Kas seekord läheb õnneks?

Vastutustundlik riik peab mõtlema, kuidas oma vara kõige ratsionaalsemalt ja kvaliteetsemalt hoida.

REET VARBLANE

Muuseumi üks tähtsamaid ülesandeid on oma valdkonna teabe kogumine ja säilitamine. Selles ei kahtle ükski muuseumitöötaja ja ilmselt ka mitte -külastaja. Muuseumihoidla ruume kipub aga ikka nappima, sest uut säilitamist väärt teavet, sageli sootuks teistsugusel kujul, kui on harjutud seni nägema, tuleb aina juurde. Tegemist pole pelgalt objektide ladustamispaigaga, vaid praegusaegsetele nõudmistele ja tingimustele vastavalt varustatud ruumiga, kus museaale mitte ainult ei hoita, vaid kus oma valdkonna uurijad pääsevad neile hõlpsasti ligi. Muuseumikogud loovad ka võimaluse need läbi töötada, rääkida autentse materjali põhjal mitte ainult oma valdkonnast, vaid laiemalt ajaloost ja kultuurist.

Kultuuriministeeriumi 10. jaanuari teabepäeval tõi minister ühe pakilise ülesandena välja muuseumi ühishoidla, kui täpne olla, siis kahe ühishoidla ehitamise: ühe Tallinna ja teise Tartusse. Või kui veel täpsem olla, siis kompetentsikeskuste loomise.

See ei ole uus mõte, sest muuseumide kogud kasvavad ning ruumipuudus on muuseumitöötajaid ikka vaevanud, isegi uute ehitiste, näiteks ka Eesti Kunstimuuseumi peahoone Kumu puhul. Kuigi Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Ajaloomuuseumi see kitsaskoht ei kummita, mõistavad nad teiste muuseumide muret. ERM on nõus üürima oma vabu ruume Tartu Kunstimuuseumile. ERMi direktor Tõnis Lukas väidab: „Lähemad 300 aastat saame nii nende kui ka Raadi mõisasüdame hoidlapindadega loodetavasti hakkama. Kui ühishoidla nähtavas tulevikus valmib, on see suur kergendus ka Tartu Kunstimuuseumile, kelle kogud paigutatakse lähiajal ajutiselt ERMi hoidlakompleksi.“ Ta peab vajalikuks rõhutada, et ainult ajutiselt.

Vabaõhumuuseumi juhatuse liige Merike Lang mäletab Tallinna muuseumide ühishoidla ehitamise enam kui kümne aasta tagust plaani: „Ühishoidla idee tõstatus 2005. aastal, kui hakati koostama Eesti Vabaõhumuuseumi detailplaneeringut ja nimetatud hoone seoti Rocca al Marega. 2007. aastal toimus arhitektuurivõistlus Tallinna muuseumide ühishoidla, ennistuskoja Kanut laborite ja Eesti Vabaõhumuuseumi külastuskeskuse ja tööruumide ehituseks. Selle võitis KavaKava arhitektide Siiri Vallneri ja Indrek Peili võistlustöö „Raudjas“. Vabaõhumuuseumi majanduspiirkond on detailplaneeringu järgi seniajani seotud selle projektiga ja kõige rohkem kibelebki just EVM hoone otsuste järele.“

Nüüd on hoidla taas päevakorral ning seotud taas kindla valmimisajaga, kuigi see ei ole muuseuminõuniku Mirjam Rääbise sõnul valitsuses kinnitamist leidnud, ka raha pole veel eraldatud ning hoidlaga saab arvestada kõige varem 2024. aastast. Ühishoidla asukohta Tallinnas ei osanud ta ka öelda, Tartus on kõige loogilisem asupaik Raadil ERMi läheduses. Sellega on igati päri ka Lukas: „Kuna Raadil on piisavalt kasutusele võtmata alasid, võikski muuseumide ühishoidla olla Eesti Rahva Muuseumi hoonete lähedal, sest siis oleks ERMi kui konserveerimisala tippkeskuse laboritingimustest ja spetsialistidest ka ühishoidlate kogude hooldamisel abi.“ Merike Lang on Tallinna asupaiga suhtes üsna paindlik, sest „kõik oleneb ikkagi praegustest ühishoidla vajadustest ja hoone ühildatavusest senise projekti, EVMi keskkonna ja vajadustega“.

2007. aastal toimus arhitektuurivõistlus Tallinna muuseumide ühishoidla, ennistuskoja Kanut laborite ja vabaõhumuuseumi külastuskeskuse ja tööruumide ehituseks. Selle võitis KavaKava arhitektide Siiri Vallneri ja Indrek Peili võistlustöö „Raudjas“.

KavaKava

Ühishoidla on mõeldud riigi muuseumidele ehk siis mõne ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvate muuseumide kogudele. Mirjam Rääbis: „Oleme arvestanud riigile kuuluvate muuseumikogudega, sest need on otseselt meie vastutusala ning moodustavad ühe olulisema osa muuseumide kogudest. Loomulikult oleme teadlikud, et väärtuslikku on ka erakogudes ning KOVi muuseumides. Iseenesest oleme küll kaalunud võimalust pakkuda säilitamisteenust ka teistele, kuna muuseumikogude praeguse juurdekasvu juures ei saa kogu hoidla ruum esialgu täis.“ Tallinnas kuuluvad kultuuriministeeriumi valitsemise alla Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum ning Tartus (Tartu ühishoidla puhul on rõhutatud laiemalt Lõuna-Eestit) Eesti Rahva Muuseum, Tartu Kunstimuuseum, Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum, Vana-Võromaa muuseumid ja Viljandi Muuseum. Sinna juurde veel ka kultuuriministeeriumi loodud sihtasutused: Eesti Kunstimuuseum, Eesti Tervishoiu Muuseum, Eesti Vabaõhumuuseum, Eesti Meremuuseum Tallinnas ja Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum Tartus. Muuseume on ka teiste ministeeriumide valitsemisalas, nagu Eesti Sõjamuuseum kaitseministeeriumi, Eesti Loodusmuuseum keskkonnaministeeriumi, Eesti Maanteemuuseum majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, Carl Robert Jakobsoni Talumuuseum, Eesti Piimandusmuuseum ja Eesti Põllumajandusmuuseum maaeluministeeriumi ning Eesti Tuletõrjemuuseum siseministeeriumi valitsemisalas. Loodetavasti toetavad teisedki ministeeriumid ühishoidla-kompetentsikeskuse loomist.

Mis saab muuseumidel selle vastu olla, kui „säilitamis- ja hoiustamisprobleemid on teadvustatud riiklikul tasandil ja neile otsitakse komplektset lahendust“ (ajaloomuuseumi teadusdirektori kt Krista Aru). Iseäranis, kui ühishoidla idee ei ole arenenud kabinetivaikuses. Merike Lang: „Seda on muuseumitöötajatega arutatud, eksperdid on tingimused üle vaadanud ja muuseumid on lähteandmed andnud.“ Põhimõtteliselt on selle ideega läinud kaasa kõik muuseumid, kuigi kogude paiknemine muuseumi näitusesaalist kaugel ei tähenda mitte ainult transpordikulude lisandumist muuseumi eelarvesse, vaid üsna otsustavat töökorralduse muutmist. Kai Lobjakas (tarbekunsti- ja disainimuuseumi direktor): „Kogude traditsiooniliselt muuseumiga samal või seotud pinnal paiknemine on kindlasti operatiivsema suhestumise, käsitlemise ja ka liigutamise seisukohast kas või näituste ettevalmistamisel oluline, kuid veel tähtsam on museaalide säilimiseks sobivate tingimuste loomine ning ka nende vähene traumeerimine. Ma ei näe põhjust, miks ei võiks esmakokkupuude huvitava materjaliga ning selle kättesaadavaks tegemine toimuda digimeediumi vahendusel. Teine oluline aspekt selle plaani puhul on ka kompetentsi, vajaliku säilitusalase ekspertiisi koondamine ja parimal moel kasutamine võimalikult paljude kogumis- ja säilitusfunktsiooniga institutsioonide jaoks.“ Arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari näeb selles tsentraliseerimise uut taset, mis tähendab sisuliselt uue institutsiooni loomist: „Kas koguhoidjad kolivad muuseumi katuse alt ära või hakkavad mobiilseteks museaalikulleriteks? Ühishoidla üks eeldusi on superhea digitaristu ning museaalide totaalne digiteeritus – andmete vaba liikumise puhul pole ju oluline, kus füüsiline ese asub. Siiski ei ole võimalik ega ka mitte mõttekas kõike digiteerida, näiteks arhitektuurimuuseumi põhikogu on olemuselt arhiivkogu, mida leht lehe ega kalka kalka haaval ei hakata kunagi pilve ajama, museaali füüsilise kasutamise vajadus jääb alles. Ja muidugi on seda mugavam teha kesklinnas oma majas.“

Idee miinustele vaatamata kaaluvad plussid need üle. Museoloogid on optimistlik rahvas, kuigi „krundi soodne hind ei tohiks kaaluda üles ligipääsetavust“ (Triin Ojari). Ära-tehtud-mentaliteet ei aita kedagi. Valitsus peaks mantrana kordama Merike Langi sõnu: „Vastutustundlik riik peab mõtlema, kuidas oma vara kõige ratsionaalsemalt ja kvaliteetsemalt hoida. See ei peaks olema lihtsalt ilus hüüdlause. Kui arvestame ka sellega, et lähitulevikus muutuvad kõik riigile kuuluvad muuseumid (välja arvatud ERM) sihtasutusteks ja juriidiliselt eraõiguslikel asutustel lasub lepinguline vastutus hoolitseda neile usaldatud riigi vara eest, on igati õigustatud, et säilitustingimused on siiski riigi poolt tagatud.“

Muuseuminõuniku toodud 15protsendilise kogude juurdekasvuga arvestamist (eeskujuks on võetud Hollandi muuseumid) peavad eksperdid-muuseumitöötajad mõistlikuks, sest „ka kõige suurema perspektiiviga plaanitud ruum jääb ühel hetkel väikseks ja siis tuleb mõelda juba uutele lahendustele“ (Kersti Kuldna-Türkson, EKMi peavarahoidja). Ehk seekord läheb õnneks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming