav, sest sajandeid Leonardo da Vinci kuvandit omava monopoli alused on kõikuma löödud juhusliku avastuse tõttu. Kui aga avaramalt mõelda, võib leiust muuseumile ka palju kasu olla: see kinnitab ju Leonardo da Vinci kinnistunud kuvandit, lihtsalt algallikas ei kuulu muuseumi valdusesse. Nagu korralikus bestselleris on ka selles loos intriig, siia on segatud raha ja poliitika ning on raske ennustada, kuhu see ühel hetkel välja jõuab. Teose vastu on huvi tundnud ka mitu muuseumi, sealhulgas Ermitaaž Peterburis. 

Millised on need oletused ja faktid, mis lubavad portreed seostada Leonardo da Vinciga? Esiteks, sarnasus Uffizile kuuluva maaliga. Kui viimane pole originaal, vaid on osutunud palju hilisemaks XVIII sajandi koopiaks, siis mille pealt see maaliti? XV – XIX sajandini oli portree maalimiseks mitu võimalust: maaliti modelli, mälu, mõne varasema kunstiteose (koopia või visandi) järgi või tehti autoportree. Uffizi teos ei saa olla modellilt maalitu (ka autoportree), samuti ei saadud seda maalida mälu järgi, sest visuaalselt enam-vähem täpne mälu kestab vaid ühe põlvkonna. Jääb üle kopeerimise võimalus. Mille pealt oli võimalik  kopeerida? Maal leiti Lõuna-Itaaliast Basilicatast (vana nimega Lucania). Kuulus Segni perekond Firenzest suhtles XV-XVI sajandil paljude kunstnike, ka Leonardo da Vinciga, kes oli muuhulgas kinkinud perele oma joonistuse Neptunist. XVII sajandil kolis perekond Lucaniasse Acerenzasse, viies kaasa kogu oma vara, k.a kunstikogu, millesse võis kuuluda kõnesolev portree. Veel on arvatud, et umbes 45–50aastaselt külastas Leonardo piirkonda Napolist lõuna pool. Ta oli tihedates sidemetes matemaatik Bartholomeo Luca da Pacioliga, kellega koos kirjutas „Jumaliku proportsiooni”  teesid, mõlemad kuulusid matemaatikute vennaskonda, mille munkadest liikmeid elas lõunas. Seega võis maal valmida kohapeal. Maalil kujutatud mees on neljakümnendates eluaastates, seega klapib ka periood (XV sajandi lõpp). Maalitehnilisest küljest ootab ees põhjalik uurimine. Esmasel vaatlusel aga ilmnevad olulised faktid.

Maalitehnika on aegade jooksul muutunud. Alati on muutused käinud käsikäes ajastu mõtlemisega ja olnud nii füüsiliselt kui ka filosoofiliselt seotud kujutisega. Renessansi humanistlik mõte pani liikuma muutused paljudel elualadel, maalis oli see seotud õlivärvi  populaarsuse kiire kasvu ning sellega sobituvate materjalide täiustumisega. Maalitehnoloogia kõrgaeg langeb just XV sajandi II poolde, kui nn flaami meetod saavutas oma täiuse. Meetod seisneb valge aluskrundi kasutamises ja sellele õhukeste poolläbipaistvate värvikihtide pealekandmises. Leonardo oli truu flaami meetodi kasutaja, millest annavad tunnistust tema kaks lõpetamata tööd „Püha Hieronymus” ja „Kuningate kummardamine”. Kriimustused pildi pinnal paljastavad valge krundi ja „ihuvärvi” vahekihi (itaalia keeles biacca), millega kinnitati krundile kantud täpne joonis. See aeganõudev ja kulukas  tehnika vahetus Itaalias kiiresti nn itaalia meetodiga, kus võeti kasutusele tumedad krundid ja alusena valdavalt lõuend. Barokiajastul valgeid krunte sama hästi kui enam ei kohta ja tehnika ununes pea täielikult. Niisiis vastab kasutatud võte eeldatud ajale, XV sajandi lõpule, ning on teada, et Leonardo töötas just selles laadis. Samuti on oluline sile pildipind ja õhuke värvikiht, paksu värvi kasutamist peeti halvaks tooniks just XV sajandil.

Teadaolevalt oli Leonardo da Vinci vasakukäeline. Tema aja kuulsatest kunstnikest olid vasakukäelised ka Raffael, Dürer, Michelangelo, Holbein, hilisemast ajast Rembrandt, kuid Leonardot  eristas neist üks põhitunnus: kirjutades liikus käsi paremalt vasakule. Seda on peetud kapriisiks, sooviks oma tekste kodeerida jm. Meie portree tagaküljel on paremalt vasakule kirjutatud „PINXIT MEA ”, mis sisuliselt tähendab signatuuri või samastumist kujutatuga. Tundub loogiline, et kui kunstnik kujutab kedagi teist, kasutab ta oma nime (näiteks Jan van Eycki „Arnolfini perekonna” maalil on kirjutatud „Johannes Eyck oli siin 1434”). Kui kunstnik maalib ennast, ütleb ta „MINU maalitud” või „MINA olen siin”, seda enam, kui ta maalib portree mõnele tuttavale kingituseks ja annab ise selle töö üle. 

Paremalt vasakule kirjutamine oli geeniuse kaubamärk ja see võis olla täiesti piisav juba eluajal kuulsa Leonardo autorsuse kinnituseks. Portreteeritav on vaataja poole veerandpöördes, täpsemalt 22,5 kraadi. Selline asend on üldiselt tüüpiline autoportreele. 3D-animatsiooni loomise käigus tehtud avastus annab sellele asendinurgale seletuse ja osutab huvitavale paralleelile. „Codex Atlanticus’es” (1119 leheküljega Leonardo joonistuste ja kirjutiste kogumik) on joonis, kus kujutatud kaheksanurkset peeglikambrit ja selles seisvat figuuri, kes hoiab vasakus  käes pintslit. See viib mõtte võimalusele, et Leonardo kasutas säärast kambrit ka selle portree maalimiseks. Kui seista kahe peegli lõikumissirge vastas, on kummalgi pool peegelduv nägu 22,5-kraadise nurga all – täpselt nagu portreel! Eelmise aasta 3. septembril Marateas toimunud konverentsil, mis oli pühendatud sellele maalile, esitas Napoli ülikool oma uurimisandmed. Need puudutasid kasutatud värvipigmentide analüüsi kogu pildipinnal ja tulemused olid hämmastavad: materjalid dateeritakse täpselt XV sajandi lõpuga! Järgnes ka professor Festa vahekokkuvõte põhjalikust kolju-uuringust:  tema väitel on kujutatud Lucania ja Melzi portreel sama inimest, kusjuures viimasena mainitul on puudu osa esihambaid (see kujutab Leonardot umbes 20 aastat vanemana). Portree silmade piirkonnas leitud sõrmejäljed kattuvad maalil „Daam hermeliiniga” leitud sõrmejäljega. Maalil on ka teisi sõrmejälgi, mille kattuvus teadaolevate Leonardo sõrmejälgedega pole nii suur. Selle uuringu eest vastutab Itaalia militaarpolitsei kriminalistikaosakond Francesco Melzi, Leonardo õpilase märkmetes leidub ülestähendus, et Leonardo oli maalinud autoportree. Millal ja kus,  ei ole mainitud, samuti pole portreed veel leitud. Seega võib uus teos selle tühimiku täita. Lõpetuseks veel ühest aspektist.

Kui enamik kunstiteadlasi ja -uurijaid peab portreel kujutatut suuremate vaidlusteta Leonardo da Vinciks, siis töö autorsuse osas sellist üksmeelt pole. Osa kinnitab, et selle on maalinud Leonardo ise, osa omistab töö Raffaelile, autoriks on peetud ka Albrecht Dürerit. Nimetatakse perioodi absoluutseid tippe, ühtegi teisejärgulist kunstnikku mainitud ei ole. See viitab maali erakordselt kõrgele tehnilisele ja kunstilisele tasemele, mis omakorda seab oma reeglid: tööd peab uurima igakülgselt ja suure põhjalikkusega. Lõplik selgus võib aga saabuda mis tahes ajal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming