Karin Lutsu näitusel Maire Männikule mõeldes

Juta Kivimäe

Pariisis leidis Maire Männik oma tõelise kodu

1976. aastal kirjutab üks väliseesti arvestatavamaid kunstikriitikuid Evi End Stockholmi-Tidingeni eestikeelses lisalehes Prantsuse naiskunstnike ühenduse Luxembourg?i aia maali-, graafika- ja skulptuurinäitusest, millest võtsid osa nii Karin Luts kui Maire Männik.

Mõlemad olid eesti kunstnikud eksiilis, ent neid eraldas peaaegu põlvkonnapikkune eavahe ja erinev elukäik. Neid sidus siiras isiklik suhe ? paljud aastate jooksul teineteisele saadetud kirjad ja Karin Lutsu poolt ka majanduslik toetus.

Emigratsioon tundub olevat naiskunstniku elusse lausa kaksipidiselt sisse kodeeritud. Sunnitud eemalolek kodumaast liitub eemaldumisega naise tavapärastest rollidest, mis sõjajärgsetel aastakümnetel vähemalt seitsmekümnendateni kehtisid ka Rootsis ühiskonnas. Katoliiklikul Prantsusmaal, kus tänini eeldatakse, et vanemad tulevad lapsele koolipäeva lõpul järele, võis Maire Männiku naiskunstniku ja üksikema kombineeritud staatus olla ajuti üsna mõru sirge seljaga välja kanda. Seda enam, et oluline sotsiaalne võrdlusgrupp, eksiileestlased nii Rootsis kui Pariisi Eesti Seltsis, ilmselgelt ei mõistnud, miks väga säravalt erialast karjääri alustanud naisskulptor just sellise tee valis.

Tänaseks on Maire Männiku pärand tema poja, Eesti Kunstimuuseumi ja Pariisi saatkonna aastapikkuse ühistöö tulemusena jõudnud kodumaale.

Oleme selle üle tänulikud ja uhked, ent samas ? hoopis teistes vabadustingimustes loodud teosed on nii isikupärased ja erinevad kõigest Eestis loodust, et adekvaatne hinnang loomingule ja selle asetamine eesti kunstiajaloo konteksti nõuab peale muu ka taustteadmisi looja isikut, tema elumaailma, tõekspidamiste ja argielu kohta läbi aastakümnete Pariisis.

 

Eduka karjääri illusioon

Kirjad Karin Lutsule ja viimase vastuste mustandid võivad öelda palju. Mõlemad naised olid kindlalt omaks võtnud Pallases levinud müüdi loojast kui suurest suveräänsest isiksusest. Karin Lutsul ei olnud otseseid majanduslikke probleeme, ent temagi soovis ise toime tulla oma loomingut puudutavate kulutustega. Maire Männik ei ole oma sõnul Pariisis teinud kunagi mingit muud tööd, kui tegelnud kunstiga. Ta on tulnud toime esmapilgul võimatuga. Tema karjääri algust vaadates tundub lausa kõik olevat võimalik. Ta sõitis 1944. aasta talvel Münchenisse, ent sealne akadeemia ei saanud teda enam võtta õpilasnimekirja. Ta sõitis 1945. aastal Rootsi ning omandas Stockholmi ülikoolis kõrghariduse kunstiajaloo ja psühholoogia alal, õppides samas kõrgema rakenduskunstikooli õhtukursustel skulptuuri, tehes ise kindlustusseltsis kontoritööd. Ilmselt oleks ksenofoobiline Rootsi ühiskond teda peagi piirama hakanud, ent viiekümnendate algul viis õnnelik näituseost ta Pariisi.

Vähestest märkmetest, mida jõudsin Maire Männiku ateljees viibides lugeda ja paljundada, võib lugeda, et nagu Karin Lutsulegi, oli Pariis ka temale erialaste unelmate linn. Saabunud sinna 1953. aastal, tähendas see äratundmist ja tõelist kojujõudmistunnet. Ta polnud Pariisis kunagi eksiilis nagu Eduard Viiraltki, kellega Männik tundis tõelist vaimset lähedust nende paari aasta jooksul, mis neile oli jäänud suhelda enne Viiralti lahkumist.

Maire Männiku arhiiv on senini Pariisis, ent kas või Rootsis välja antud  eesti viiekümnendate ajakirjandusest võib saada aimu, kuivõrd särav tundus tema areng kaasmaalastele. Ta jõudis õppida Académie de la Grande Chaumiere?is, täiendada end École des Beaux-Arts?is kiviskulptuuri alal ning õppis Ossip Zadkine?i ateljees viimase kõige menukamal perioodil. Viiekümnendatesse langesid esimesed suured ostud: rahvusvahelises abstraheerivas laadis teostatud ?Orhidee? Le Havre?i muuseumisse ja ?Jalgrattur? Gävle linna Luthernparki. Lisandusid avalikud esinemised Pariisi ja Rootsi galeriides, Salon de la Jeune Sculpture?i vabaõhunäitustel ja Rodini muuseumi aias.

 

Igavesti 1950ndates

Tänaseks Eestisse jõudnud tööde daatumeid vaadates tundub, et olulised kreatiivsed ideed langevad just viiekümnendatesse aastatesse, mil Pariis oli sõjajärgse abstraktsionismilaine üks keskus. 1959. aastal sünnib kolmekümne seitsme aastasel Maire Männikul poeg. Võib arvata, et Rootsi ajakirjanduses ?boheemlaslikult pitoreskseks? nimetatud vanas ateljees 54 Rue du Montparnasse on nähtud vägagi keerulisi probleeme, ent Maire Männik suutis end tõestada kunstnikuna ka sealsamas elada jäänud enam kui neljakümne aasta jooksul. Tõsi küll, ta ei suutnud või õigemini ilmselt ei soovinud lülituda kuuekümnendate aastate uutesse kunstivooludesse ja veelgi vähem seostada end seitsmekümnendate retoorikaga, mis osaliselt sündis ju sealsamas Pariisis. Ent temast kujunes tundlik portretist, ta lõi mitmeid avalikke ja vabaskulptuure, arendades edasi oma varasemaid ideid, pühendus süvenenult medalikunstile ja leidis oma ni?i iga-aastasteks esinemisteks ja erialaseks suhtluseks. Mulle tundub, et Maire Männik tundis end eestlase ja Rootsi kodanikuna Pariisis kodus. Ta asutas oma ateljees Prantsuse ? Eesti sõprusühingu, mida küll ametlik diplomaatia ei tunnistanud, kuid trükitud kaardikesel on sõnaselgelt kirjas: Association France-Estonie. Pont du la democratie. Ja selles sõprusühingus peatuski palju sõpru, ka siis, kui suhtlust kontrolliti. Tema enda suhtumist oma eksiili ja üldse ellusuhtumist võiks presenteerida üks lause 1954. aastal antud intervjuust: ?Pariisis ei sega, et tornikellad käivad valesti. Olen mõnikord unustanud isegi kuu- ja nädalapäevad, sest Pariisis ju palgapäevi ei ole?.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht