Kartul, siga ja kägu

Köleri auhinna üritus on saanud sündmuseks ja veab nõnda esile tugevamaid ja ka veidi nõrgemaid tegijaid.

JÜRGEN ROOSTE

Köleri auhindade nominentide näitus EKKMis kuni 14. VI. Kunstnikud Kristiina Hansen, Edith Karlson, Tanel Rander, Anu Vahtra ja Ivar Veermäe. Peaauhind ja publiku auhind kuulutatakse välja 29. V.

Anu Vahtra on ehk kõige sügavam-põhjalikum tegija näitusel.

Anu Vahtra on ehk kõige sügavam-põhjalikum tegija näitusel.

Johannes Säre

Eesti kunsti mõeldav matemaatikaülesanne, mis seisab ka Köler Prize’i ees, ongi säärane: „Vanamehel on kartul, siga ja kägu. Paati mahub korraga ainult üks. Kuidas, kurat, selle kraamiga teisele poole jõge, igaviku või vähemasti (kui selgub, et igavikku polegi, vähemasti mitte kunstile ja kunstnikule) avaliku tähelepanu kaldale saada?“.

Köler Prize on muidugi eesti kaasaegse kunsti üks olulisemaid PR-sündmusi. Muidu kipubki see olema marginaliseeritud: oma elu sellele pühendada on suhteliselt kallis ja tulutu, ohverdus suur … muu töö kõrvalt tehes pole jälle nagu päris asi, ei ole seda kohalolemist. Ma õnneks ei tea kõigi kunstnike kohta sel näitusel, kas neil ka igapäevatööd on … Igatahes ei ole sel hulgal kunstnikel tänases Eestis (kuigi nende keel on universaalsem ja võib konkureerida-kõnelda maailmas, erinevalt nt luulest, mida peab tõlkima-vahendama) kuskilt võtta seda „raha, au, kuulsust“.

Teiseks: praegune kunst on ikkagi esmalt kaduvikukunst, mingis mõttes esindab elavamat osa hoopis „Diverse Universe“ oma mustlasmentaliteedi ja rändtsirkusega. See kunst on säärane performance’i, lavakunstide, muusika, nüüdistantsu kohtumiskoht, habras hetk, friigi-, mitte riigiteater, mida on põnev tos ruumis korra kohata ja siis kaduvikule jätta. Muidugi talletub see ikkagi juba mingis mõttes praeguses salvestavas-pildistavas kultuuris, me vaatamegi oma elu nutiekraani nuripidise maailma kaudu.

Kujutaval – installeerit või ülespildistet või videostet või maalit või mökerdet-purustet kunstil on vaja kõrvuti seista selle kunst(n)i(ku)ga, mis/kes tuleb otse inimese juurde ja kõneleb taga näost näkku, intrigeerib, kutsub välja, paneb kehalisse-kõhedasse olukorda. Tõsi: performance’i-vorm on siiski ka veel paljudele vastuvõetamatu, arusaamatu, ja liialt palju kunstnikke langeb ka selles arutusse, mõttetusse, energiatusse jampslemisse, mis pole enam köitev-kõnetav-kõnelev.

Kujutavas on too interdistsiplinaarsus vormilis-aineline segunemine, aga harva suudab ta sellest välja astuda, jääb hermeetiliselt (küll tulijale avatud) ruumis kõnelema: s.t aga, et peab tulema (see tulija). Ja õppima keelt, sest kaasaegne kunst ise on jõudnud oma keeltepaabelini pika otsingu tulemusel. Võhik aga astub vastamisi lihtsalt objektiga (ja vahel ka seinale pandud kilomeetripikkuse kaaskirjaga, et mida see kõik siis tähendab; aga kes neid lugeda viitsib, kes üldse viitsib enam lugeda?), nagu lammas kohtub UFOga. Mis on lambal kauge tsivilisatsiooni esindajale öelda või tema keerukast kommunikatsioonist aduda? Järsku just lambad ikkagi … Ühesõnaga, natuke meenutas see näitus mulle koduloomade ja kaugete tsivilisatsioonide suhtlust, kusjuures rolle ma praegu ära ei jagaks.

Ja natuke on Köler Prize nagu kunsti „Luulelahing“ (see justnagu võistlussaade, mida Peeter Helmega Vikerraadios teinud oleme), võistlus, mille eesmärk pole olla võistlus, vaid tuua meieni praeguseid hääli-nägusid-käekirju-nägemisviise. Populariseerimisviis, tutvustav kanal.

Ja tänavu pole Anders Härm ja EKKM meile seda võistlusvormi kergeks teinud – ega vist varemgi – nood viis on sedavõrd eriilmelised, nagu võistleksid omavahel sprinter, laskur, allveekabetaja, golfar ja iluuisutaja. Me nüüd nõjatugu mõnusasti taha ja andku lahkesti oma hinnang kogu sellele nüüdiskunsti tohuvabohule.

Et näitus on jagatud EKKMi hoone pääle laiali, sõltub elamus paljuski sellest, kust alustada. Esimese korruse väljapanek jätab segadusse ja kõhklusse. Anu Vahtra Tartust hoonete vahelt näitusesaali kolitud metalltalad, millele küll lisatud materjali algsest installatsioonist, ei tööta siin muudmoodi, kui veidi hirmutavate rippuvate objektidena, saab aru, mida kunstnik teha tahab, ja kõik. Õnneks on ta ülakorrusel mängida saanud ühe ruumiga, kus on näha, kuidas kunstnik töötab. Ja ta töötab … põnevas ruumis, aga selles kaasarääkimiseks, selle adumiseks peab selles kunstis juba sees olema, peab olema teadlik, mõtlema kaasa. Lihtsalt visuaalidena on need ka muidugi põnevad, aga miski saladus tagant jääb puudu. Ühesõnaga: Vahtra on säärane väljapeetud esteet, kel on oma kindel asi ajada. See on hää, paljudel pole mingit asja. Vahtra on ehk kõige sügavam-põhjalikum tegija siin.

Kristiina Hanseni hobuseunenägu (ratsanik metsas hobusega maletamas, laual vaid ratsu … siis „serveeritud objektid“, malend ja mall ja lant ja … keegi, keda ähvardab künka otsast alla veeremine) ei hakka mu jaoks kontekstita (ega tegelikult ka kujuteldavas kontekstis) tööle. Need on nagu sürrid juhunopped, mis avatud meelele võivad ju kogemist-elamust-mõtteallikat pakkuda, aga sellisena ei erine nad objektide maailmast me (argi)ümber. Sari „Veelisus“ on ilus. See isegi mõjub ilumeelele (mis see nüüd ongi meis?), aga ma ei oska sellega midagi pihta hakata, see vesi mind ei neela. Aga peaks? Aga kas peakski?

Edith Karssoni ja tema „Draama sinu peas II“ ja „Vaheruum“ on ses mõttes mõjusam „ilu“, et pole päris lõpuni ilu (on ka sünge, säärane gooti- või emoroki ilu), et räägib meile natuke mingit muinasjuttu ja lugu. Nii lihtne on vaataja ikka veel looga ära teha, eks. Aga seegi lugu on lihtne – ehk liiga lihtne, juba kuskilt tuttav –, aga mõjus, täitsa mõjus.

Sellele looga ärategemisele mängivad ka Tanel Rander ja Ivar Veermäe. Veermäe muidugi jätab meelega asjad hämaraks, aga mõlemad installatsioonid – „Kujuteldav sild“, mis kirjeldab teekonda väikelennukiga üle piiri Moskvasse (tuttav lugu, eks), ja „Crystal Computing“, kus piilutakse suurkorporatsiooni veidi hirmutavasse-ähvardavasse hämarilma – lood totalitarismist, ahistusest ja siis („Kujuteldavas sillas“) vabadusest selle sees. „Kujuteldav sild“ on kõige vaatajakiuslikum installatsioon siin. Kes lõbustusparke jms ei armasta, võib saada väikse pääringluse. See on muidugi tore, et kunstnik on natuke me pärast pingutanud. Iseasi, kui oluline või sügav see teos on, aga kas peabki. Kas ei saa pealiskaudsuselgi vahel oma võlu olla? Kuigi, jah, mul on Veermäe puhul tunne, et teatava hämaruse-hägususega peidab ta hoopiski pealiskaudsust-lihtsust, nopitud ideede väljaarendamatust.

Tanel Rander on sotsiaalne kunstnik, pole midagi öelda, talletab avalikus ruumis eksponeeritud „reklaamkunsti“, analüüsib ehk isegi manifesteerivalt suurkapitalismi ja globaliseerumise vastaselt. Tema puhul on ülioluline n-ö poliitiline pöördumine, lühike seletuskiri, millega ka näitusekülalise ette astub. See teeb küll asjad puust ja punaseks, aga veidi – positiivses mõttes – naiivpunaselt need tööd mõjuma peavadki. Ja kartul on muidugi hää sümbol eestlase identiteedile: nagu palju muudki (McDonald’s, tänapäeva demokraatiaversioon, me moodi turumajanduse mudel jne), on seegi toodud Ameerikast. Randeri poliitiline hoiak on üdini sümpaatne, aga konkreetsed tööd ise nii raputavad pole. See poliitiline platvorm peaks olema salakavalam või kiuslikum või sisseimbuvam (muidugi on toda Randeri teistes töödes olnud).

Et siis: Härmi töö on eesrindlik, ta on saavutanud teatava nähtavuse ja veab nõnda esile nii tugevamaid kui ka veidi nõrgemaid tegijaid. Teatav valijate ja valiku sõel siin ju on, aga ikkagi jääb see vaatajate ülesandeks, leida oma. See oma on habras, päris palju on lihtsustatud mõtlemist ja oma tillukestest/suurtest ideedest vaimustumist, kusjuures nende ideedega edasi töötada kunstnikud sageli ei oska, vaid hakkavad seda kohe materialiseerima, mis pähe turkas. Muidugi võib sama öelda ehk ka paljude teatri, performance’i, muusika ja kirjanduse tegijate kohta, aga mingit kiirustamise või pealiskaudsuse jälge on tänavuse Köler Prize’i nominentide näitusel näha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming