Kas Lapin on panga­kunstnik?

Riin K?sepp

  Leonhard Lapini näitus Eesti Panga galeriis kuni 31. I.

 

Väljend “pangakunstnik” on Eestis negatiivse varjundiga, vihjates kinnimakstud tellimustöödele või angažeeritud projektidele. Lapin kuulub äraostmatute sekka, sest tema tööd on sündinud vabast tahtest, võitlusvaimust, omaaegsete kunstikonventsioonide vastumeelsusest ning avangardismimeelsusest. Siin ta siis on, klassikustaatuses renessanssmees Lapin: luuletaja, kirjanik, arhitekt, insener ja kunstnik.

1970ndatel Moskva põrandaaluste kunstnike ringkonnaga lävides mõjutasid teda kõige enam sealsetes erakogudes leiduvad XX sajandi alguse avangardkunsti korüfeede teosed. Peterburist Eestisse kolinud ukraina kunstniku Vladimir Makarenko vahendusel tutvus Lapin Pavel Kondratjeviga, Malevitši ja Filonovi õpilasega. Kondratjevi arhiivis õppis Lapin tundma Malevitši loomingulist süsteemi. Veel 1996. aastal kirjutas Anu Liivak näituse “Tallinn – Moskva. Moskva – Tallinn” kataloogis, et Lapini varaseimat suprematismiihalusest kantud lakoonilise märkkujundi ning valge tausta vahekordadel põhinevat maalide seeriat Eesti publik näinud ei ole. Nüüd Eesti Pangas avaneb aga see võimalus.

Lapini varane looming allub antropomorfsele koodile, kus sünnivad uue eesti mütoloogia radikaalsemad paradigmad. See avaldub ka Lapini seeriates, kus inimkeha produktid väljendavad kõrgenenud emotsionaalset pinget.

1960ndate lõpu noorte kunstnike meelsus Eestis erines oluliselt eelmise läbimurdjate põlvkonna mentaliteedist. Kuuekümnendatel startinuid võib iseloomustada läbi eksperimentide tormamise kaudu. Just tollal, 1970ndate esimesel poolel, sai Lapini loomingus valdavaks konstruktivistlik vormilahendus. Ajavahemikul 1972 – 73 loob Lapin struktureeritud sarjad “Loomine” ja “Tootmine”, mida arendab edaspidi “Masinate” graafilises seerias. Kahju, et näitusel pole väljas kunstniku 1971. aastal ajakirjas Noorus ilmunud absurdile ja situatsioonikoomikale üles ehitatud koomikseid. Või kus on 1970. aastal valminud koloreeritud lito “Jänku suudlus”?

Kui jälgida vastuolu arhitekt-kunstnik, kunstnik-arhitekt, siis Eestis on selle kõige paremini lahendanud Jüri Okas ja Leonhard Lapin. Jäädes kunstis, konstruktsioonides ning ülesehituses arhitektoonika piiridesse, suudavad nad säilitada arhitekti ratsionaalsuse sümbioosis rafineerituse ja fantaasiaküllusega. Mõlemad autorid on aastatega oma süsteemi keerulisemaks teinud, lisanud tähenduslikke vihjeid, mängides sealjuures üha rohkem illusoorsusega. See, mille Okas on  kunstis läbi viinud kolmemõõtmeliselt, on Lapini puhul valdavalt tasapinnaline.

Vaatamata oma erinäolisele loomingule ja protestivaimule, on Lapin suutnud hoiduda suurematest ideoloogilistest konfliktidest poliitilisel tasandil, kuigi väikesemaid probleeme on ju ikka olnud. Aga eks “ideoloogiline” ongi selline ühiskondlik reaalsus, mille olemasolu eeldabki, et selles osalejad ei tunne ta olemust, on arvanud Žižek.  

“… kõik on suhteline, tõde ei ole “ei” ega “jaa”, vaid on kusagil nende vahel –nullis,” kirjutab Lapin oma raamatus “Tühjus” 2003. aastal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht