Kas kevadel on mõte?

ehk Miks teha kunsti ja kuidas seda mõista?

JAAN MALIN

Vt Ruuda Liisa Malini artikkel „Kuhu on kadunud kunsti oponeerimisvõime?“ 3. VI Sirbis.

Kumb on haigem ja/või loomuvastasem, kas suhelda üsna sageli kohatava inimesega interneti vahendusel või meedia kaudu? Ei tea, aga natuke veider tunne on siiski õetütrele ajalehes vastata. Tõenäoliselt taanduvad mõningased möödarääkimised põlvkondlikele erinevustele. Meeldiv, kui ka noored sellise võimalusega arvestavad. Kuna tekkinud mõtted kisuvad aga laiemaks, siis paar sõna siiski avalikult.

3. juuni Sirbis kirjutab Ruuda Liisa Malin kunsti oponeerimisest. Esiteks lubab pealkiri küll juttu oponeerimisvõimest, kuid artikkel ise muretseb oponeerimise enese pärast. Minu meelest pole selle pärast muretsemiseks eriti põhjust. Pigem paneb muretsema, et näib levivat arvamus, et galeriides ja muudes eksponeerimispaikades võib sageli kohata pintslist või kusagilt mujalt välja imetud töid. Loovinimene peaks asja armastama, mitte üksnes (kui tahes professionaalselt) kunstitööd lihtsalt ära tegema.

Mitmekümne aasta jooksul on küll väline olukord ja kontekst muutunud, kuid välistada ei saa omal ajal väga aktuaalse, vabale vaimule peaaegu ainsa võimalusena (kui ei mindud riskantsele pilapanegüürika teele) pruugitud viisi. Nimelt oli üks jõulisemaid ja sisulisemaid oma arvamuse väljendamisi oma sotsiaalpoliitilise seisukoha formuleerimata jätmine. Selline lahendus levis eeskätt ajal, kui seisukohad jagunesid üleminekuteta vaid kaheks: õigeks ja valeks.

Võtame laused „Eestis jäävad kunstiloolise tähtsusega abstraktsioonid aega, kui tsensuuri tõttu tuli ennast väljendada läbi lillede. Kui aga demokraatlikus riigis võideldakse nii tuliselt abstraktsuse eest, siis tundub midagi viltu olevat“. Kuna ma pole kõrgharidusega kunstiloolane, pole mu arvamusel küll erilist väärtust, kuid abstraktsioonide selline möödanikku asetamine ja nende seostamine eeskätt tsensuuriga tundub kitsa ja pisendavana. Õnneks on abstraktne kunst samavõrra eeskätt loojat kajastav nähtus nagu portree, maastikumaal või figuraalne kompositsioon. (Kui autor ei kirjutaks „põgenemine, nagu siinsest kunstiajaloostki näha, oli totalitarismi ajal radikaalne reaktsioon“, viibutaksin sõrmega. Loomulikult polnud tegu põgenemisega, kuid mõistmisele ollakse siin üsna lähedal.) Samuti teame väga hästi, et sajandeid tagasi on ideoloogilisi ja esteetilisi pööranguid kajastanud näiteks portreekunst ja ka värvivalik (teema pole oluline!).

Katsun vastata autorit vaevavale küsimusele, miks tehakse tänapäeval nii palju abstraktset kunsti. Juba eespool viidatud sotsiaalpoliitilise seisukoha formuleerimata jätmine on selge seisukoht. Vist on nii mõnedki kunstnikud väsinud demokraatia amorfsusest ja justkui omandatusest (s.t poliitikud ja võimurid näivad omavat demokraatia olemust, millest lastakse teistel osa saada just nende omajate suva alusel, vähemalt jääb selline mulje). Mõnel loov­isikul on siiamaani illusioon, et kunstisaali minnakse otsima visuaalset, mitte üksnes verbaalset sõnumit.

Kui autor kirjutab „järjest enam polariseeruvas poliitilises kliimas, mis toodab segadust, hirmu ja (enese)tsensuuri, on kunsti abstraheerumine ilmselt paratamatu“, siis minu hinnangul ta tühistab enese väite, et ei mõista, ehk saab aru küll. Aga milleks siis väited nagu „abstraktne kunst on igav“ ja „sotsiaalkriitilise kunsti vähesus galeriide programmis ei ole millegagi õigustatud“? Kas tõesti epateerimiseks ja/või küsimuste ringile tähelepanu tõmbamiseks? Kinnitan, et põhimõtteliselt ühinen väitega, et „autonoomse kunsti asi ongi ärritada võimuladvikut“. Rõhutan aga, et see ärritamine võiks toimuda siiski kunstivahenditega, mitte üksnes verbaalsel või mõistelisel tasandil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar