Kantav klaas

Liisi Tamm

EKA klaasikunsti eriala magistrantide ja bakalaureuseõppe III kursuse üliõpilaste loomingu näitus „Ehe ehe” rakenduskunstija disainigaleriis Pink (Tallinnas Telliskivi tn 22) 11. – 27. I. Kunstnikud Sandra Allemann, Natalja Jemets, Marilin Kristjuhan, Kristiina Oppi, Aleksandra Pavlenkova, Birgit Pählapuu, Caspar Sild, Maria Tamm ja Maarja Treufeldt.

Näitusel saab vaadata klaasikunsti tudengite personaalset lähenemist klaasile kui ehtematerjalile. Näitus on sündinud kooliülesandest, mille püstituseks on kantav klaas või klaasi kantavus: ülesandega pidid tudengid lahti mõtestama klaasi ehtena.  Tegemist on kontseptuaalsete esemetega, tudengeid on huvitanud eelkõige materjal ja tehnikad.

Nüüdisaegset disaini esindavad kõige paremini Aleksandra Pavlenkova  „Unisex” ning Maria Tamme „Tahan tükki sinist taevast”: mõlemad on oma vormis ja lihtsuses ühtaegu kantavad ja moodsad. Aleksandra Pavlenkova lipsukujulised ripatsid on mõeldud meestele ja naistele kandmiseks nii rinnal kui seljal. Maria Tamme viis prossi on oma olemuselt väga lihtsad, kuid selle vajaliku nüansi, mis teeb lihtsast klaasitükist kauni ehte, annavad hõbepanused, mis klaasi pinnast läbi tungivad. Mainitute kõrval võib üpriski praegusaegseks, kohati isegi trendikaks pidada Sandra Allemanni tööd „(T)ehe”, kuna alles paar hooaega tagasi peeti trendikaimateks aksessuaarideks kõiksugu läbipaistvaid ehteid, nt Tori Burchi käevõrud jne. Mitme materjali koos kasutamise hea näide on Marilin Kristjuhani „Gracile”. Autor on ühendanud õrnad klaaskujundid veidi robustse, kuid pehme vildiga. Lõpptulemuseks on väga soe ja sõbralik pundar, mis kannab endas nostalgia ja vanade asjade hingust. Ehete seeria on valminud koostöös kunstnik Marita Lumega. Maarja Treufeldti „Raske koorem kanda”, bravuurehetest kõige poeetilisem, käsitleb soorollide temaatikat. XX- ja XY-kromosoomide dekoratsiooniga neljakilosed kraed, mis on mõeldud õlgadel kandmiseks, sümboliseerivad minu arvates kõige ehedamal kujul soorollidega kaasnevaid kohustusi ja raskusi nende täitmisel meie nn võrdses ühiskonnas. Autori enda sõnul tahab ta selle tööga rõhutada, kui sarnased on tegelikult mees ja naine.

Nüüdisaegne tarbekunst kätkeb endas tihti samu teemasid, mis kaasaegne kunst üldiselt. Peab tunnistama, et tänapäeva pigem eel­arvamusrohkes, negatiivses ja kriitilises maailmas nõuab kunstnikult suurt julgust näidata vaatajale midagi, mis on lihtsalt ilus. Seesuguseid ilusaid asju näeb just sellel näitusel. Kuigi klaasile kui materjalile on seda ette heidetud, et „ilu on sinna sisse juba kodeeritud”, siis tean, et klaasi saab kasutada ja eksponeerida ka hoopis vastupidi. Klaas võib olla ka väga rohmakas ja tahumatu, samuti ideed, mida kunstnikud selle kaudu edastavad. Seda mitte ainult klaasikunstis, vaid kindlasti ka klaasist tarbekunstis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming