Kas me armastaksime robotit?

Tõnis Kahu

Veel enne, kui külastate augusti lõpul ja septembri algul Tallinnas tehnoloogilise kultuuri festivali „Plektrum”, seisate vastamisi tema lähteküsimusega „Kas te armastaksite robotit?”. Ma ei usu, et keegi sellele otse vastust ootaks, aga küsimine ise väärib tähelepanu kui midagi programmilist. Kui me nii küsime, siis millisest tehnoloogiast me räägime? Ja kes me  ise tema suhtes oleme?     

Jean Baudrillard’i kuulsas jaotuses on teatavasti eritletud kolme tüüpi simulaakrumeid (või masinavärke): kujutis matkib reaalsust ja  on selle analoog, kujutis asendab reaalsuse ja on selle ekvivalent, kujutis ja reaalsus on teineteisest eristamatud. 

Liikumist esimese simulaakrumite rühma juurest kolmandani saame jälgida kui liikumist  modernismile eelnenud tehnoloogilistest arusaamadest läbi industriaalse revolutsiooni kuni kaasaegse infoühiskonnani. Kui esimest tasandit iseloomustab meie distantseeritus masinast, siis viimases on integreeritus totaalne.   

Eesti tehnoloogilise teadvuse arenguloo esimeseks kaalukamaks sõlmpunktiks oli aga vastasseis simulaakrumite esimese ja teise tasandi vahel. Ma olin nii umbes viiene, kui 1960. aastate teisel poolel ilmusid Vladimir Beekmani „Aatomiku lood”. Sealt võisin pärast lugema õppimist kokku veerida järgmist: „Teadlane võttis metallikamaka küljest ainult pisikese killu, et seda uurida. Aga – kõll! – pudenes sellest  nii tilluke kübe, et palja silmaga polnud nähagi. Teadlane raputas pahaselt pead, võttis mikroskoobi ja vaatas sellega. Ja ennäe imet! See oli hoopis pisike poiss, suurte siniste silmade ja punaste punnis põskedega”. See muundumine aatomist inimlapseks oli sümboolne ja rohkemgi veel. Tehnoloogilise progressi idee oli üks keskseid mentaalseid mudeleid Nõukogude Liidus. Kuid see oli ametlikus ideoloogias esitatud eeskätt paratamatuse võtmes. Tehnoloogia  oli tolles ühiskonnas jõud, mis teeb midagi ära. Ta oli puhtalt funktsionaalne, osa ekspansionistlikust progressimüüdist. Tollane ühiskond oskas oma tulevikuväljavaadetest aeg-ajalt erutuda, kuid ka hirmu tunda. Kaugemal terendas tollase tehnoloogilise arengu sünge lõpp-punkt – tuumakatastroof. Aatomiku lood kõnelesid hälbest, kõrvalekaldest. Tema looja, hallipäine Teadlane, ei suutnud oma loomingut kontrolli all hoida ning Aatomik  kaldus omaette toimetama. See andis aga tehnoloogilisele objektile tagasi meie unistused ja fantaasiad, tema inimnäo.     

Tänane vastandus Eestis – vähemalt kui „Plektrumi” küsimust uskuda – puudutab aga  esimest ja kolmandat simulaakrumite rühma. Tollel kolmandal tasandil oleme me kõik tehnoloogilistesse protsessidesse integreeritud sedavõrd, et meie kehalised ja vaimsed piirid, meie privaatsus on sisuliselt kadunud. Me ise oleme robotid, kui lihtsustatult öelda, pidevalt võrgustikesse ja küberneetilistesse tagasisidemehhanismidesse kätketud, ning meil pole enam võimalik tehnoloogilist maailma kommenteerida mingilt objektiivselt kartesiaanlikult  positsioonilt.     

Simulaakrumite kolmandat tasandit peaks Baudrillard’i järgi iseloomustama metafoori mõiste taandumine. Metafoor ehk ühele nähtusele omaste tunnuste ülekandmine teisele eeldab seda, et võtame veel tõsiselt originaali  ja koopia, tõelise ja jäljendatu ideed. Metafoor nõuab selgelt eristuvaid objekte – alles siis saab „ärapetmine” võimalikuks. Alles siis saame öelda, et robotid on nagu meie. Alles siis saame neid distantsilt vaadata ja küsida, kas me armastaksime neid. (Tasub ka rõhutada, et sellele viimasele küsimusele peame vastama just meie, inimesed. Kui küsida, kas nemad armastaksid meid, oleksime täiesti teistsuguses suhete võrgustikus.) 

Metafoori kadumisega käib koos ka irreaalse kadumine: kui kunagi suhtlesime üleloomulike jõududega väljaspool meid, siis nüüd asub kõik irreaalne ümber meie psüühikasse. Rosemary Jackson näiteks on uurinud, kuidas deemon kui kunagine inimese vastaspool asub päris maailmast deemonlikkusena tema sisemaailma. Täpselt sedasama võib minu arvates öelda roboti kohta. Meil on üha raskem kujutada robotit iseseisva jõuna väljaspool  meid, kuid me mõistame robotlikkust kui midagi meie eneste sees asuvat. Sellise protsessi tagajärg on paratamatult see, et tehnoloogia ei tähenda meie jaoks enam utoopiat. Küsimus, kas me armastaksime robotit või mitte, peaks seega mõnes mõttes olema nüüd juba aegunud, kuid seda enam intrigeerib see oma kalduvuses irreaalsusse ja ebaloomulikkusse. See on trotslik ja nostalgiline küsimus, mille aluseks on soov  tehnoloogiast unistada ning mitte selle kui paratamatusega leppida. Ja sellest küsimusest lähtudes sünnib hulk veidraid ja korrastamata tendentse, kus ei käsitleta tehnoloogiat mitte fakti, vaid fantaasia ja fiktsioonina. Nende suunajaiks on pigem muusikud, kunstnikud ja kirjanikud kui futuroloogid või insenerid.     

Kuidas saaks tehnoloogiast unistada? Kuidas anda robotile tagasi tema müütiline parameeter ja temast loovalt distantseeruda? Kujutame ette seda olukorda muusika elektrilisuse näitel. Meid piirav muusika on ju elektriline paratamatult nagunii, kuid ikkagi tunneme  ainult teatud helisid elektrilistena ära. Me märkame neid paradoksaalselt just siis, kui helisid tootev aparatuur ei funktsioneeri korralikult, kui on mürasid, sahinaid ja häireid. Sama kehtib roboti puhul ja üldse igasuguste utoopiliste kujutluste puhul tehnoloogiast: need on tegelikult kauged, nostalgilised kujutised tulevikust ja mitte veatud ultramoodsad mudelid. Nad peavad olema fantaasiad aegadest, mil ideed tulevikust olid veel värsked, puhtad ja  rikkumata. Aegadest, mil masinad polnud veel täiuslikult meie ellu integreeritud, vaid abitud ja kohmakad ning robotid kõnelesid mehaanilise, monotoonse häälega lihtlauseid. Ehk teisiti öeldes: me saame robotit armastada ikka vaid siis, kui ta ikka vaid meenutab inimest ja on oma ebatäiuslikkuses ilus ning haavatav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming