Kas püüda São Paulo biennaalieetrisse elu sisse puhuda või mitte?

REET VARBLANE

sirp_2016_31_0032__art_r1

10. IX kuni 12. XII on taas avatud São Paulo nüüdiskunsti biennaal, seekord juba kolmekümne teist korda. Suur­üritus kutsuti Brasiilias ellu 1951. aastal. São Paulo biennaal ei ole mitte ainult esimene iga kahe aasta tagant toimuv nüüdiskunstiülevaatus Ameerikas, vaid Veneetsia biennaali järel kogu maailmas vanuselt teine. Eks seepärast ongi viimase struktuur endale eeskujuks võetud. 1957. aastast peale on biennaali asukohaks Oscar Niemeyeri ja Hélio Uchôa projekteeritud 30 000 ruutmeetri suurune Ciccillo Matarazzo paviljon Ibirapuera pargis. Tänavune ülevaatus kannab pealkirja „Incerteza viva“ ehk „Elav ebakindlus“ ning selle kuraatorid on Gabi Ngcobo, Júlia Reboućas, Lars Bang Larsen, Sofía Olascoaga ja Jochen Volz. Vaatluse alla võetakse kosmoloogiline mõtlemine, kollektiivne intelligents, süsteemne ja looduslik ökoloogia. Volz toob oma kuraatorikontseptsioonis välja kunsti vastukäiva rolli: kunst toitub ebakindlusest, juhusest, improvisatsioonist ja spekulatsioonist, aga kunsti abil püütakse mõõta mõõtmatut. Üheksakümnest osalevast kunstnikust on teada viiskümmend neli, nende seas Eestiski esinenud Nomeda ja Gediminas Urbonas, Francis Alōs, Hito Steyerl, soomlane Pia Lindman.

„São Paulo biennaal on üks kunstimaailmas tunnustatud biennaalidest, millest enamik riike osa võtab,“ väitis 2006. aastal Eesti Ekspressis (31. VII 2006) Ando Keskküla. Eesti on sellel osalenud vähemalt kahel korral: 1994. aastal Leonhard Lapin ja Jaan Toomik (Eesti kuraator oli Ants Juske) ning 1996. aastal Ando Keskküla (kuraator Sirje Helme). Rahapuudusel pole me enam osalenud, kuid vähemalt Ando Keskküla arvamusel tasuks kaaluda uuesti alustamist: „Riik, kes suudab panna vanglate ehitusse üle miljardi, peaks suutma ka osalemise kulud katta.“ Leonhard Lapinile (keda kutsuti sinna esinema juba 1970ndate teisel poolel, aga siis polnud see võimalik) jättis võimsaima mulje Ciccillo Matarazzo hiiglaslik paviljon, samuti totaalne Sãčo Paulo. Ta pole kindel, kuivõrd seal esinemine on tema kunstnikukarjäärile kaasa aidanud, aga pakkumisi näitustele tuli pärast seda lausa riburada.

Kas São Paulo biennaali peale tasuks sama tõsiselt mõelda kui Veneetsia biennaalile?

Maria-Kristiina Soomre, kultuuriministeeriumi kunstinõunik: Viimase 20 aasta jooksul on rahvusvahelisel biennaalimaastikul peaaegu kõik muutunud. Juba kümme aastat ei korraldata São Paulo biennaali Veneetsia mudeli eeskujul traditsiooniks saanud rahvuspaviljonide või -esinduste põhiselt. Kui 1990ndatel oli mitteosalemine meie otsustajate poolt ilmselt nii majanduslik kui Eesti kunstnike strateegilise positsioneerimisega seotud valik, siis tänaseks on São Paulo biennaal muutunud üheks paljudest kuraatoribiennaalidest, st otsustajad on nüüd mujal. Ladina-Ameerika ja Euroopa kunstisidemete arendamise fookus on nihkunud São Paulo kui suveräänse kunstikeskuse kehtestamisele maailmakaardil. See tähendab valikupõhist lähenemist, mille puhul ükski riik ise oma kunstnike osalemist otsustada ega eriti ka mõjutada ei saa. Rahvusvahelisel tähelepanuturul oleme eelkõige oma kunstnike seljataguseks, koondisedresse välja ei jagata.

Viimati osalesid eestlased São Paulos minu andmetel 2012. aastal, kui Lokaalraadio (Katrin Essenson, Hello Upan ja Raul Keller) andis biennaaliraadios otse-eetrisse kokku kuus saadet. Kuigi „rahvuskoondisena“ on täna võimalik osaleda vaid Veneetsia biennaalil (osaluse jätkamine on eesmärgina kirjas ka raam­dokumendis „Eesti kultuuri­poliitika põhialused aastani 2020“), võib väita, et kunstisidemed Ladina-Ameerikaga, mille arendamiseks meil eelmistel kümnenditel veel „musklit“ polnud, on sõltumata São Paulo biennaalieetri suhtelisest vaikusest täna paremad kui iial varem. Meie kunstnikel on nii Brasiilias kui regioonis laiemalt kollektsionääre ja kuraatorikontakte, Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus on teinud ka esimesi strateegilisi kontaktüritusi sealsete professionaalide teavitamiseks eesti kunstis toimuvast. Sestap usun, et Lokaalraadio mõne aasta tagune gastroll ei jää sellel suunal viimaseks. Kunstnike taha ei jää asi ka tiheda konkurentsiga tähelepanumajanduses – see on kindel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar